Reede, 20. detsember 2024
Loovjuht Joel Volkovil avanes haruldane võimalus sõita noobelautode etaloniga ja omal nahal kogeda brittide salaretsepti, mille toel Rolls-Royce mainetipus püsinud on.

“Kui te soovite rikast ühiskonda, peate välja kannatama ka rikkad inimesed.” Nii ütles väidetavalt kunagi Winston Churchill. Selle kujundi mõte põhineb vastasmõjul – lollile maale targad ei tule, koledas keskkonnas ilusaid asju ei looda ja rikkust põlgavasse ühiskonda rikkaid ei teki.

Autohuvilise seisukohalt on see viimane vägagi kurvastav. Kas ma pean tõesti kalleid ja ilusaid autosid ainult Côte d’Azur’is vaatamas käima? Õnneks päris nii hull asi veel ei ole. United Motors, mis on ametlik Rolls-Royce’i teeninduskeskus, tõi hõlma all korraks Eestisse mõned uued masinad ja üht neist, täiselektrilist Spectre’t, õnnestus mul ka ringi sõidutada.

Auto on tarbeese – me kuuleme seda tihti. Aga minu meelest on autodes päris palju midagi muud ka. Kuulus disainer Stefan Sagmeister ütleb, et disain on funktsioon. Ja tal on õigus – teatud disainikeelega autod sobivad mingitesse piirkondadesse funktsionaalselt paremini kui teised. Opelid sobisid kunagi Soome. Enam ei sobi. Nüüd sobivad siiakanti Toyotad ja Škodad. Albaaniasse sobivad Mersud ja Ukrainasse Range Roverid – ärge küsige, miks. Neid lihtsalt on seal jõhkralt palju. Mind hakkas aga huvitama, kas Rolls-Royce’id võiksid Tallinnasse sobida. Või kui tervesse linna ei sobi, siis kuhu rajooni paremini. Nagunii oleme teel kõige kallimaks riigiks – mõni aasta veel ja 600 000.- auto alghind ei tundugi enam teab mis kallis… Me peame olema valmis!

Võtsin endale appi oma isa – Ike. Sest esiteks on mind autopisikuga nakatanud just tema oma tibukollaseks värvitud ja elevandiluust raadionuppudega Pobeda, 3-ukselise halli kiirabi-Škoda ja mitme muu veidra autoga minu lapsepõlvest. Teiseks on ta alati toonitanud, et tegelikult on maailmas ainult üks automark, milleks on Rolls-Royce – kuna John Lennonil oli selline. Ja kolmandaks on mu isa olnud Tallinna linna peaarhitekt, kes tunneb linna läbi ja lõhki. Seega, täiesti ideaalne liige meie kaheliikmelises žüriis.

Spectre on igas mõttes klassikaline Rolls-Royce – kõrge vööjoone, ekstaatilise kapotiornamendi ja hiiglasliku iluvõrega suur, mugav ja vaikne auto, millesse istudes tunned ennast juba kolmandal minutil liigagi koduselt. Kõik on loogiline: puudub välismüra, materjalid on ehtsad ja isegi obskuursena kõlav tähistaevast imiteeriv lagi ei mõju pealetükkivalt – rääkimata tagurpidi avanevatest ustest, mida tuleb nupuga sulgeda ja mis varustavad sind vajadusel vihmavarjudega.

Ma mäletan David Ogilvy tehtud kuulsat reklaami, mis ütles: “Kuuskümmend miili tunnis ja kõige valjem müra uues Rolls-Royce’is kostab auto elektrikellast.” See slogan kehtib tänaseni. Rollse ei ehitata tehnika, vaid inimeste ümber. See on nende filosoofia algusest peale. Häid asju peab olema piisavalt, et inimesed tunneksid ennast autos nagu salongis. Ükski tehniline aspekt ei tohi segada vaikset jutuajamist – ei visuaalselt ega mehaaniliselt. Kõik on rahulik, sujuv ja piisava jõuvaruga.

Kuhu ta sobib?

Kui me Peetrist tulema hakkasime, siis esimese peatuse tegime Kadriorus, et varustada saiafanaatikust Iket. Selgub, et Eesti kultuuritegelastel on kattuv maitse – nii Ike Volkov kui Mart Juur armastavad mõlemad Vesivärava kohviku saiakesi. Ja olgem ausad, kui kohalik kultuurieliit oleks sama jõukas kui Inglise või Ameerika oma, siis nende Rolls-Royce’id mõjuksid selle armsa väikese putka ees vägagi loomulikult. Selles kontrastis on midagi boheemlaslikku, mis vähendab auto elitaarsust, kuid tõstab saiakeste väärtust. Punnis silmadega möödasõitjad võivad seda ilmselt kinnitada. Punkt kirjas.

