Sihikul on edev ja nooruslik ostja
T-Roc alghind 18 344 eurot ongi alghind
Nelikveo kõrvale tuleks proovida ka esiveolist
Volkswagen tegi popi pisimaasturi nooruslikule, natuke edevale, end ilmselt sportlikuks ja keskkonnateadlikuks pidavale ja mõnevõrra bränditeadlikule kliendile.
Põhinedes MQB veermikuarhitektuuril on T–Roc 4 234 mm pikk (252 mm lühem kui Tiguan) ja teljevahega 2 603 mm. Baltimaadesse saabuvad T-Roc linnamaasturid toodetakse Setúbali tehases Portugalis. Eesti turul algab auto hind 18 344 eurost.
Accelerista saatis uustulnukaga proovisõitu tegema keskealise, margi-ignorantse ja mitte liialt trimmis Margus Värtoni, kes kuulub pigem klubisse “paneme fossiilkütuse põlema”. Kõlab juba ette kui läbikukkumine?! Uurime välja ja saame teada.
KOHTUMISPAIK: RIIA
Ühel traditsiooniliselt igikestva novembrina tunduval jaanuarikuu päeval lubab Volkswagen Riias ajakirjanikele T-Roc pisimaasturit näidata. Ja mitte ainult näidata – sõita saaks nagu ka. T-Roc on nimelt auto, ja autodega sõidetakse.
Nõnda juhtubki, et pärast mõnda e-kirja ning telefonikõnet istun varahommikul Läti poole liikuvasse pisibussi – et umbes neli tundi hiljem ühes Riia hipsterilinnakus sellest välja astuda ning T-Roc – nimelise maasturilaadsega lähemalt tuttavaks saada.
Paar kohvi ja mõni suupiste edasi ning juba astubki lavale usina olemisega halli pintsakuga poiss, näitab laval seisvat autot ja slaide ning selgitab, miks just seda autot maailmale ja Volkswagenile vaja on.
Auto iseenesest näeb välja täitsa nunnu, ehkki pisut isikupäratu – samavõrra kui Volkswageni T-Roc võiks see olla ka näiteks mõni Audi. Lõppeks pole see mingi etteheide, sest eks ühes peres võikski lapsed ühte nägu olla, eks?
No ja seda, miks seda autot vaja on, teame ju ka – inimesed ostavad neid maasturilaadseid sõidukeid hirmsa hooga ning kangesti rumal oleks VW-l see raha turult kokku korjamata jätta.
Pean tunnistama, et minule jääb see tuhin küll sügavalt arusaamatuks, aga eks ma püüa hoida meeled moodsatele trendidele avatud ning infot ajukäärudesse talletada.
Kolm mootorit (kõik turbostet, kaks bensiinijõulist ja üks diisel), kaks käigukasti (kuuene käsikast ja seitsmene kahe siduriga DSG-automaat), kaks veoskeemi (esi- ja neljarattavedu), kolm varustustaset, soovi korral Beatsi nime kandev audio, klassi kõrgeim turvahinne. Tore kõik.
Ajakirjanikud kuulavad esitluse viisakalt ära, teevad mõne klõpsu, suristavad videokaameraid, võtavad veel mõne kohvi ja ootavad seda, milleks tegelikult siia tuldi – autovõtmeid. Lõppeks tehakse autosid ju ikka sõitmiseks, mitte vaatamiseks.
https://youtu.be/LqkPCsvvuNM
SÕITMA!
[toggle title=”PROOVISÕIDUAUTO TEHNILISED ANDMED” load=”hide”]Volkswagen T-Roc 2018
Mootor:
1,0 l TSI 85 kW / 115 hj
1,5l TSI 110 kW / 150 hj
2,0l TDI 140 kW / 190 hj
Käigukast: 6-käiguline manuaal või 7-käiguline DSG
Veoskeem: esirattavedu või nelikvedu
Hind: alates 18 300 eurost[/toggle]
Minu esimeseks proovisõiduautoks on kaheliitrise 190-hobujõulise turbo-bensiinimootoriga nelikveoline isend. See mootor on võimsaim, mida T-Rocile pakutakse.
Nagu proovisõiduautod ikka, on see varustust triiki täis – täispauk-multimeedia, täisgraafiline ning igatpidi konfigureeritav näidikuplokk, nelikvedu, DSG, kahevärvilised tekstiilistmed, Sport-varustustase…
Hinnasildil on numbrid, mis ületavad uhkelt 30 000 eurot ning lisade tellimisega uljaks minnes ei tohiks ka 40 000 saavutamatu olla. Sestap pole ime, et mu ootused autosse istumisel on kõrged.
Hinnaga Passati mängumaale lendava, Golfi mõõtu ja ametlikult Polo klassis oleva T-Roci võiks selle raha eest üleni kullatuna saada.
Et nii Golfi kui Passati sõitjateruumid on juba mitu mudelipõlvkonda oma klassi mõõdupuuks olnud, on T-Roci küll laitmatu väljanägemisega, kuid ometigi koputamisel plastmassiselt kõbisev armatuurlaud ebameeldiv üllatus.
Õnneks korvab selle auto sõidetavus – vedrustus on täpne, vaikne, nelikveolise pisimaasturi kohta ootamatult konkreetne.
