Neid on neli, ja Toyota Proace City ning selle sõiduauto-versioon City Verso on noorim, aga nagu elus tihti juhtub, kõige kaunim ja kõige oodatum. Esinduste kirjakastides vonklevad proovisõitude järjekorrad ning ajakirjanikule antakse natuke pikem “sõiduaken” palumise peale: Toyota mudelivalikust seni puudu olnud ’disainmahtur´ tuli, nägi ja võitis (südamed).
Elu on suurem kui film või eneseabiõpik, ja paraku ebaõiglane. Kui me 2019. aastal toimetusele sobivat sõiduvahendit valima hakkasime, jäid lõpuks sõelale kolm täiesti erinevat mudelit: verivärske Toyota Corolla luukpära, Nissan Leaf ja Peugeot Rifter/Citroen Berlingo mahtur.
Mina tahtsin (punast!) kaheliitrise hübriidajamiga särtsaka minekuga Corollat, südametunnistus ja portaali profiil (eks ole me ju orienteeritud tulevikutehnoloogiatele) eeldanuks elektriautot, aga videotiim hindas berlinksi panipaiku ning liuguksi, plusspunktid tulid leedvalgusega laeriiulist ja nii see mõnus mahtur, mida me ka seiklusautoks kutsume, koos kõigi kellade ja viledega meie õuele maanduski.
Oleme üldiselt väga rahul olnud, 1,5-liitrine diiselmootor on ökonoomne ja hea jõudlusega, et auto lobjakast ja mudast läbi vedada ning sooritada maanteel ka mõni hädavajalik möödasõit.
Panipaiku on tõesti nii palju, et nende avastamist jagub siiani. Viimase sõna järgi tehtud juhiabid, valgustatud laeriiul ja panoraamkatus lasevad unustada, et tegelikult on see ju kaubik, millele on istmed (vastavalt 5 või 7, meil viiene) sisse pandud.
Kuni nägin esimesi fotosid Toyota Proace City Versost, ja sain ühtäkki aru, mis berlinksil puudu on. Minu naeratus kui istun autosse! “Tunne” on puudu. Berlinks on lihtsalt suurepärane auto ilma “selle tundeta”.
Sest kui peres on neli ühesugust last – lisaks Rifterile, Berlingole ka Opel Combo (Life) ja nüüd City (Verso), siis kõigile lihtsalt ei jagata kulbiga X-faktorit.
Jah, elu ongi ebaõiglane. Elu on suurem kui film või eneseabiõpik, ja mul tuleb lihtsalt üle saada teadmisest, et sõidan halli hiirekesega ja mitte elegantse, pilke naelutava disainmahturiga. Aga võtame algusest.
Pikisilmi oodatud pereliige
Kes kord on Toyota kasuks otsustanud (neid on palju), on saanud oma asju ajada nii nagu suur osa ameeriklasi, kes ei ole elu jooksul kordagi jalga oma koduosariigist kaugemale tõstnud.
Kui on vaja väikest linnaautot või esimest autot – Aygo. “Looga” lahedik – Yaris. Kui jõuab Yarise krossover, saavad ära tinistatud nublude linnadžiipide fännid.
Või siis hoopiski Prius (Plus), kõigi hübriidide esiema, eksimatult äratuntava disainiga läbi kõigi põlvkondade, ja kui jutt juba disaini peale läks, siis C-HR sportlikku kupeemaasturit võib pidada Toyota praeguse disainikeele pioneeriks.
Corollaga saab teha kõike, sportlikust edvistamisest matkamiseni, Camry sobib suurepäraselt esindusautoks, Hilux ja Land Cruiser on julgete ja töökate pärusmaa. Proace (Verso) viib lennujaama ja ümber-Euroopa reisile, Proace’i kaubik kannab kõik pakid ja euroalused.
Viimasena saab nimetatud esimene: RAV4, linnadžiipide kroonimata kuningas, müügiedetabelite tipuvallutaja. RAV4 uus pistikuhübriid paneb Toyota kaksikajamite rivis “i”-le täpi või tordile kirsi, kuidas soovite.
