Uuenenud Toyota Land Cruiser – automaailma kehastunud Godzilla

Land Cruiser, teedeta maailma kuningas, maapere ideaalne kaaslane
Uus, hea dünaamikaga ja ökonoomne 2,8-liitrine D-4D diiselmootor
Laoautode tarneaeg vaid paar nädalat, tehasest eritellimus kuni 4 kuud
Hind alates 38 620 eurot

[dropcap]AJALUGU [/dropcap]Toyota Land Cruiser tähistab tänavu 65. tootmisaastat. Toyota alustas jaapani sõjaväele nelikveoliste veoautode tootmisega 1940. aastal;  kompaktse mitmeotstarbelise kõikjalsõitja tootmine tõusis päevakorda 1950. aastal, mil Põhja-Korea Lõuna-Koreasse tungis ning liitlased viimasele appi tõttasid. Jaapani ülesandeks oli varustada Ühendriikide sõjaväge nelikveoliste sõidukitega ning siin tuli Toyota 40ndate kogemus kasuks, liitlasvägedelt hakkas tulema hulgaliselt tellimusi.

Insenerid alustasid uue mudeli konstrueerimist 1950. aasta augustis. Esimese prototüübi valmimiseni 1951. aasta jaanuaris kulus vaid viis kuud. Populaarse Willys Jeep’i eeskujul nimetas Toyota auto Jeep BJ-ks, kus “B” tähistab mootoritüüpi ning “J” Jeep 4×4 veoskeemi.

Auto valmistamisel kasutati Toyota olemasolevate mudelite osi – SB-tüüpi ühetonnise veoauto šassiid ja kuuesilindrist, 3.4-liitrist B-tüüpi bensiinimootorit, mis suutis arendada kuni 85 hobujõudu.

1951. aasta juulis sõitis Ichiro Taira BJ-ga Fuji mäe kuuenda kontrollpunktini, tõestades nii auto võimekust hobustega võrdselt mäe tippu ronida. See veenas jaapani politseid, võtma BJ patrullautona kasutusele.

Kulus kaks aastat, enne, kui Toyota suutis BJ tootmisliini täies mahus käivitada. Kohe tuli kaela ka süüdistus Willyse kaubamärgi õiguste rikkumise eest ning 1954. aastal muutiski Toyota auto nime Land Cruiseriks.

1955. aasta novembris tuli välja Land Cruiser 20. seeria, mille välimus oli sarnane sõjaväe kasutusse mõeldud masinaga, sisemus aga oluliselt mugavam – ruumikam salong, eesmised-ja tagumised lehtvedrud, kummist vedrupuksid- uuendused tegid autost igapäevaelus kasutatava sõiduvahendi.

Nüüdseks hakkab oma elukaare lõppu jõudma üheksas Land Cruiseri põlvkond, mille esimesed eksemplarid jõudsid müüki juba 2007. aastal. Viimast mudeliuuendust esitleti 2015. aasta augustis Jaapanis; J200 seeria sai õige väikese ilulõikuse, kaasaegse diiselmootori ning moodsa infolustisüsteemi.

Läbi aegade on maailmas müüdud rohkem kui 6,5 miljonit Land Cruiserit ning maastikusõitjate ringkondades on tegu legendiga, mille troonilt tõukamine ei ole osutunud jõukohaseks ühelegi konkurendile.

Land Cruiser on saanud mitmeid hellitusnimesid, Ladina-Ameerika päritolu El Macho on kujunenud peaaegu et LC sünonüümiks. Armastusel on kahjuks ka tumedam pool, koos Hiluxiga on LC-st saanud Daiši džihadistide meelissõiduk.

Loe Toyota Land Cruiseri ajaloo kohta rohkem siit

[dropcap]MINU LUGU [/dropcap]Võtan uue 2.8-liitrise diiselmootoriga tippvarustuses “länkari” ühel kevadtalvisel nädalavahetusel proovisõitu ja teen sellega pea poolele kodumaale tiiru peale.

El Macho asemel hakkan autot esmakohtumise hetkest alates kutsuma Godzillaks. See nimi kleepub kohmakale ja pealtnäha rahumeelsele sõidukile nii kõvasti külge, et kolleegidega sõidulugude tabelit kokku ladudes kirjutan lahtrisse automaatselt: “Ylle Godzilla lugu”.

