Renault Captur E-Tech on prantsuse tootja väikese krossoveri hübriidmootoriga versioon. Säästlikkus, optimaalsus ja disain on selle auto peamised müügiargumendid, samas kui infolust ei pruugi kõigile meele järele olla.
Uut Renault Capturit kahe sõnaga kokku võttes on tegu hiiglasliku optimeerimisülesandega prantsuse inseneride jaoks, mille nad elegantselt lahendasid. Napid välismõõtmed ja suur siseruum, piisav võimsus ja väike kütusekulu, kasutajasõbralikud materjalid ja mõistlik hind on hulk vastuolulisi nõudmisi, mida tänapäeva tarbijad ootavad, aga mida on ühte autosse kokku panna üsna keeruline.
Captur nagu ka lähisugulane Renault Clio ja kontsernikaaslane Nissan Juke on ehitatud Renault’ kontserni CMF-B platvormile, mis määrab üldised sõiduomadused. Algul pakuti bensiinimootori kõrvale ka pistikhübriidi ja diislit, ent kuna selles autoklassis on ostjaskond väga hinnatundlik, jäid mõlemad müüginumbrite osas statisti rolli.
Kujustuses lähtuti harjumuspärastest reeglitest: uus mudel sai varasemast suurem ehk umbes 11 cm pikem ja paar sentimeetrit laiem ning arusaadavalt lisandus kõvasti sõidumugavust. Jätkuvalt on tegu rangelt esiveolise sõidukiga ja praeguseks on kadunud ka diiselmootor, ent see-eest on nüüd saadaval elektrifitseeritud bensiinimootoriga versioonid.
Järeleproovitud hübriidsüsteem
Uus Captur kasutab Renault’ juba olemasolevat hübriidtehnoloogiat, mida võib leida näiteks Arkana kapoti alt. Lisaks tavapärastele lahendustele asendab käigukastis sünkronisaatoreid elektriajam. Tehniliselt keerukas lahendus on kasutaja jaoks väga mugav senikaua, kuni sellest ei üritata viimast võtta. Siis võib jõudu napiks jääda.
Tootja arvates on erinevus tavalisest bensiinimootoriga autost sedavõrd suur, et tegu on lausa omaette mudeliga, mil (küll tagasihoidlikule) elektrifitseerimisele viitav lisanimi E-Tech. Turundusmaterjalides väidetakse, et Renault töötas selle välja koostöös oma Vormel-1 meeskonna inseneridega ning jutuna kõlab see ju päris kenasti.
Termin “iselaadiv hübriid” on tõeline kolesõna ja kasutamist ei vääri, kuid pistikhübriidist loobumise järel tuleb siiski märkida, et auto ei vaja seinast laadimist ning suudab puhtalt elektri jõul läbida kuni kaks kilomeetrit. Väike kõrgepinge- ehk veoaku mahutab 1,2 kWh.
Hübriidsüsteemi aluseks on 1,6-liitrine sisepõlemismootor, mis arendab 94 hj ja 148 Nm. Seda toetab 49 hj võimsusega ja 205 Nm pöördemomendiga elektriajam, millele omakorda aitab kaasa lausa 20 hj ja 50 Nm lisav 12V generaatorkäiviti. Kõik see annab kokku 145 hobujõudu, mis on B-segmendi auto jaoks täiesti piisav.
Üllatavalt ruumikas ja mugav
Renault Captur näeb tervikuna välja küps ja tasakaalustatud. E-Tech versiooniga kaasneb küll huvitav kombinatsioon hallist värvist ja kassikullast detailidest, mis ilmselt paljudele ei meeldi, kuna ei näe hea välja ega lisa ka sportlikkust. Aga eristuma ju peab!
Captur on vaatamata tagasihoidlikule pikkusele (4227 mm) oma klassi üks ruumikamaid. Väikesed välismõõtmed võimaldavad edukalt üha enam rendisõidukitega ummistunud tänavail autot parkimiskohale mahutada, samas kui sisemuses on lahedalt pea- ja põlveruumi kõigil reisijatel.
Edasi-tagasi liigutatav tagaiste on väikese krossoveri juures tõeliselt positiivne üllatus. Kui see viia äärmisesse eesmisse asendisse, ei mahu keskmise eesti mehe taha istuma lapski, kõige tagumises on aga põlveruumi klass suurema auto jagu. Igaühele täpselt nii palju kui vaja.
Autos on säilinud palju füüsilisi nuppe ja see on väga hea. Nii saab näiteks sõiduraja hoidmise süsteemi lihtsasti välja lülitada, vajutades üht armatuurlaual asuvat klahvi. Samas pole EV-režiimi nupust suurt kasu, sest auto teab reeglina ise paremini, mille jõul ta parasjagu liikuda soovib.