Niisiis. Kõik on olemas. Välja arvatud väikekaubik-seiklusauto-mahtur. Koostöös PSA-ga aga on nüüd seegi tehtud ja Toyota-sõbrad ei pea (piltlikult) kodust kunagi kaugele minema, sest Proace City (Verso) on kohal.
Uskumatu, kui paljudele seda on vaja!
Aastajagu berlinksiga sõitnuna võin kinnitada, et mahtur on omamoodi statement, vaikne revolutsioon kõigi sõidukite vastu, mis tahavad olla “nagumaasturid”, aga oma esiveolisuses, kitsikuses ja välimusele kaotatud sõiduomadustes ei ole seda mitte. Kaubiku põhjale ehitatud istmetega sõiduauto on igal juhul ausam, funktsionaalsem… ja odavam.
Valik statemendi-autode segmendis ei olegi nii suur kui alguses arvata võiks, ja PSA on siin päris kindlasti turuliider – igakuiseid müüginumbreid vaadates paistab välja, kui paljud eelistavad tavalise universaali või SUV asemel mahturit, Berlingo on pikalt olnud müüduim N1 ja M1 kategooria tarbeauto, Rifter võtab jõudsalt järele. Kui muidu on Opeli toas praegu vaikne, siis Combot küsitakse kogu aeg.
Niisiis on Toyota taas kord PSA-ga väikekaubiku ja mahturi osas käsi lüües teinud igati õige valiku. Ehkki Proace City Verso puhul ei saa rääkida eelmisest generatsioonist, saame rääkida kaugusest, mis lahutab PSA eelmise põlvkonna mahtureid praegustest.
“Kuuni ja tagasi” on inglise keelest eesti keelde üle võetud sõnakõlks, et tähistada ühe armastuse suurust teise vastu. PSA mahturite uus põlvkond on Kuuni. Tagasi küll ei tahaks, sest liiga paljust tuleks loobuda.
Ja City Verso omakorda on Kuult veel natuke edasi. Seda toodetakse Hispaanias, Vigo tehases, samas kus kõiki teisi “õekesi”, ühe erisusega: Toyota mahturid ei ole müügiks valmis enne kui on läbinud koostekvaliteedi lisakontrolli. See on olnud nii Proace`i koostöö algusest.
5-aastane või kuni 200 000 km (läbisõidu)garantii kinnitab, et tootja on oma toodete kvaliteedis kindel. Proovisõitude järjekord kõigi esinduste “uste taga” omakorda tõestab, et paljud on sedasorti sõiduvahendit oodanud.
Ma ei räägi siinkohal toyarahvast vaid kõigist, kes on aru saanud, et üks aus mahtur on parem kui “nagumaastur” ning Toyota on ilmselt etem kui vanemad sõsarad, sest lastehaigused on läbi põetud, lisakontroll läbitud ja disainer palgale võetud.
Plussid ritta
Kuigi olen sõitnud ka sama auto kaubikuversiooniga, keskendun nüüd ja edaspidi sõiduautole ehk 5-7-kohalisele City Versole.
Plusside rivi ulatub üle kolme lehekülje, nopin neist välja mõne olulisema. Esiteks mahutavus: 2. ja 3. istmerea võib paari lihtsa liigutusega kokku lappida ja mahutada midaiganes või kolm inimest täispikkuses magama.
Esiiste, see kaassõitja oma, on ka kenasti nihutatav ja klapitav. Istmeid saab nihutada vastavalt vajadusele ette ja taha või voltida teise rea keskmise lauaks kokku. Esiistmete seljatugedest avanevad lauakesed jne.
Teiseks: panipaigad. Ükski sõiduvahend pole kunagi olnud paremas korras kui see, sest panipaiku on reaalselt loendamatutes kogustes, üleval, all, külje peal…
Nagu sõsaratatele saab ka City Versole lisana laevalgusega ülariiuli, mis on piisavalt lai, et sinna mahuks pinu raamatuid või magamiskotid. Ühtekokku on autos 113-liitri jagu panipaiku!
