Jõuluvana on detsembris paanika veerel: kingitused, päkapikud, memme heietused… kui sellesse kombosse lisada ka põhjapõder Rudolf, kes töölepingu üles ütleb, kisub asi käest ära. Viimasel minutil tuleb hakata otsima asendajat. Esimesena jääb silma Toyota Yaris. Kas märkate et see auto on täitsa Rudolfi nägu?
Küsite, miks ei ole põhjapõtru ja saani? Kui pole Rudolfit, siis teised ei tule ka, ja saan on päris raske vedada. Rudolf ei tule aga sellepärast, et ükski ilmaennustaja pole suutnud sajaprotsendilist kinnitust anda, et pühade ajal lund tuleb. Uus-Meremaal aga kasutatakse lume asemel liiva. Jaanipäeva värk…
Palun mõistke siis Rudolfit, kes teatas, et lendab ära pikale soojamaa puhkusele, ja mind, et olen võtnud südameasjaks, leida üks õige “taadimobiil”. Sest lapsed ei tohi kingituseta jääda isegi siis kui taevast sajab pisikesi Jõuluvanasid.
KAKS MEETRIT JÕULUVANA JA KAKS PÄKAPIKKU
Tähendab, Jõuluvana ei saa teha allahindlust osas, mis puudutab korralikku sõiduvahendit. Tingimusi on palju ning õigesti tembitud kombinatsiooni leidmine ülioluline.
Üks õige taadimobiil peab olema suur ja mahutama vajadusel päkapik või isegi kaks ning väiksema põhjapõdra. Oma ruum peab jääma ka kingitustele. Märkasite – põhjapõder on, vähemalt üks. Autos. Aga kingitustele peab sellegipoolsest jääma kõige rohkem ruumi.
Jõuluvana peab minema Kohtadesse. Seega, auto peab olema piisavalt hea läbivusega, et pääseda ligi ka kaugematele talukohtadele ning piisavalt kompakte et linnaoludes oleks lihtne parkida, navigeerida.
Ilmselgelt on keeruline leida ülimat tõde ning seega pole põhjust keerutada et valikut teen enda mätta otsast. Olles pea 2-meetri pikkune ning õite pisut priske, nagu umbes 99% jõuluvanasid, teeb see auto otsing vaid põnevamaks.
Mis võiks olla parem koht, kui Jõuluvanade ülemaaline konverents, et ära proovida maanteid, külateid ning kitsastes kohtades manööverdamine?
LÜHIJALGNE PÄKAPIKK MAHUB TAHA ÄRA KÜLL
Liigset silmailu Toyota Yaris Jõuluvana silmale just ei paku, kuid eks siin ole pigem määrav taadi vanamoodsad eelistused ning vähem disainerite möödapanek – kes meist ei tahaks autot, mis näeks välja nagu saan. Aisakelladega muidugi.
Nii siseste kui väliste omaduste juures on Yarise puhul tunda Jaapani igavad, kuid praktilised ning läbimõeldud lahendused. No näiteks jalaruumiga on näiliselt arvestatud rohkem, kui kasutusel selgub.
Olgugi et paremale on loodud mõnus süvend, kaob see ruum märkamatult, kui sisestada süütevõti. Teine tüütus on püsikiiruse kang, mis rooli taga laiutab ja mille vastu ma põlvega järjest satun.
Olukorda saaks märkimisväärselt parandada näiteks võimaldades juhi istet veel madalamale reguleerida, kuna sõidu asend küllaltki kõrge. Pearuumi on kõvasti ka kõrge isteasendi juures ning otsest põhjust pole mütsigi peast võtta.
Olles võrdlemisi suur Jõuluvana, pean arvestama et üheksas kümnest autost on juhitagune istekoht kasutuskõlbmatu juhul kui mina autos ees istun. Üllataval kombel polegi Yarise esiistet vaja päris taha lükata, mis tähendab, et lühijalg-päkapikk mahub taha istuma igal juhul.
Üldine sisse välja ronimine autosse üsna mugav ka kepi, mantli, suure habeme ja kogu juurde kuuluvaga. Vilte kandes oleks muidugi tööd märksa rohkem.