Rolls-Royce Spectre, Sergei Zjuganov

Meie järgmine peatuspaik oli KUMU. Sest rikastele meeldib kunst – mitte, et nad sellest ilmtingimata aru saaksid, aga kunsti omamine või selle jälgimine jätab neist pisut hingestatuma mulje. Olgem ausad, kunst võib osutuda vahel ka väga heaks investeeringuks. Ja seda oskavad rikkad hinnata. Rääkides hinnast, siis Rollside ülemine piir on hetkel seal 30 miljoni kandis. Umbes viis klienti on endale soetanud La Rose Noire Droptaili, mis on kõige kallim uus auto maailmas. Omamoodi kunstiteos seegi.

Spectre ja KUMU on tegelikult väga erinevad. Kui KUMU on suuremas osas paeklindi sees peidus olev tagasihoidlik, kuid väärikas institutsioon, siis meie auto oli selle ees kõike muud kui tagasihoidlik. Ta mõjus pigem taiesena, mis peaks olema maja sees, mitte selle ees. Kui mu sõbrast kunstikuraator ja manager Reigo Kuivjõgi saab väga rikkaks, siis ma soovitaks tal KUMU koosolekuteks valida oma autokollektsioonist midagi nähtamatumat kui Rollsi. KUMU Rolls-Royce tärni ei saa.

Rolls-Royce Spectre, Sergei Zjuganov

Edasi viis meid tee Rollside ühte kõige loomulikumasse keskkonda – jahisadamasse. Spectre laugpärakere puhul rõhutab autofirma ise, et tegemist on kõige muu seas merejahtidest inspireeritud disainiga. Noh, ütleme nii, et ilmselt käisid nad inspiratsiooni hankimas Monaco sadamast, mitte Piritalt. Esiteks pole Pirital võimalik autoga kaile sõita ja teiseks meenutab Eesti suurim jahisadam pigem paatide ladu kui sadamat. Pole ime, et väikeseid armsaid sadamaid tekib nagu seeni – oleksime pidanud minema Havenisse või Harale. Oleks olnud sobivam komplekt. Miinus kirja.

Rolls-Royce Spectre, Sergei Zjuganov

Paadi-seostest veel nii palju, et Rolls-Royce’i teine kalleim auto on Boat Tail (lihtsalt öeldes “Ahter”). Kurjad keeled räägivad, et produtsent Jay-Z omab üht, kuid Rollsi ametlik esindaja Frank lükkas selle kõlaka kindlalt ümber. Ju ta siis tunneb oma kliente paremini…

Anonüüm-fenomenaalne helisüsteem

Teekond Piritalt Tõnismäe saatkondade rajooni kulges märkamatult, kuna me suutsime autoga ühendada telefoni ja helisüsteemi testima asuda. Nagu seierkellagi puhul, ei reeda auto ka oma helisüsteemi päritolu. Markeering kõlarivõrel ütleb lihtsalt bespoke – eritellimusel valmistatud. Me isaga pole kumbki muusikavõõrad. Õnneks me ei pidanud pettuma. Tuleb välja, et autotööstuse etaloniks peetava auto audiosüsteem on veelgi uskumatum kui auto ise.

Rolls-Royce audio-filosoofia on ehitada auto sisse ideaalne stuudiokeskkond, kus igasugune heli kostaks nii, nagu see salvestamisel mõeldud oli. Helisüsteemi kalibreerimiseks kasutatakse rajumas otsas Metallica “Sad But True’d” ja atmosfäärilisem ots on häälestatud Pink Floydi „Wish You Were Here“ abil. Minu jaoks äärmiselt sümpaatne telg.

Ja juba me olimegi Tuvi pargi veerel, minu töökohaks oleva Tanki loss-kontori ees, mis on kiviviske kaugusel Saksa, Läti, Prantsuse, tulevasest USA saatkonnast ning superministeeriumist. Kõik väga mõjukad institutsioonid, kuhu Rolls-Royce’i omanikel võiks asja olla küll. Peab ütlema, et sellesse nö Rahvusraamatukogu tagahoovi sobis meie Spectre ideaalselt. Seda nii suuruse, majesteetlikkuse kui värvi poolest – kõik klappis. Kolleegid ahhetasid ja hoolimata, et me parkisime korraks tänava kinni – mitte keegi ei lasknud signaali!