Kolmandaks: juhiabid ja infolust. Istusin City Versost Toyota C-HR-i ümber, ja tundsin kohe puudust City Verso mõnusast infolustist, mis on lihtne kasutada ja loogiliste menüüdega, räägib eesti keeles ja ühendub kiiresti telefoniga. Helisüsteemi kvaliteet on täiesti rahuldav.
Juhiabide osas rõõmustab mind enim kohanduv kiirushoidik, mis loeb liiklusmärke, ja võimaldab kiiruse õigeks sättida ühe nupuvajutusega (ACC “Memory”). Natuke tuleb harjuda funktsioonide “käe sisse” saamisega, aga see käib ruttu.
Verso mudelite põhivarustuses on rida Toyota Safety Sense turvalisuse abisid: kokkupõrke ennetuse süsteem (PCS), liiklusmärkide jälgmise abi (RSA), sõidurajalt lahkumise hoiatus (LDA), juhi väsimuse tuvastamine ja püsikiirusehoidja.
Lisaks saab valida pimenurga jälgimise (BSA), nutika parkimisabi (SIPA), ülal kirjeldatud liiklusmärkide nutika lugeja ja kohanduva kiirusehoidiku, automaatsed kaugtuled (AHB) ja parkimisandurid. Tahavaatekaamera pilt on selge ja näeb ka öösel. Ka esiklaasinäidik (HUD) on pilgu teel hoidmisel suurepärane abiline.
Ja on veel kaks pisiasja, mis sõitmist lihtsustavad: lisa-tahavaatepeegel, mis võimaldab näha tagumistesse ridadesse ja automaatne parkimiskell, milleta elu Tallinnas ettegi ei kujutaks (viimast lisavarustuse nimistus ei ole vaid see tuleb juurde osta).
Neljandaks: auto lihtne hooldatavus. Kuigi kõigist neljast kabiinist meeldib mulle kõige rohkem meie berlinksi oma kus on kasutatud eri värvi plaste, kombineeritud eri struktuure ning istmed on rõõmsalt värvikirevad, siis iseloomustab ka City Versot lihtsalt saavutatav puhtus autos. Asjad panipaikadesse ja lapiga pinnad puhtaks! Tekstiilistmed ajaga küll võiduvad, aga selleks on olemas keemiline puhastus või eraldi istmekatted.
Viiendaks: juhi töökoha loogilisus. Istud autosse, sätid (käsitsi) istme ja rooli paika, käivitad, rullid (automaatkast) “D” peale ja sõidad. Käsikastiga versioonis asub kang mõnusalt keskkonsoolis, käe kõrgusel. Piisab kui lasta alla käetugi ja saab mugavalt käike reguleerida. Käetoed, muuseas, on üldse üks tänuväärne eraldatust loov element.
… ja miinused
Nn staadioniistmed väsitavad pikal sõidul alaselga ja isteasendit tuleb aeg-ajalt reguleerida. Istmete tekstiilkate ei ole plekikindel ja võidub üsna kiiresti.
Tagaluuki avades tuleb astuda kõrvale, et mitte luugiservaga vastu pead saada. Sulgemine käib aasast tõmmates, on oht, et kiirustades jäävad näpud vahele. Samas piisab luugi pisukesest paotamisest, et koer sisse ja välja mahuks.
Külgedel asetsevad liuguksed, mis igal juhul on etemad kui traditsioonilised laialt avanevad uksed, sest ei puutu teise sõiduki vastu parkides ja võimaldavad ka kitsas vahes autosse siseneda ja sealt väljuda, sulguvad nipiga – nõks taha ja siis hooga ette. Väike inimene oma pisikese jõuga võib hätta jääda.