Sõitjateruumi viimistlus on B-segmendi kohta üllatavalt hea, enamus armatuurlaua ja uste pindu on pehme viimistlusega. Uksepaneelid on allpool küll kõvast plastikust, aga kus tänapäeval poleks? Keskkonsooli kohal kõrgub 9,3-tolline tahvelarvuti stiilis puutetundlik ekraan, mis on silmale kena vaadata ja üsna hea lahutusvõimega, ehkki loomulikult pole mõtet oodata Apple’i või Samsungi tahvlite taset.
Infolustisüsteem reageerib mõnikord pisut uimaselt (viis aastat tagasi olnuks tegu supertulemusega), Bose stereo (lisavarustuses) mängib aga veatult ning esimesed probleemid ilmnevad alles sellise helivaljuse juures, mis on ilmselgelt kuulmisorganit kahjustav. Roolisamba paremas servas asuva omapärase käepidemega harjumine võtab küll veidi aega.
Tüüpilise prantslasena pole veidrustest pääsu. Mõned menüüd on pehmelt öeldes keerulised ja mitmed lihtsad asjad, nagu ümbritseva valguse värvi või digitaalse näidikuploki paigutuse muutmine, ei asu seal, kus võiks arvata. Väga tüütu on püsikiirushoidjat iga kord sõitu alustades sisse lülitada, kuid õnneks ei lülitu vähemalt auto hold funktsioon autot seisates välja.
Rooliratas võimalikult jämedaks disainida tundub olevat lausa moeasi. Alguses see pisut üllatab, aga tegelikult on üsna mugav. Lisavarustusest saab hankida ka istmesoojendused, panoraamkatuse ja varuratta. Kes on pidanud tükkideks lennanud rehviga oma saatust ootama, teab, millest jutt.
Pakiruumi maht on igati piisav 326 liitrit ning poekottide tarbeks on mõlemal pool konksud. Tagaistmete seljatugedel, mis on langetatavad 60:40 suhtega, puudub suusaluuk, mis aga selles autoklassis ei üllata.
Sõidab suurepäraselt mõistlikel kiirustel
Hübriidne Captur tunneb end kõige paremini linnas, kus bensiinimootorit kasutatakse harva. Samas pole maanteed, esimese klassi teedest rääkimata, selle auto jaoks päris ideaalsed. Kuni 100 km/h kiiruseni on janu üsna mõistlik, kuid iga lisanduva 10 km/h juures isu aina kasvab.
Capturi veermik on teine koht ruumikuse/mõõtmete juures, kus Renault on lahendanud optimeerimisülesande suurepäraselt. Konstrueerides pereautot, mille puhul pole lihtne sihtgruppi väga täpselt määratleda, tuleb leida võimalikult optimaalne kompromiss mugavuse ja juhitavuse vahel.
Tulemus: auto ei põruta ega raputa konarustel liigselt, kuid ei kaldu kurvides palju ja roolitunnetus on täpselt nii hea, kui kõigi nõudmistega kooskõlas olla saab. Sellega on tõeliselt mugav sõita igal kiirusel ning Captur ei väsita ka pikemate vahemaade läbimisel. Oma roll on siin esiistmel, mis pole mingi disainiime, aga täidab oma rolli sõitja toestamisel väga hästi.
Peaaegu kaks tuhat kilomeetrit väldanud proovisõit koosnes tüüpilisest segust linnaliiklusest ja maateedest ning lühikestest kiirteelõikudest, peegeldades üsna täpselt tavapärast kasutusprofiili. Parimal hetkel õnnestus ekraanile manada lausa 4,5-liitrine kütusekulu, kuid kiiremad maanteelõigud tegid oma töö ning lõpuks jäi kuluks keskmiselt 4,8 liitrit 100 km kohta.
Kokkuvõtteks
Renault on talle püstitatud optimeerimisülesandega üllatavalt hästi hakkama saanud. Väikeste välismõõtude juures pakub auto lahedalt siseruumi, mis on pealegi üsna kvaliteetselt koostatud, veermik moodustab ideaalilähedase kombinatsiooni mugavusest, turvalisusest ja sportlikkusest (ei, Captur ei ole loomulikult mingi sportauto!).
Aga konkurendid ei maga ja nii tuleb leida oma nišš kõige kiiremini kasvavas segmendis ja see pole lihtne. Škoda Kamiq pakub võrreldavat ruumi tagaistmel, Toyota Yaris Cross säästlikkust ja kindlaid sõiduomadusi ning Seat Arona on samuti suurepärane kompromiss mõistliku hinna eest.
Maksimaalse lisavarustusega hübriidne krossover, mille hind küünib veidi üle 30 tuhande euro, rõõmustab ka nõudlikumaid autokasutajaid, kogu hinnakirja leiab siit. Kas see suurepärane kombinatsioon on küsitud hinda väärt, peavad otsustama juba ostjad.
Meeldis:
- Ruumikus
- Tasakaalus sõiduomadused
- Disain
Ei meeldinud:
- Hind
- Uimane infolustisüsteem
Fotod: Indrek Jakobson
