Tiguan ilmus Volkswageni mudelivalikusse 2007. aastal ja sellest ajast alates on ta saavutanud endale täieliku müügihiti staatuse.
Tiguan on üleilmselt Volkswageni mudelivaliku enimmüüdud auto, Euroopas valitseb küll Tiguani väiksem vend T-Roc.
Teise põlvkonna Tiguan saabus 2016. aastal ning meie loo peategelane toodi rahva ette 2024. aastal. Eelmine aasta proovis kolleeg Indrek Jakobson poolhübriidset Tiguani, nüüd oli minu kord proovida pistikhübriidi.
Tehnilised andmed
Proovisõiduautot liigutas edasi 1,5-liitrine turboga bensiinimootor, mis arendab 130 kW ja 250 Nm, lisajõudu annab 85 kW arendav elektriajam. Kombineeritud võimsuseks märgitakse 200 kW ja 400 Nm, kiirendust “sajani” lubatakse 7 sekundiga. Jõud saadetakse esiratastesse läbi 6-käigulise DSG käigukasti.
Akupaki suuruseks märgitakse 25,7 kWh.
Tiguan on 4,5 meetrit pikk, 1,8 meetrit lai ja kaalub 1815 kilogrammi. Pagasiruum mahutab 490-1486 liitrit. Asju on pagasiruumi mugav panna, kuna laadimislävend ja põrand asuvad samal tasemel, samuti on pagasiruumil ka topeltpõrand, kuhu saab mugavalt oma laadimisjuhtmed panna.
Pistikhübriidse Tiguani põhirivaalideks on näiteks Hyundai Tucson, Kia Sportage, Opel Grandland ja Peugeot 3008.
Välimus
Välimuselt sarnaneb auto küllaltki palju VW ID-seeria autodele, samas on uus mudel ikkagi jätkuvalt äratuntavalt Tiguan. Põlvkonnavahetusega on mudel loomulikult eelmine generatsiooniga võrreldes pikemaks, aga samas ka madalamaks muutunud, mis teeb auto välimuselt pisut sportlikumaks.
Auto esiosas tõmbavad pilku IQ maatriks-LED-tuled, mis põlevad kogu auto laiuses. Eesmine põrkeraud on R-Line mudelil loomulikult sportlikum ja jõulisem.
Külgvaates on auto eelkäijaga võrreldes kõvasti ümaram, küljele annab stiili ka väike õlatõus tagarataste kohal.
Tagaosas on auto samuti agressiivsemaks muutunud. Põhilise iseloomu annavad Volkswageni uutele mudelitele kohaselt pikad tagatuled, mis saavad logo kohal kokku. Samuti on põrkeraud vägagi sportlik, kuid paraku saab seda ainult R-Line paketiga autole.
Interjöör
Auto interjööris on eelmise generatsiooniga võrreldes toimunud väga suured muudatused, enamus omadusi on tulnud muidugi tootja ID. mudelitelt.
Ruumi on palju – kui ees istub kahemeetrine juht, siis meeter kaheksakümnene mahub tema taha kenasti ära. Pearuumi on samuti täitsa korralikult, kuigi auto oli varustatud panoraamkatusega, mis röövib mõne sentimeetri võrra pearuumi.
Proovisõiduauto oli varustatud R-Line paketiga, mis toob endaga kaasa musta lae, aga vaatamata sellele tundus autos avar. Öise sõidu muudab nauditavaks 64 värvivalikuga meeleoluvalgustus.
Asjade hoidmiseks on autos suured viimistletud uksetaskud, laest leiab viimasel ajal haruldaseks muutunud prillitoosi. Ka keskkonsoolil on panipaik, mis sisaldab endas kahte telefoni juhtmevaba laadimiskohta. Tagumised reisijad saavad endale väljasõitva topsihoidjaga käetoe, kus saab hoida ka telefoni.