Kuni Proace City Versoni oli kõige läbivamaks mureks igavus: auto on igapidi praktiline, aus ja moodne, aga nii igav, et mõnikord ei tule selle nimigi meelde. Versoga tuli X-faktor: ma ei liialda, kinnitades, et sellele vaadatakse järele, ja see on põhjus, miks õuepealsest prooviautode rohkusest hoolimata eelistasin oma sõite teha Versoga.
Sõidukogemus
Mahturi koostekvaliteet on suurepärane. Saan rääkida pikemas kontekstis kui üksnes proovisõit Versoga: 30 000 km ja mitte mingeid olulisi naginaid või kriginaid. Kabiinis on vaikne, lisaks paigaldatud tuulesuunajad võimaldavad sõita avatud aknaga ja siiski omavahel juttu ajada.
Vedrustus on pigem pehme, mida rohkem lasti ja pagasit, seda mõnusam. Manööverdamine on lihtne, kaamerate abi on tänuväärne nn millimeetrisõitude tegemisel kui tuleb ukerdada puude, kändude või teel seisvate takistuste vahel.
Väga tümale pinnasele mahturiga ei roni, aga metsateel või kruusal pole muret, auto triigib augud välja ja ronib kõikjalt läbi. Toyota Traction Select on siinkohal üks tänuväärne abi.
Mahtur on päris võimekas käruvedaja: sellele saab sappa haakida kuni 1,5-tonnise haagise. Auto kandevõime on kuni 1 tonn. Sõltuvalt istekohtade arvust on ka teljevahe pikkus erinev ent pikema teljevahega 7-kohalise manööverdamine ei erine kuigivõrd väiksemast mahturist. Verso pikkuste vahe ongi ju vaid 30 cm: pikem 4,7, lühem 4,4 (5 kohta).
Kui rooli istub 166 cm pikkune inimene
Tui on 12-aastane, aga sama “vigastusega” nagu valdav osa pesakonnast. Kui vähegi lubatakse, istub ta rooli, et sõitu harjutada. Kinnisel ja kontrollitud alal oleme tal lubanud proovida erinevaid sõidukeid.
Toyota Proace City Verso on talle üldiselt tänu Berlingole tuttav, natuke pani jalga väristama auto pikkus ning 7 istekohta. Aga see läks ruttu üle ja kokkuvõttes jäi Tui igati rahule, sest isteasend on kõrgem, väljavaade hea ja kiirus ning olulisem reisiinfo kuvatakse otse silmade ette HUD-ile. Segadust ei tekitanud ka käiguvahetiketas.
Oot… nalja peab ka saama!
Sõitsime ühel hilisõhtul Tuiga läbi Tallinna – meil on säärane isemoodi komme, et mõnikord sõidame öösel kohti uudistama. Kaarli puiesteel tabasid meid ootamatud teetööd, kollaseid märke ja torbikuid-teetakistusi kuhjas.
City Verso liiklusmärgilugeja sattus ilmselt segadusse ning liitis igaks juhuks kõik loetud märgid kokku. Sõida… sajaga! 30+30+30+10 on ju sada!? Seega, sõida sajaga!
Itsitasime Tuiga selle peale ja sõitsime ikka nagu lubatud, aga et auto veel Balti jaama naabruseski 100 km/h näitas, keerasin korraks parklasse sisse ja tegin nähtust pilti.
Arutasime, et võibolla tahtis auto märku anda, et tal on eriolukorrast kõrini ja tahaks vabadust nautida!? Oli siis kuidas oli, veelkordne meeldetuletus, et on autojuhi asi liiklusmärke vaadata. Juhiabi ongi abi nagu nimi ütleb.
Jõuallikad PSA-lt, hübriidi ei pakuta
Toyota väikekaubikute mootorivalik pärineb PSA-lt ja kuna tegu on koostöömudeliga, siis hübriidajamit esialgu kavas ei ole. Tulevik on kahtlemata elektri päralt, aga sinnani jõudmiseks kulub veel aega.