“Mina teen proovisõitu” on vähemalt 50% ulatuses kunstiline liialdus, sest Härra Abikassa on nüüdseks omandanud kõik nipid minu ülekavaldamiseks talle meelepäraste sõidukite puhul. Kaks päeva otsin kangekaelselt võtmeid, kolmandal murdun ja lähen lunima. Omad prooviringid saan tehtud Kotkapilgu jõllitamise ja grimasside saatel, üksinda autosse mind ei jäeta.

Pühapäevasel pereretkel tuleb üle elada ka avalik alandus, kui mees mind roolist lihtsalt maha tõstab. Põhjus? Selle leiab alati. Manööverdan kitsal külavaheteel ettevaatlikumalt kui oleks viisakas, tagurduskaamera peksab punast ja niutsub ning noorem poeg peab tagaistmelt vajalikuks susata “ema, see auto ei ole vist päris sinu tassike teed”- ja ongi lõbu läbi.

“Sa ei oska selle autoga üldse sõita, teeme parem musi,” surub Abikassa mulle kätte kolmeosalise lektüüri ja palub nelikveo eripärad pähe õppida. Soovitus on asjakohane, tegelikult peakski iga Land Cruiseriga sõitja enne mootori sisselülitamist käsiraamatu(d) läbi lugema.

[dropcap]JUHI TÖÖKOHT [/dropcap]Suuri muutusi mudelivärskendus juhi töökohale kaasa pole toonud. Land Cruiser näeb jätkuvalt välja paeluvalt tahumatu – kõik need suured lülitid ja kohmakad nupud, rüütatud puitimitatsiooni ja raamistatud kerge läikega.

Lüliteid on palju, see pole teil siin auto, et istud sisse ja hakkad kohe sõitma. Ei. Nõjatud hiiglaslikku istmesse. Võtad käsiraamatu, loed… võtad teise, mis selgitab maastikusõidu eripärasid; ja siis võid sõita. Nii on.

[dropcap]INFOLUSTIVÄLI [/dropcap]Land Cruiseri infot ja lusti juhib nüüd Touch2, Toyota uusim 7-tollise puutetundliku ekraaniga infolustikeskus. Nutiseadme(te) paaritamine, telefoni hotspoti abil online info leidmine, hääljuhtimine, tekstisõnumite ette lugemine eesti keelest inglise keeles – olemas.

Suurepärane tagurduskaamera pilt, Multi-terrain monitor, mis nupuvajutusega võimaldab auto ümbrust jälgida nelja kaamera poolt reaalajas edastatud pildi järgi- olemas! Kui seadmesse on paigaldatud ka Go Plus navi, veikleb sõidu ajal pildis värviline 3D kaart, mis pakub sihtkohta jõudmiseks omalt poolt marsruute, tunneb ära liiklusmärgid, näitab aegsasti kätte õige teeotsa.

Kuivõrd infolusti kasutusmugavusele suurt midagi ette heita ei ole, siis vigisen selle kallal, et ekraan võiks, auto suurust arvestades, veel suurem olla. Ja tädi selle asjanduse sees võiks eesti keeles hääldamise ära õppida, mitte üritada pingsalt kogu teksti inglise keelde ümber panna. Ja üldse, millal ma Waze’i auto infoväljaga sünkida saan?

[dropcap]RUUM [/dropcap]Land Cruiser on läbimõeldult praktiline auto. Kes kaua kasutanud, neile ei tule üllatusena see, et tagaluuki saab kahes osas avada (aken eraldi) ning tervikuna avaneb see mugavalt paremale küljele. Nende jaoks, kes sõidavad kõikvõimalike teiste maasturilaadsete toodetega on see kadestamist vääriv praktiline lisaväärtus.

Suurte asjade pealelaadimiseks (kaks klaverit, suvila, neli täismõõdus lapsevankrit, tonn kartulit jne. jne) laseb Godzilla end kuulekalt põlvili (vedrustus madalamaks) ning kui suvilaga koos tahab naaber ka sisse kolida, saab nupuvajutusega tagaistmed alla lasta ja voila!, tule või aiakäruga.

Kellel on palju naabreid, tellib seitsmekohalise Land Cruiseri ja viib kogu seltskonna sõitma; tõsi, pakiruumi mahub sel juhul vaid natuke piknikunodi või kilekoti jagu toidukraami per nina.

Salongis pole panipaikadega koonerdatud. Kindalaegas on suurem kui moodne auruahi; mahutades kolm paksu käsiraamatut, kindad, taskulambi ja lohutuseks kaasa võetud limonaadipudeli.

