Kaasaegne linnamaastur ei ole teema, mis oleks liialt huvitav või innustaks pikalt kirjutama. Ehk tasubki juba esimeses lõigus märkida, et peatselt värskenduse saav Kodiaq on vananenud üpris väärikalt ja pakub endiselt suhteliselt vähese raha eest palju väärtust. Kui on soov sellise auto järele, siis Škoda ei valmista pettumust.
Olen täiesti kindel, et selle autoklassi mudelid ei ole mõeldud südamega valimiseks, kuigi loomulikult, kui panete kõrvuti kaks konkureerivat mudelit, saate visuaalselt hinnata, mis teile rohkem meeldib. Valik tuleb teha praktiliste, mitte emotsionaalsete standardite järgi.
Näiteks tagaistujate ruum või koerte arv, kes pagasiruumi mahuvad. Topsihoidjate arv ja võimalus kinnitada tahvelarvuti YouTube Kids’iga tagaistmele. Ja võib-olla nelikveo olemasolu. Ja muidugi hind. Sellise komplekti eest üle 50-60 tuhande euro maksta ei tundu üldse ahvatlev. Kui vaadata Kodiaqi läbi selle prisma, on see ideaalne valik.
Kui juba Superbi sõitjateruum tundus mulle jaburalt suur, siis Kodiaq pakub seda veelgi rohkem. Kahe meetri pikkune reisija istub mugavalt tagaistmel, jalg üle põlve. Haruldane Eesti päike ei pimesta teda, sest Kodiaqil on tagaistujatele päikesesirmid. Samal ajal ta ei külmeta, sest ka taga on istmesoojendused. Ja muidugi mahuvad pagasiruumi kõik kohvrid ja jääb ruumi ka jalgrattale.
Kuna testis oli Sportline versioon, siis meenutavad esimesed istmed omanikule, et auto on suunatud aktiivse elustiiliga inimestele. “Sportlikud” istmed, mis on küsimusi tekitanud ka teistes Volkswagenites, on Kodiaqi üle kandunud ilma eriliste muudatusteta. Need on väga ilusad, kuid pikemateks sõitudeks mitte liialt mugavad. Kõik katsed endale mugavat istumisasendit seadistada osutusid edutuiks. Minu soovitus – tavalised istmed, need on suurepärased.
Elavust lisab nelikvedu ja kaheliitrine diisel. Vaatamata tagasihoidlikule 110 kW võimsusele kiirendab auto üsna nobedalt (võib-olla mõjutab kõrge isteasend) ja keerulisemates tingimustes võib Kodiaq isegi sõidurõõmu pakkuda. Vedrustusel on hea tasakaal mugavuse ja informatiivsuse vahel, samal ajal ei tunne ma, et juhiksin suurt ja rasket linnamaasturit. Kuid ärge kujutage ette, et olete RS-versiooni roolis, see pole päris see. Kuigi oleks huvitav võrrelda just nende kahe versiooni vedrustuse seadistusi.
Škoda jääb üheks vähestest brändidest, mis jätab sõitjateruumi palju nuppe ja ma olen neile selle eest väga tänulik. On naljakas mõelda, et selline tühiasi nagu nupud väärivad erilist tähelepanu ja eraldi tekstilõiku, kuid iga kord, kui istun kaasaegse auto rooli, tunnen kerget ärritust selle üle, et kõige põhilisemad funktsioonid nagu kliima juhtimine, istmesoojendused ja muusika on peidetud ekraanidele või puutepaneelide taha.
Vaadates, kuidas uus Kodiaq välja näeb, olen väga rõõmus, et see mood on Škodast mööda läinud ja nad jätavad sellise lihtsa, kuid olulise kasutusmugavuse elemendi puutumata. Erinevalt plastikust uksekaitsetest, mis takistasid naaberauto kriimustamist, kui uks liiga laialt avada. Kui varasematel Kodiaqidel olid need olemas, siis nüüd mingil põhjusel enam mitte. Kahju, see oli hea nali.
Kokkuvõttes osutus Kodiaq täpselt selleks, mida ootasin. Ta ei tekita vau-efekti, kuid pakub tõesti oma hinna eest (alates 38 000) palju. Kõik Škoda head omadused koos elementidega, mis teevad elu autoga mugavamaks, on olemas, samuti tohutu ruumikus, pluss auto on väga juhisõbralik. See on lihtsalt väga hea pereauto.
Škoda sai minu tabelis tugevad 48 punkti (17 lõbufaktori ja 37 igapäevakasutuse eest). Jah, autoentusiastide kogunemisel jääte märkamatuks, kuid see-eest rõõmustab auto teid iga päev. See asetab Kodiaqi samale tasemele Suberb Combi, Multivani ja Discoveryga.
Fotod: Vladimir Niinimäki