Rolls-Royce Spectre, Sergei Zjuganov

Muideks, Rolls-Royce’id ei ole diplomaatide autod. Pigem sõidutavad ennast nendes siniverelised ja äri-inimesed, kes on mõne suure tehingu teinud ning endale selle eest auto preemiaks ostnud. Teine oluline põhjus Rolls-Royce’i soetamiseks on kinkimine – eriti Araabias. Olgu öeldud, et täna ei müüda enam mitte ühtegi nö standardset Rollsi. Kõik masinad on eritellimused nii seest kui väljast. Teadmiseks, et ootejärjekord on umbes kaks aastat, kui tuli mõte kingitus soetada.

Kesklinnast viis meid tee Nõmmele. Seal elab mu isa ja ma ise ka. Tahtsime veenduda, et kui üks meist peaks teisele sellise auto kinkima, et see siis valesse keskkonda ei satuks. Korraks põikasime ka Mustamäelt läbi – parkisime Spectre selle linnaosa kõige esimesena ehitatud maja ette. Situatsioon oli kahtlemata amüsantne, meenutades 90ndate Lasnamäed, kui S-klassi mersud seisid kortermajade parklates. Hoolimata tugevast dekadentsuse faktorist klikki ei tekkinud. Võib ilmselt üldistatult kõigi rikaste magalaelanike kurvastuseks öelda, et ärge ostke Rollsi, kui te plaanite seda maja ette parkida – see lihtsalt ei sobi keskkonnaga üldse kokku.

Rolls-Royce Spectre, Sergei Zjuganov

Samas on Rolls-Royce eritellimusloogika hoopis teine – mida iganes klient soovib, seda nemad üritavad ka täita. Jah, nad ei muuda auto kuju, aga kõikvõimalikke värve, materjale ja mida iganes käsitöötehnikaid on nad nõus kokku panema küll. Isegi siis, kui nad ise arvavad, et tegemist on hullumeelsusega. Nemad ei usu, et nad peaksid olema stiilipolitseid, kuna kusagil Lõuna-Sudaanis võib maitse olla hoopis erinev Goodwoodi omast, kus neid autosid toodetakse.

Aga Nõmme lausa neelas auto endasse. See oli nagu armastus esimesest pilgust. Majesteetlik ja vaikne masin rahulikult väikestel tänavatel veeremas. Nelikroolimine võimaldas kõik kurvid välja võtta ja kuna mootori häält elektriautol pole, siis isegi koerad ei hakanud haukuma. Glehni loss oma historitsistlike tornikestega naeratas Spectrele ja võttis ta kaissu.

Rolls-Royce Spectre, Sergei Zjuganov

Ike tahtis igaks juhuks kontrollida, kuidas auto Nõmme Rotary klubi mälestuskiviga sobib. Selgus, et ideaalselt. Jõukamad rotariaanid ei pea üldse muretsema – tellige masinad ära!

Rolls-Royce Spectre, Sergei Zjuganov

Kokkuvõtteks

Tallinnas on kindlasti piisavalt piirkondi, kuhu poolemilline limusiin sobib, aga palju on veel teha. Tallinn ei saa kunagi valmis, kuid ikkagi oleks vahva, kui meie suurim jahisadam oleks ilus, kui meie magalad ei näeks nii trööstitud välja ja kui meie liikluses oleks oluliselt rohkem esteetiliselt nauditavaid autosid. Minul ja Ikel oli tore hommikupoolik ja äge kogemus sõita siiani autotööstuse luksusetaloniks olevas masinas. Kusjuures meile tuli alles sõidu lõpuks meelde, et tegemist on elektriautoga. Aga lõppudelõpuks – mis vahet seal on.

Rollsi esindaja Frank ütles, et nemad loovad alati esmajärjekorras Rolls-Royce’i ja alles siis mõtlevad tehnika peale. Täpselt nii tegid nad ka Spectre puhul – tunne peab olema õige, aga kuidas see saavutatakse, on nende salaretsept, mis on hoidnud nende brändi mainetipus juba üle saja aasta. Ja tundub, et sõit läheb sama ladusalt edasi. Täna on aastas üle 6000 tellimuse, kuid kümnendi lõpuks arvavad nad, et suudavad vähemalt 10 000 masinat ehitada. Nõudlus pidavat olema kordades suurem, kui võimalus toota. Mis nii viga äri teha.

Teksti kirjutas: Joel Volkov, loovjuht
Kaasreisija: Ike Volkov, arhitekt ja Kukerpill
Pildid tegi: Sergei Zjuganov

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.