Esiistmete vahel on jahekast, taga saab keskmise istme muuta kiirelt joonistuslauaks või magamisasemeks. Kaks last, kes tagapingil perereisi kaasa teevad, saavad tülinata hakkama ja vajuvad kõrvuti, pead käetoel, magusasse unne.

[dropcap]KÜTUSEKULU [/dropcap]”Eluaeg olen ma olnud keskkonnasäästlik, eluaeg olen võidelnud väikese ökojalajälje nimel. See auto nullib kõik,” itsitab Härra Abikassa esimest korda Land Cruiseri rooli istudes ja pooleteisemeetrisse lumehange sööstes.

Annan metsa all jalgadele valu ja fotokale säru, silkan auto jäljes ja kujutan samal ajal elavalt ette, kuidas ma esimest korda oma autolugude ajaloos kirjutan artiklisse kolmekohalise kütusenumbri. Või noh, vähemalt kolmega algava numbri.

Tühjagi. Godzilla, teedeta maailma kunn, on oma 2.8-liitrise Euro6 normidele vastava diiselmootoriga pigem karsklusse kalduv. Maastikul müramise tulemusena saab pika pinnimise pealt ära näha numbri 14l/100 km kohta.

Maanteesõidul on asi veel haledam, kulu jääb 7-8-liitri vahele ning kombineeritud kütusekulu kokkuvõttes 9,8 liitri peale pidama. Pea 4 päeva hommikust õhtuni udjamist; ja 87-liitrisest kütusepaagist on ikka ligi pool alles. Niipalju siis draamast nimega “Nii nad tapsidki meie ökoloogilise jalajälje”  – tuleb minna lastejalatsite osakonda.

[dropcap]SÕIDUKOGEMUS [/dropcap]Land Cruiser pole mingi “ei mullast sul olegi enam suurt lugu/ kui kõndima õpid parkettide pääl” linnastunud kõikjalsõitja. Kogukas Godzilla on M1G klassi sõiduk ehk päris asi: ta on raamile ehitatud (päriselt) maastikusuutlik masin.

Lisaks sellele Eestis omas segmendis ligi 300-eksemplarise aastase läbimüügiga turuliider. Nii tegija elukas võib endale lubada teatavat loidust maanteesõidul: ei mingeid adrenaliini pumpavaid möödasõite ega mõttetuid kiiruseületamisi – käik sisse, adaptiivne kiirusehoidik (ACC) sisse ja kulgeme. Rahulikult, suursuguselt.

Tartu maanteel nõelub LC ja eelsõitja vahele teemärgistust eirates töll, kes ilmselgelt on silmamõõdu ja mõistuse koju unustanud, sest end vahele pressinuna pidurdab ta äkitselt kiiruse alla. ACC annab korraks LC armatuuris märku ja lõpetab töö, sest distants kahe sõiduki vahel on ohtlikult lühike.

Käsiraamatust üle lugedes selgubki, et juht peab olema ohuolukordades valmis ise tegutsema. Mis on normaalne, meil pole siin mingi isesõitev blabla vaid pikkade traditsioonidega konservatiivse olemusega maastur. Mis juhi tähelepanematuse korral võib muutuda tõsiseks… Godzillaks; ja eelsõitja lihtsalt lömastada.

Minu 15 minutit maastikusõidu-eri tudeerimist kannab vilja, proovin järgi kõik nelikveo pakutavad variandid, nii palju kui julgen. Jah, tõsi, Godzilla hammustab teedeta songermaa rahulikult läbi ka automaatrežiimil, aga päris kindlasti pole insenerid Multi Terrain valikuid koos MTM monitoriga, elektrooniliselt juhitud hüdrovedrustust, blokeerimatut pidurisüsteemi, difrilukke, aktiivset veojõukontrolli jms. ilu pärast sellele autole külge ladunud.

Kus mul julgusest puudu jääb, seal võtab Härra Abikassa rooli oma valdusse ja   n ä i t a b  , kuidas selle autoga sõitma  p e a b. Varjan oma aukartust kaameraga; ma tõesti ei uskunud, et on olemas neljarattaline, mis kohe üldse… kohe mitte midagi ei karda!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

[dropcap]UUS MOOTOR [/dropcap]Rohkem kui 70% Euroopa teedel liikuvatest Land Cruiseritest on diiselmootoriga. Sestap võib uut, 4-silindrilist, 2.8-liitrist D-4D 130 kW diiselmootorit hõisetega tervitada.

