Autotööstuse hägusest tulevikust on palju juttu olnud: noorte jaoks on auto tarbeese, uued sõidukid on järjest rohkem ühte nägu, digitaliseerumine ei suuda päriseluga sammu pidada jne. Z gene vaatenurka Renault`uudismudeli(te) osas jagab IT-gurmaan Otto Ermann, kellelt saab tootja vähemalt kolmveerand püstipöialt tehtud töö eest: “Renault, t’assures grave!”
Kuigi võin ennast pidada autohuviliseks, polnud ma seni pikemalt istunud ühegi hübriidauto roolis. Renault Austral E-Tech täishübriid oli esimene, millega pikemat tutvust teha sain.
Auto juurde kõndides vaatasin, et see isend on kindlasti elektrikas – mulje tingis sõiduki välimus, mis omas uuenduslikkuses on pigem omane elektriautodele.
Sõitu alustades tuli kerge naeratus näole: üksnes elektri jõul kohalt liikudes oli ainus kuuldavale tulnud heli rehvide vaikne sahin mööda asfalti. Tuli tunne, et säästan keskkonda (ja bensiini!). Linnasõidul peaks kuni 80% sõitudest saama teha üksnes elektri jõul. See on positiivne.
Hübriidajami 400V 2 kWh aku tundus mulle isiklikult pisut väike, sest suurema osa sõitudest teen maanteel. Aku tühjenes kiiresti ning bensiinimootor asus seda täis laadima. See tekitas isegi aeglasel kiirusel liikudes kuuldavat müra ja tunde, et mootori pöörded on kõrgel. Samas, 110 km/h kiirust maha pidurdades laadis aku korralikult täis – rekuperatsiooni võikski rohkem kasutada.
Juhi töökoht on hästi õnnestunud
Austral – ja kõik ülejäänud Renault`uudismudelid – mõjub sisse istudes futuristlikuna. Suured ekraanid, RGB leedribad, füüsiliste nuppude vähesus ning paiknemise loogilisus teevad sõidu(d) lihtsalt hoomatavaks.
Pikem ja kogukam autojuht tahaks pisut laiemaid istmeid, samas on ergonoomika suurepärane. Alpinei tiimi märk annab vihje, et kujustamisel on inspiratsiooni saadud Renault rallitiimilt. Õige isteasendi leidmine käis kiiresti tänu elektroonilistele valitsatele. Alati kuvati ekraanile ka küsimus, kas soovin timmitud isteasendit salvestada – see teeb edasise kasutamise veelgi mugavamaks.
Mugavusvarustuse osas kaaluksin lisaks ventileeritavaid istmeid: palaval suvepäeval on jahutus abiks. Hea on ka moodsaim klaaskatuse lahendus, kus ühe nupuvajutusega saab katuse automaatselt udustada ja päikese “maha keerata”.
Täiuslikkuseni on samm veel minna
Olles ise sõitnud terve oma eluaja vanemate autodega, mõjusid erinevad elektrisüsteemid ja juhiabid fancy-lt. Maanteel sõites polnud praktilist vajadust rooli korrigeerida, sõiduk tegi selle töö ise. Tõsi, alati ei läinud see kõige paremini, sest paljud teetähised olid kas kulunud või oli teed värskelt remonditud ning joonimiseni veel mitte jõutud. See ajas juhiabil juhtme kokku ning vahepeal kippus reahoidja liiga agressiivselt “oma peaga” otsustama ning seda tuli korrale kutsuda.
Juhi jaoks tore lisa oli automaatpidurdus ringteele või järsemale kurvile lähenedes. Sõiduk vähendas kiirust ilma, et juht peaks kohanduvat kiirusehoidjat maha võtma. Ringteelt maha sõites või kurvist läbi jõudnuna kiirendas sõiduk probleemivabalt algkiirusele. Mugav!.
Üks puudus, mida olen uuemate autode juures täheldanud, on suutmatus otsustada liikumiskiiruse üle – nii HUD (heads up display) kui armatuuri kuvatav infotabloo näit olid ebatäpsed ning kiiruseületamise hoiatusi tuli ka siis kui kiirus oli lubatust kilomeeter-paar aeglasem. Siinkohal tasub kõrvale võtta ka WAZE või Google mis kuvavad kiirust GPS-põhiselt – kuigi ka seal võib esineda ebatäpsusi.
Liiklusmärkidelt kiiruse lugemise ebatäpsusi esines rohkem linnasõidul, kus sageli piirangu lõpetamise märke ei ole – tasub märkida, et see on üleüldine viga ja ei sõltu autotootjast.
Gaasipedaali tundlikus või tundetus on miski, millega tootjad võiksid edasi tegeleda – pedaal ei käitunud alati ühtlaselt, kuigi eeldaks, et see kohaneb sõitja järgi. Ristmikel pöördeid sooritades “hüppas” sõiduk järsult – veel enne kui pedaali päriselt vajutada jõudsin.
Asi, mida tasub igal juhul katsetada: käed vaba automaatne parkimisabi. Vanemate inimeste hulgas on käibel nali, et seda läheb vaja kahel korral: siis kui auto ostad ja müügimees sulle seda näitab, ja siis kui auto müüd. Soovitan julgelt võimalust kasutada, kui see peal on. Minu jaoks on külgboksi tegemine alati ebameeldiv – ja usun, et paljud on nõus, et “ämmahoov” on jama – aga koos parkimisabiga sujus kõik suurepäraselt. Minu asi oli järgida ekraanile kuvatud juhiseid. Jah, sooritus ei olnud täiesti perfektne, sest sõiduk arvas, et äärekivi on liiga lähedal ja manööver lõppes. Lõpukorrektuuri tegin ise, auto sai turvaliselt ja ohutult pargitud.
Rosinad kringli sees
Renault`hübriidajamite kütusekulu on üllatavalt väike. Auto enda andmetel 5,4-6,0l/100 km vahemikus, see sõltub mudelist. Tegin ise ka “eksperimendi”: valasin peale 12l kütust, kirjutasin üles algse näidu ja näidu kui see algse juurde tagasi jõudis. 200+ (248) kilomeetrit. Vahepeal oli tunne, et näidik on katki läinud ja number püsib, sõltumata sõitmisest, sama.
Ei saa salata, Driving Coatch on kõige ägedam funktsioon, mis Renault`l peal on. Pärast iga sõidu lõpetamist ilmus see ekraanile, hindas sõidu ohutustaset ja keskkonnasäästu tuemust. Peale klikates sain täpsed juhised selle kohta, mida oleks võinud sõidu ajal paremini teha. Mõne parandusega olid järgmiste sõitude tulemused paremad – tekkis hasart iseendaga võistelda ja skoore järjest ülespoole saada.
Kokkuvõtteks
Ehkki ma omale veel sellist autot ei ostaks – linnamaastur pole mulle – Z gene kiidab heaks. Eelarvamusi meil ju eriti ei olegi, sest vaatame autot kui tarbeeset – vanemad autod välja jätta, need on ägedad.
Kellele kõrgema isteasendiga autod meeldivad ning vajadus on asju vedada, siis Renault` valikus on mitmeid sobivaid mudeleid. Symbioz, Austral, Arkana, Espace… soovitan valida täishübriidi, mis on säästlik ja muretu ning mugav sõita. Renault, t’assures grave! (e.k. „Renault, sa paned ikka täiega!“ (toim.))
Vaata siit Renault Australi ja teiste Renault`sõiduautode kohta infot
Pildid: Ylle Rajasaar, Renault presskit