Otto Tiidermann võttis nädalavahetuseks proovisõitu Subaru Forester e-Boxer kõikjalsõitja – vältides teadlikult sõnavärdi “linnamaastur”. Forester on päris auto, mis sõidab päriselt ja ei püüagi varjata oma lihtsust ja praktilisust. Sobib nii metsavahile kui igaühele, kel metsa minemisega oma teema.
Metsarohelise Foresteriga metsa minemine on süžee, mis justkui kirjutab end ise – seda kinnitas teekond, mis tuli läbida enne, kui saime “vabasse vette” või teemakohaselt “päris mitteteele”, kus pulss õiges rütmis tiksuma hakkas.
Üks on igatahes kindel: tegemist ei ole linnaautoga. Tallinn on Foresteri jaoks liiga lihtne, veidi unelegi suigutav vastane – ratastealune on liiga sile, foorid sujuvat sõitu pärssimas.
Maanteel pole samuti mõtet eriti möödasõite katkuda, mis ei tähenda, et Forester nendega hakkama ei saaks. Ent just loodus on see koht, kus metsamees tõeliselt ellu ärkab!
Sisekujunduses jääb iseloomust puudu
Uus Subaru Forester e-Boxer näeb väliselt välja nagu Forester ikka ja selle koha pealt pole ühtegi etteheidet – eelmise generatsiooniga võrreldes on lisandunud üksjagu elegantsust. Parafraseerides üht kultusfilmi, peab sõiduvahendis kõik kena olema.
Küsimused jäävad õhku aga sisekujunduse juures – puudub innovatiivsus, tundub nagu oleks aeg peatunud 15 aastat tagasi. Graafika on küll värviline, aga mõjub liiga kirjult, šrift on vanamoeline. Kõike on natuke liiga palju.
Ka tahavaatekaamera kvaliteedi kallal tahaks natuke nokkida. Samas, juhiabide pakett on nii eeskujulik, et selle eest kaksteist kaheteistkümnest anda tundub isegi vähe. Turvalisust kuhjaga, luksust vähem, aga metsameest ei kujutakski vist roosapärlilise gutšimutšiga ette.
Juhiistmele istujat identifitseerida suutev süsteem on selle klassi autol “vau”-d väärt. Lisaks jälgib sõiduk liikvelolles juhi silmi ning annab märku, kui pilk hajevile läheb.
Tugev tunne on sõita küll, kui tead, et on sõber, kes sinust hoolib. Tegemist ei ole ratastel kirstuga, vaid autoga, mille peale võib olla kindel. Mitte ilmaasjata pole ADAC andnud Foresterile 5 kuldset tärni, mille sisuline väärtus kaalub üle mitme esmaklassiauto “viieka”.
Ruumi on… kõigeks!
Forester on väga ruumikas ja teeb selles osas oma eelkäijale julgelt pähe. Mina oma pikkade jalgadega ei saanud isegi tagaistmel kurta. Ees istuda on muidugi alati parem kui taga, eriti kui rool ka kätte antakse. Mis ei tähenda, et ma ei kaaluks näiteks selles autos ööbimist, kui võimalus peaks avanema.
Pagasiruumi ei pea muidugi magama ronima, sinna võib ladustada rügemendi jagu mootorsaage. Muruniiduki, lapsevankri, mööblit…
2-liitrine boksermootor koos käigukasti integreeritud elektriajamiga toodab kuni 150 kW võimsust, mis on just paras, et olla ülesannete kõrgusel (parim kaaslane metsalisele), kuid mitte palju rohkemat. STI-versiooni sellest forekast ilmselt ei tule.
Põhirivaal on Toyota RAV4
Veel paar aastat tagasi olid eestlased veendunud subaristid ning uhkusega võisime Eestit lugeda riigiks, kus 1 kodaniku kohta on kõige rohkem Subaru-vaibi.
Subaru omanikud on jätkuvalt rahul, aga neid, kes vaataksid Taevasõela poole, on jäänud miskipärast aina vähemaks.
Süü võib olla RAV4-l, mis on Foresteri põhikonkurent. Mitte nelikveo või ruumikuse, vaid hinna tõttu. Nüüd on konkurents seda suurem, et forekas on hübriidsena tulnud RAV4 mängumaale ning selle ülemvõimu kummutamine saab olema raske, kui mitte võimatu töö.
Ent kui RAV4 võib rahulikult nimetada linnadžiibiks, siis Foresteri puhul jääksin ikka toreda “kõikjalsõitja” juurde – kui on päriselt vaja sõita Päris Kohtadesse, pole metsamehele selles osas vastast.
Foresteri ostja on päris kindlasti keskmisest teadlikum autoostja, kes käib vähemalt 32 900 eurot (baasmudeli hind) rahulikult ja kindla käega lauda, teades, et saab oma raha eest korraliku töövahendi. Rahuliku meele ja turvalise sõidu igas olukorras otse loomulikult ka.
Loe siit, mida arvas Foresteri kohta Uku Tampere
Pildid: Otto Tiidermann, Ylle Tampere