Euro 6 saastenormidele vastaval jõuallikal on 6-käigulise automaatkastiga väänet 450 Nm, manuaalvariandis vaid 30 Nm vähem; maksimaalset pöördemomenti jagatakse juba alates 1600-st pöördest, mis auto otstarbele – maastikuvallutamisele mõeldes – on paljulubav.

Kütusekulust sai ülal räägitud, ligi kolmetonnise (2990 kg täismassiga) Godzilla liigutamiseks on sellest mootorist aga küll ja küll! Ja kui keegi küsib minu arvamust, siis iga kell võtan automaatkastiga Land Cruiseri – esiteks – kordades mugavam; teiseks – natuke rohkem väänet on alati tore; kolmandaks – kütusekulu on manuaalkasti puhul tootja andmetel 0.3-liitri võrra suurem. Aitäh, mulle palun see automaat.

[dropcap]HIND JA ÜLALPIDAMISKULUD [/dropcap]Sõltuvalt varustustasemest ja käigukastist- Standard, Luxury, Executive, Premium – tuleb 2.8- liitrise D-4D jõuallikaga Land Cruiseri eest välja käia 38 620 – 59 350 eurot.

3 aastat garantiid või kuni 100 000 km läbisõitu, võimalusega, valida Toyota pakutavate lisapakettide seast endale sobivaim, teeb sõidukist üsna muretu kaaslase. Enne ostu tegemist võiks korra mõelda, kas tulevasele teekaaslasele ka piisavalt vastu pakkuda on – maastikke, külavaheteid, kuni 3-tonnise haagise vedamist, pesakondlikku koosviibimist… takes two to tango!

Maaletooja lehel saab igaüks ise omale sobiva LC kokku laduda

[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Sarnane märkab sarnast. Land Cruiseri roolis istudes hakkas silma nende suurte autode rohkus linnapildis. Roolis enamasti… tillukesed, õblukesed naisterahvad. Meeste enesehinnangule ei mõju säärane vaatepilt kohe kuidagi kosutavalt, sest kellega iganes “suur auto-tilluke naine” -teemaks tuli, see midagi teravat nähvas.

Kõige vaimukamalt võttis nähtuse kokku kolleeg, kes ütles, et ju on need kenad blondid kaunitarid oma abikaasa poodi saatnud ja öelnud: “Ära raamita ja kolme difrilukuta tagasi tule.” 

Paar aastat tagasi korraldasime What Car? Eesti kataloogi jaoks küsitluse, millist autot naised võimalusel ostaksid. Vastus oli ülekaalukalt “suurt maasturit”. Keskkonnateadlane PhD Kristjan Piirimäe kommenteeris tulemusi tookord, selgitades et naise jaoks samastub suur auto suure, sõbraliku (loe:turvalise) hobusega ning kaduva ürgmehelikkusega.

Iseenesest põnev, aga Land Cruiser pelgalt maanteesõitude tegemiseks või linnaautona või ka ürgmehelikkuse võrdkujuna on sulaselge raiskamine. Selle imeliselt maastikuvõimelise hiiglase koht on seal, kus ta sündis – mägedes, tühermaal, külateedel. Kõikjal, kus on väljakutseid, mida alistada.

[dropcap]LEGEND GODZILLAST  [/dropcap]Godzilla ( jaapani kirjapildis ゴジラ) on väljamõeldud müütiline tegelane, kellest on saanud omalaadne popkultuuri ikoon.

Godzilla üleilmsele tuntusele pani 1954. aastal samanimelise filmiga aluse režissöör Ishirõ Honda. Sealtpeale on Godzilla levinud videomängudesse, koomiksitesse, telesõudesse, Toho ja Hollywood kahepeale on vändanud koguni 28 Godzilla-filmi.

Pealtnäha rahumeelne Godzilla muutub asjaolude ärevaks muutudes tõeliseks King of the Monster‘iks, märatsejate kuningaks, ka kangelaslikuks õigluse eest võitlejaks. Eri loojad on Godzillat vastuoluliselt tõlgendanud ning kujustanud, Godzilla nime on mh. kasutatud tuumarelva eufemismina.

Minule kangastub Godzilla kui “vaga vesi, sügav põhi” -tüüpi elajas: kui oskad temaga sõber olla, on ta igavesti truu, võites võõra väe. Kui sa aga hoolimatult ta usaldust kuritarvitad, kahetsed seda elu lõpuni. Land Cruiser, minu maailmas hellitavalt Godzilla, on vastupandamatult võimekas sõber, kui temaga osata ümber käia.

 

 

 

 

 

 

 

Pildid: Ylle Rajasaar, Eik E. Sikk, Toyota