Ilmselgelt on kompromisse tehtud mugavuse kasuks ja kuigi kaldub see auto kurvides rohkem kui mõni madalam suguvend, ent see ei häiri sugugi.
Kahtlustan, et kaherattaveolisena ja käsikastiga võiks T-Roc kohe päris lõbus auto olla. Bensiinimootori, nelikveo ja DSG kooslus on mugav, aga paratamatult mõnevõrra igav – võimsus tahab pöördeid ning neid pole Riia linna vahel tiirutades ka sportrežiimis käigukastiga kusagilt võtta.
See-eest on linnamagistraalid hea koht adaptiivse kiirusehoidja testimiseks – töötab, mõnusasti. Istmed on mugavad, esiistmel on ruumi laialt ning isegi taha suutsin ma oma 188 sentimeetrit keret suurema vaevata sisse kantida.
Pakiruumi tundub ka olevat selle klassi sõiduki kohta parasjagu. Ei noh – täitsa tore auto. Not my cup of tea, aga täitsa okei sellegipoolest. Võtke see nelikvedu ja automaat küljest ära ning ma võiksin sellesse autosse ka armuda.
DIISLI RÕÕMUD
Niisiis olen teada saanud, et bensiinimootoriga täispauk-T-Roc on üks tore auto küll, aga ilmselgelt kellelegi teisele ja teistesse oludesse kui Riia või Tallinna linn.
See on just see hetk, kus paras aeg on ümber istuda diiselautosse. T-Roci puhul tähendab see mõistagi kaheliitrist 150-hobujõulist mootorit – äraproovitud ja laialt kasutatavat töölooma.
Varustus on laias laastus sama – DSG, nelikvedu, Sport-varustustase koos peotäie täiendavate lisadega, hinnanumbriks samuti tublisti üle 30 000 euro. Kõik on ju sama ning miski ei ennusta, et mu suhtumine T-Roci kuidagimoodi muutuda võiks.
Ja ometi… Diisel sobib automaatkastiga kui valatult, mootor veab kõikidel pööretel, nelikvedu saab selle momendi ka Jurmala libedatele tänavatele maha kantud.
Tühja sellest, et tippkiirus on madalam või et võimsust 40 hj napimalt – diiselmootoriga T-Roc liigub pärismaailmas tükk maad vilkamalt kui tema bensiinimootoriga suguvend, ja seda oluliselt väiksema kütusekuluga.
Rääkigu diislitele hävingu kuulutajad mida iganes – see auto meeldib mulle, kohe päriselt. Tundub, et sellises versioonis T-Rocil on juba mõtet. Kas ka selle hinnanumbri juures, selles ma niiväga kindel ei oleks, aga igatahes on diisliga nelikveoline T-Roc üks täitsa mõnus sõiduk.
VASTAMATA KÜSIMUSED
Paraku jäävad mul proovimata T-Roci kaherattaveoga ning käsikastiga variandid, ja sellest on kahju. Nimelt on minus idanemas kahtlus, et nelikveolised T-Rocid ei saa sugugi need kõige popimad olema.
Vähe sellest – need ei pruugi isegi mitte parimad autod olla. Tippversioonide sõge hinnanumber ei luba nendele suurt müügiedu ennustada kogu sõidumõnust hoolimata, kuid kõrge sõiduasendi ning hea väljavaatega kvaliteetne linnamaastur võiks kaherattaveolisena müügiks minna küll.
Sestap tekitab ajakirjanikele korraldatud proovisõit minus rohkem küsimusi kui selle tulemusena sain vastuseid.
Kas kaherattaveoline versioon võiks olla veelgi parema juhitavusega? Kas kevadel valikusse tulev 1,6-liitrine diisel võiks sellele autole sobida?
Kas kaherattaveoga auto pakiruum võiks veel suurem olla? Kas üheliitrine kolmesilindrine turbomootor on mõnus sõita?
Ma ei tea, aga tahan teada. See on juba iseenesest saavutus, sest siiani on selle klassi autod minu autoradaril registreerimata jäänud. Ja kui vastus mõnelegi nendest küsimustest peaks jaatav olema, siis on konkurentidel muretsemiseks põhjust küll.
KOKKUVÕTTEKS
Volkswagen tegi auto nooruslikule trenditeadlikule inimesele. Mina seda ei ole, ja sestap ole T-Roc mulle mõeldud. Ma ootan autolt muud, ja seda muud saan ma ilmselgelt Golfist või Passatist sama raha eest rohkem.
Ma ei suuda sellest autost vaimustuda, ta ei vasta mitte ühelegi minu unelmate auto kriteeriumile. Aga ehk ei otsigi T-Roci ostjad mitte unelmate täitumist, vaid praktilisust kübekese edevusega?
Võimalik, kuid endiselt painab mind tunne, et mulle püütakse T-Roci näol müüa Polo klassi autot Passati hinnaga. Selle diiliga ei ole ma nõus – isegi siis, kui auto ise täitsa okei on.
Aga ega sellest ole lugu – ma ei peagi olema. Inimesele, kes otsib viisakat linnamaasturit ja kelle jaoks Nissan Qashqai või Honda HR-V on liialt ilmsed ja igavad valikud, võiks T-Roc kenasti sobida. Mina, jumal paraku, ei ole lihtsalt see inimene.
Pildid: Volkswagen, Margus Värton