Elektriliselt avatava luugi tagant tuleb välja korrapärase kuju ja avara ligipääsuga pagasiruum, mille põrand on muudetava kõrgusega. Pagasiruumi suuruseks on pistikhübriidil 490 liitrit ning tavalisel versioonil 652 liitrit, mis on omas klassis väga hea tulemus, olles suurema pakiruumiga kui eelnevalt mainitud rivaalid.
Baasvarustuses on meediasüsteemi ekraan 12,6-tolline, aga prooviauto keskkonsoolil laiutas lausa 15-tolline puuteekraan, mille pilt on väga terav ja selge. Kõik menüüd on kiired ja lihtsalt kasutatavad. Tarkvara poolest kasutab auto Volkswageni uusimat süsteemi, olles identne näiteks Passati pealt tuttava tarkvaraga.
Helitugevuse ja sõidu- ning meeleoluvalgustuse muutmiseks on keskkonsoolile pandud puutetundlik rullik. Tavaseades reguleerib see helitugevust ning võimaldab vajutades auto sõidurežiimi muuta. Standardvarustusena pakutav helisüsteem mängis üsna kenasti, melomaanile on saadaval ka Harman/Kardon.
Rooli taga näitab infot põhjalikult seadistatav 10-tolline täisdigitaalne näidikutabloo, proovisõidukil oli ka esiklaasinäidik. Roolile on Volkswagen laialdase kriitika järel tagasi pannud ka füüsilised nupud.
Sõiduomadused
Antud hübriidajam tegi sõiduki päris krapsakaks ja möödasõidud muretuks, aga kohalt startides käisid esirattad palju tühja. Autoga oli hästi tunda ka regeneratiivne pidurdus, mis on elektriautodelt tuttav.
Sõiduomaduste poolest andis proovisõidukile kindlasti palju juurde kohanduv vedrustus. Minu lemmikuks seadeks sai mootor eco-režiimis ning vedrustus comforti peal – nii oli autoga väga mõnus liigelda, kuigi vedrustus oleks võinud olla isegi veel pehmem.
Sport-seades muutus auto jäigemaks, mistõttu said üles loetud ka kõik konarused. Kere kaldumisi esineb olenevalt seadest minimaalselt. Roolimise poolest on auto Volkswagenile omaselt konkreetne.
Manööverdada on autoga suhteliselt mugav, kuna peeglid ja aknad on suured. Proovisõiduk oli varustatud ka 360-kraadise kaamerasüsteemiga, mis teeb parkimise mugavaks, aga tagurdamiskaamera on kriminaalselt halva graafikaga – minu isiklikul 2018. aasta Passatil on tagurduskaamera pilt kõvasti teravam. Müra osas on auto vaikne, mõningat rehvimüra sisse kostab, aga midagi häirivat ei ole.
Tiguani juhiabiliste hulka kuuluvad juba minu poolt varem kiidetud maatriks-LED-tuled, kohanduv püsikiirushoidik ja kõik ülejäänud uuele autole kohased sõiduabid. Kõik süsteemid töötavad omavahel kokku kenasti ja tõrgeteta.
Minu keskmiseks kütusekuluks kujunes 3,4 liitrit sajale kilomeetrile ning ainult elektriga sõidab auto talvistes oludes umbes 70 kilomeetrit. Sõidu alustamise teeb väga mugavaks eelsoojendus.
Hinnad ja kokkuvõte
Pistikhübriidse Tiguani hinnad algavad 150 kW mudeli puhul 39 350 eurost, võimsama versiooni hinnad 45 500 eurost. Minu kasutuses olnud auto maksis 55 000 eurot. Täpsema hinnakirja leiab siit.
Kokkuvõttes on tegu väga hea perautoga inimestele, kes elavad linna lähedal ja saavad oma igapäevatoimetused teha ainult elektriga sõites. Sellises kasutuses pakub auto tõsiselt ökonoomset sõitmist.
Plussid:
- Ruumikus
- Ökonoomsus
- Välimus
- Sõiduomadused
Miinused:
- Hind
Fotod: Volkswagen, Kaur Kotkas