PANGE OMETI VALGUST JA VILESID
Idee järgmisele mudelile: tundsin puudust roolinuppude valgustusest, kuna nende asetus nõuab mõningast õppimist. Sattudes muhedatelt jõulurütmidelt kogemata tümpsuraadiole, pidin mürast üldse loobuma, sest õiget nuppu ma pimedas üles ei leidnud.
Proovisõiduautos oli ka puutetundlik ekraan, mis vajadusel kuvab nii kütusekulu kui navigeerib Jõuluvana heade laste juurde. Ülemäära intuitiivseks seda lustikeskust just ei nimetaks. Kõige enam on puudu telefonikinnitusest, et kasutada Jõuluvanale käepärasemat Waze-rakendust.
Olgugi et Yarise pakiruum on üsna väike, üht-teist sinna siiski mahub. Tõneäoliselt on jõululaupäeval tarvis pakiruumi kate eemaldada, et kõrgust juurde võita. Õnneks saab ka istmed kahes osas alla lasta.
JÕULUVANA MUHELEB…
Suures pildis on emotsioon auto osas hea. Sõites maha mitusada kilomeetrit Jõuluvanade ülemaalisele konverentsile Kadrinas, ei tekkinud kordagi tunnet et Toyota Yaris maanteele ei sobiks.
Auto 1,5L 82kW automaatkastiga jõuallikas lubas ka liigse planeerimiseta möödasõidule minna. Paraku kaasnes sellega ka kütusekulu 7,2L/100km, number, mis võiks olla oluliselt väiksem, arvestades et 80% läbisõidust läks mööda maanteed. Samas, ei saa salata, Jõuluvana jalg on raske, eks ta isegi ole ju… Jõuluvana!
Mürasummutus on Yarisel tasemel ning võrreldav nii mõnegi preemiumklassi masinaga. Helisüsteem on autol samuti üle ootuste hea (ma olen küll vana ja pole audiofiil, aga ma pole kurt!) ning mängis üsna vaevata ette kõik kellukeste ja saanide lugude rokiversioonid.
HAJAMEELSELE ABIMEES
Vanamehe hajameelsust aitab leevendada Yarise varustuses olev automaatne liiklusmärkide lugemise süsteem, kuid selle peamiseks puuduseks on lõpumärkide mõistmine.
Asulates tihti loetavad märgid puuduvad ning määravaks on hoopis teede ristumine. Kordi mitmeid juhtus, et uimasin teel kilomeetreid enne, kui mõitsin, et vist on piirang läbi. Nõnda siis – loetavad piirangumärgid ja korralik lugeja ja… siis tuleb see raske vana jalg jälle mängu.
Püsikiiruse hoidja on lisa, ilma milleta ei oska ka Jõuluvana. Kiitust väärivad ka tuled, mis näitavad valgust hästi juba lähirežiimis ja end automaatselt sisse välja lülitavad. Hetk endaga, mil laste nimesid meelde tuletada.
POSITIIVNE… PEAAEGU NAGU RUDOLF!
Kuna ülejäänud aastast liigutab Jõuluvana killavoori üle 20 aasta vana preemiumsaan, oli väikese auto pihta suunatud mõningane skeptilisus justkui õigustatud – et kas see Rudolfi-suurune autoke siis nüüd ikka suudab korraliku põhjapõdra eest väljas olla?
Tulemus on üle ootuste hea ning skepsis murenes täiesti: hoolimata oma väikestest mõõtmetest on Toyota väga suutlik jõuluauto, mis vajab vaid mõnevõrra harjumist ja nuppude õppimist. Aga kui saab hakkama mitmesaja-aastane Jõuluvana, saab sellega hakkama… iga hea laps!
KAS TEADSITE, ET RUDOLF ON HOOPISTÜKKIS EMANE?
Ei, siinkohal hoiame suu viisakalt lukus ja ei hakka rääkima auväärt vanadaamide kapriisidest. Selle asemel jagame vana kulda, professor Marju Kõivupuu Ühe Minuti Loengut, kus ta selgitab, miks on Rudolf tegelikult täitsa… emane.
Pildid: Marko Habicht