Proovisõitu tegin 1,2-liitrise, 131-hobujõulise turbo-bensiinimootori ja 8-käigulise automaatkastiga Versoga, võrdluses igapäevase 1,5-liitrise turbodiiselmootoriga paaris ATM8-ga on tegu märksa särtsakama, samas janusema isendiga.
Kuigi tehas annab selle bensuka keskmiseks kuluks 7,1 liitrit 100 km kohta, jäi minu kõigi sõitude keskmine 7,4 l/100 km juurde. Tuleb silmas pidada, et sõitsin linnas vähem ja maanteedel sellevõrra rohkem. Diiselmootori puhul oleme näinud ka numbrit 3,6l/100km kohta Opel Combo puhul. Meie Berlingo pika aja keskmine on 5,5 l /100 km kohta (1,5 diiselmootor).
Hinnakirjad kõrvuti
Toyota City Proace Verso varustused ja hinnad on ülal tabelis näha. Võtsin võrdluseks kõrvale ka Citroeni, Peugeot ja Opeli sõsarmudelite hinnakirjad.
See on tänamatu tegevus, sest adekvaatseks võrdlemiseks peaks vaatama varustustasemeid lähemalt: Toyota lubab, et “reha” nad ei müügi, ka odavaimal tasemel on siinsel turul kõik vajalikud lisad olemas. Pluss eraldi kvaliteedikontroll ja pikk garantii.
Kui aasta tagasi ostsime L1 Berlingo, oli selle hinnakirjajärgne hind kõigi meie soovitud vidinatega ligi 29 000 eurot, ja Rifteril tuli hind umbes-täpselt sama. Combo Life’i turul siis ei olnudki.
Praeguseks on PSA kõigi mahturite hinnad varasemast soodsamad ning ilmselt saaksin identse Berlingo u’ 24 000€ kätte.
Ainult et tänasel päeval ma seda enam ei ostaks. Esiteks, eks ole sõidetud kah, teiseks, ilu on järele vaataja silmis ning City Verso elegantsele ninaosale ei ole ühelgi sõsaral midagi vastu panna.
Brändi üldine maine loeb
Kes pole enda jaoks kaubikupõhiste mahturite võlusid veel avastanud, ei saagi aru saada, miks ma pealtnäha identse toote puhul eelistan üht kaubamärki teisele.
See on ilmselgelt tüüpiline “kas muna või kana” või “kas aasia või saksa autod” või ka “kas quattro või Xdrive” vaidlus – muna, sest sellest saab soolast ja magusat; prantsuse, sest nende disainikäänakud on võluvad, aga muidu igal juhul aasia, sest see on tugev raud; ja sümmeetriline nelikvedu, sest see on Subaru.
Neist neljast Toyota, sest see on kõige värskem ja silmale kõige ilusam vaadata. Ja see on Toyota, turuliider. Kui täna aga ütleks Subaru, et ka nemad teevad oma mahturi samale põhjale, siis on see Subaru. Vana arm ei roosteta.
Soovitan Toyota uue mahturi proovisõidujärtsu panna end kirja kõigil neil, kel plaanis lähiajal praktiline pereauto osta – ettevõtjatele ei pea auto headust pikalt põhjendama ja neile ei lähe ka välimus ilmselt niiväga korda.
Ülejäänutele küll, sest lõpuks otsustavad ostu naine ja emotsioon ning lisaks kümnele tuhandele kasulikule, praktilisele ja lihtsalt vajalikule omadustele on Toyota Proace Verso City puhul garanteeritud ka “see naeratus”. Disainmahtur, mõtelge!
Loe siit lisaks
Pildid: Ylle Tampere, Toyota pressiruum
Kes pole siiani osanud mahturist kui pädevast pereautost või "nagumaasturi" asendajast mõelda, tehku seda nüüd. Toyota Proace City Verso on kaasaegne, turvaline, väga hästi sõidetav 5-7-kohaline sõiduautoToyota Proace City Verso
