Hiljuti võtsin proovisõidule 2025. aasta Volkswagen Golfi kõige lihtsamas varustustasemes Life. Tahtsin aru saada, milline on “miinimum-Golf” – ilma kõigi nende lisadeta, mille eest tavaliselt üle makstakse.
See ei ole see auto, mille kohta ütled: „Vau, ma võtsin Golfi!“ ja kõik hakkavad plaksutama. Tavaliselt on Golf pädev, usaldusväärne ja arusaadav igapäevaauto. Tööriist, mis ei pane vaimustuma, aga ei vea ka alt.
Aeg on aga muutunud: turg on täis korealasi, jaapanlasi, prantslasi, hiinlasi – ja kõik nad hammustavad osa segmendist, mis kunagi Golfile kuulus. Ometi jääb Volkswagen endiselt eredaks vana saksa koolkonna esindajaks. Mul on selle margiga suur kogemus: olen sõitnud Golfidega teisest kuni kuuenda põlvkonnani ning mind huvitas, milline on kõige lihtsam versioon nüüd.
Selgus, et „minimaalne versioon“ kõlab nagu halb nali. Roolisoojendus ja istmesoojendus, kolmetsooniline kliima tagumistele reisijatele, kohanduv püsikiirushoidik, automaatne kaugtulede lülitus, LED-tuled, suured veljed… Kõik see on baasvarustuses.
Kunagi tähendas Volkswageni baasvarustus rooli, pedaale, ilukilpe ja lõputut hulka pimedaks tehtud nuppe armatuuril, mis karjusid näkku, et oled kitsi ja jätsid maksmata. Iga tühja nupu taga oli lisavarustus – siin oleks võinud olla istmesoojendus, seal kliimaseade. Praegu pole midagi sellist. Auto jätab mulje terviklikust, kvaliteetsest masinast, kus on olemas kõik vajalik. Volkswagen lõpetas oma ostjate alandamise – ja kurat, see on päris meeldiv.
Peamine võlu praeguse Golfi juures on, et ta ei ürita sind rabada, aga ei anna ka põhjust ärrituda. Kõik toimib täpselt nii, nagu ootad, ja asub täpselt seal, kust seda otsid. Sõitjateruum on vaikne, ruumi on ees ja taga piisavalt, pagasiruum neelab paar kohvrit – kõik, mida vaja, et minna maale või puhkusele. Ja seda kõike auto juures, mis juhitavuse poolest pole sugugi igav igapäevane sõiduriist. Maanteel meenutas ta mulle Renault Clio‘t, mis naudib hoogsamat kurvide läbimist.
Kunagi oli Golf Euroopas peaaegu ainus valik – “õige” pereauto sümbol. Täna pakuvad Korea ja Hiina konkurendid sama palju, mõnikord rohkemgi. Aga Golf on endiselt auto, mida ei osteta eksootiliste vidinate pärast, vaid selleks, et kõik oleks paigas.
Jah, leidub mudeleid, mis on milleski paremad. Aga Golfi puhul tead alati, mida saad: põlvkonnast põlvkonda usaldusväärset kvaliteeti. Kia võib üllatada, sest ootused on madalamad, mõni teine bränd võib pettumust valmistada, sest ootused on kõrgemad. Aga Golf on lihtsalt Golf. Ja see on tema pluss.
Kuigi ka temal leidub üks kummaline lisa – siseruumi häälevõimendus, et tagumised reisijad sind paremini kuuleksid. Praktikas oli see harjumatu ja ma lülitasin selle kohe välja, aga suudan ette kujutada, et kellelegi see meeldib.
Lõppkokkuvõttes olen kindel: see ei ole „vau-auto“ staatuse pärast, vaid aus, mugav tööriist nagu Šveitsi nuga. Istud sisse ja unustad logistika. Hind – umbes 30 000 eurot – oli mulle üllatus. See pole küll preemium, aga siiski hea mainega bränd ning ökonoomne auto: tänu kerghübriidile alla viie liitri “sajale”.
Tehnoloogia, mõistlik hind, normaalne välimus – ja mitte nagu hunnik väljutatud sööki. Maailmas, kus pereautod maksavad 50–100 tuhat eurot, näib Golf 30 tuhande eest nagu sajandi diil.
Lõpphinnang: auto saab minult 55 punkti – 4 rohkem kui elektriline ID.4 GTX ja isegi rohkem kui baastaseme C-klass. Oma klassis ületab seda 2 punktiga vaid Cupra Leon. Minu jaoks jääb Golf endiselt üheks liidriks.
Fotod: Vladimir Niinimäki