Vladimir Niinimäki võttis esimest korda proovisõitu uue täiselektrilise Volvo. EX30 kohta kirjutab ta, et see on “kummaline rootslane, kes osutus üllatavalt vahvaks teekaaslaseks.”
Kui võtad esimest korda ette auto täiesti uuelt margilt, käib sellega sageli kaasas avastamisrõõm — bränd on tundmatu, värske ja teekond toimub justkui koos.
Seekord on aga kõik vastupidi. Minu testis on Volvo — auto, mida teavad kõik. Ja ausalt öeldes on ka minul Volvodega varasem kogemus täiesti olemas: olen sõitnud nii V90-ga, Indreku Volvo 960-ga kui ka umbes 15 aastat tagasi truu V70-ga.
Rootsi lihapallid ja prillidega intellektuaalid
Minu jaoks on Volvo alati olnud kõrgetasemeline perekruiiser. See on valik neile, kes ei otsi BMW teravust, Mercedese või Audi kerget üleolekut ega Alfa Romeo seikluslikkust.
Volvo on alati seisnud veidi kõrval — prillidega inimeste seltskonnas, kes naudivad pikki arutelusid ideaalse magamistoa seinavärvi paksuse, täpselt õige lihapallide arvu taldrikul ja IKEA lambi disaini üle. Natuke kummalised tüübid, eks?
Ka minu peas oli auto samasugune — justkui kokku pandud ümbertöödeldud plastpudelitest, põhjapõtrade villast ja ammu pensionile saadetud Saabide terasest.
EX30 ongi täpselt selline: äratuntavalt vaoshoitud Volvo disain viimase kümnendi vaimus, villased istmed, minimalistlik sõitjateruum… ja 430 hobujõudu. Nagu oleks kokk köögis lihapallidele veidi liiga palju tšillikastet lisanud.
Lönnebergi asemel Pärnusse: kas see on ikka pereauto?
Volvo kõige väiksem mudel pole mulle kunagi tundunud pere esimese valikuna. Kunagine C30 oli pigem auto vampiirile ja tema kaaslasele, mitte perega kuhugi Lönnebergi kanti purjetamiseks. Aga ajad muutuvad ja autod kasvavad — ning ka kõige väiksem Volvo on suuremaks saanud.
Sõitsin sellega koos perega Pärnusse ja tagasi ning kolm täiskasvanut mahtusid sõitjateruumi mugavalt. Suur panoraamkatus ja piisav ruum nii ees kui taga tähendasid sõitu peaaegu ilma kompromissideta.
Pakane ja elektriauto reaalsus
„Peaaegu“ on siinkohal oluline märksõna, sest väljas paukus 15-kraadine pakane. Siin tulidki mängu põhjamaised nüansid.
Mitte sõiduulatusega, nagu võiks karta: keskmine energiakulu püsis umbes 26 kWh / 100 km juures, salongis oli mõnus 22 kraadi ning istmesoojendused tegid oma tööd eeskujulikult.
Kuid soojus oli peamiselt ees — tagaistmel oli märgatavalt jahedam ning kliimaseadme sättimine ei aidanud probleemi täielikult lahendada. Samas oli isteasend suurepärane: ka pikemal tagumisel reisijal oli mugav, istmepadja kalle sobiv ning pikk tee ei väsitanud selga.
Üllatused laadimispostis
Need, kes loevad mu talviseid elektriautode teste, teavad: üks EV-de suurimaid murekohti talvel on aeglane laadimine. Aku peab olema töötemperatuuril ja see tähendab alati lisakilovatte.
Just siin suutis Volvo meeldivalt üllatada. Ka krõbeda pakasega püsis laadimiskiirus korralik: 50 kW laadijas jõudis külm aku umbes 15 minutiga 35–40 kW-ni ning pärast maanteesõitu võttis auto 100 kW jaamas vastu peaaegu maksimaalse võimsuse. Talvise elektriauto kohta on see väga kõva tulemus.
Pimedad ööd ja kummaline valgusmäng
Ilma kummalisusteta siiski ei läinud. Tagasiteel Pärnust ei saanud ma lõpuni aru, mis toimub salongi ambient-valgustusega. Kas seda on väga vähe või töötab see äärmiselt valikuliselt — sisuliselt märkasin valgust vaid juhiuksel.
Kas tegu on veaga või teadliku lahendusega, uurin juba müüjalt, kuid kui see ongi nii mõeldud, saavad öised kilomeetrid üsna pimedad olema. Ligi 60 000 eurot maksvas autos ootaks siiski veidi rohkem hubasust — eriti rootslases, kus hygge ei ole lihtsalt tühi sõna.
430 hästi kasvatatud poni
Seal, kus hygge aga töötab sajaprotsendiliselt, on sõidumugavus. 430 hobujõudu ei ole siin mõeldud lärmi ega hullude kiirenduste jaoks.
Need pole 430 metsikut mustangi, vaid pigem 430 hästi kasvatatud poni. Need meeldivad lastele, sobivad peredele ja teevad oma töö ära.
Iga möödasõit on turvaline, sõit sujuv ja etteaimatav. Mul on raske ette kujutada omanikku, kes läheks selle Volvoga ringrajale — siin on see võimsus pigem oluline turvalisuse komponent.
Kabiini vaikus väärib eraldi kiitust. Maanteel tundub see „väike“ Volvo väga täiskasvanud autona. Ja kui vestlus kaasreisijatega väsitab, hoolitseb Harman Kardon tipptasemel helipildi eest.
Sõitjateruumi minimalism mõjub teadliku valikuna — fookus on rahulikul sõidul, mitte sadadel ebavajalikel funktsioonidel. Netflixi ega YouTube’i siin vaadata ei saa, aga ausalt öeldes on see pigem pluss.
Kokkuvõte: auto, mis ei ärrita
Minu kogemus EX30-ga lõppes selge tundega: see auto ei ärrita. Üldse. Kui jätta kõrvale tagaistme kliima ja kabiinivalgustuse nüansid, on tegu ühe meeldivama elektriautoga, mida olen viimase aasta jooksul proovinud. Oma isiklikus TOP 5-s oleks tal kindel koht.
Volvo EX30 hinnad algavad umbes 40 000 eurost ja ulatuvad kuni 58 000 euroni Cross Country versiooni puhul.
Ja äkki saabki selgeks: Volvo teeb endiselt neid samu häid pereautosid — lihtsalt nüüd vaikseid, elektrilisi ja üllatavalt kiireid. Kummalisi!? Võib-olla. Aga mulle tundub, et just selliseid autosid meil tänapäeval vaja ongi.
Volvo kogus testis 60 punkti — viis punkti rohkem kui eelmise aasta lemmik Renault 5 — jäädes samasse seltskonda selliste tegijatega nagu Hyundai IONIQ 5 ja Tesla Model Y.
Vaata lisaks:
Fotod: Vladimir Niinimäki