Cross Country ehk mitte krossover, vaid suutlikum sõiduauto
Sobib mugavalt kuni kahe lapsega perele, kolmandaga läheb juba kitsaks
Prooviautol 2,4-liitrine, 140-kilovatine turbodiisel ja 6-käiguline automaatkast
Auto saab kätte mõne nädala kuni mõne kuuga
[dropcap]AJALUGU [/dropcap]V60 ajalugu ei ole väga pikk. 2011. aastal S60 põhjale ehitatud universaali müüdi alguses vaid Euroopas ning alles 2014. aastal jõudis see Ühendriikide turule. Samal aastal tutvustati autost ka tõstetud kerega Cross Country versiooni, mis 2015. aasta hakul jõudis salongidesse nii Euroopas kui Ühendriikides.
Siinkohal ei tasu segi ajada samuti omal ajal 90-ndatel Cross Country lühendina alustanud tähistust XC ja moodsat Cross Countryt ehk CC-d. Kuigi XC60 ja V60 CC kliirens on sama, on Volvo sõnul esimese näol tegemist linnamaasturi ja teise näol tavapärasest suutlikuma sõiduautoga.
[dropcap]MINU LUGU [/dropcap]Volvodega on mu eelnev kokkupuude küll väga põgus, ent äärmiselt märgiline. Nimelt just seda marki autoga õppisin sõitma. Auto oli Volvo 244, aasta oli väga ammu ja asukoht Tabasalu jäärada (sest kus oleks veel parem sõitma õppida…). Volvo andestas mulle tollal selle, kui teise käigu asemel suure kiiruga neljanda panin ja teenis igaveseks erilise koha mu mälestustes. Võib-olla osaliselt selle tõttu on Volvod mulle alati väga suured, kandilised ja turvalised tundunud.
[dropcap]DISAIN [/dropcap]Moodne Volvo on end maailmale kõvasti apetiitsemaks lihvinud ja kunagisest boxy but fun-sloganist on praeguseks alles praktiliselt vaid mälestus. Sellegipoolest on Volvo jäänud väga äratuntavalt iseendaks ja eristub sellega paljudest teistest markidest, kelle puhul ei ole kunagi teada, ega järgmise mudeliuuendusega näiteks iluvõresse midagi täiesti absurdset ei installeerita.
Volvo vähesed nähtavad disainielemendid nagu põhjakaitsed, rattakoopalaiendid ja küljeliistud mõjuvad hästivalitud ja läbimõeldud aksessuaaridena, mille kohta öeldakse kaljukindlalt less is more. Sama joon jätkub sisedisainis, kus alati valitakse kvaliteet enne kvantiteeti. Värvilised kellad ja viled ning erinevad moeröögatused jäägu neile, kel seda vaja on. Ülikonnaga roosat plastikust käekella ja neoonrohelisi Crocse ei kanta, aga Volvole seda meelde tuletama ei pea.
[huge_it_gallery id=”120″]
Kasutuskogemuse disainist väärib äramärkimist Volvo Waterfalli nime kandev keskkonsool, mille taga on kena väike panipaik. Sinna on eriti paslik paigutada näiteks eelnevalt bluetoothi abil autoga ühendatud telefon ja see sinna jättagi. Kuna seda näha pole, ei ole ahvatlust seda ka sõidu ajal näppida.
[dropcap]JUHI TÖÖKOHT [/dropcap]Juhiiste on Inscription-varustustasemel elektrooniliselt sätitav põhimõtteliselt igas võimalikus suunas. Kõrvalistuja võib natuke füüsilist tööd ka teha ja sätib selles autos oma istet manuaalselt. Nagu juba öeldud, ületab Volvo maailmas kvaliteet kvantiteedi igal ajal ja see kajastub muuhulgas valitud materjalide tunnetuses. Salongis kasutatud metall-liistu on jagunud roolilegi ja see tegutseb lisaks stiilieesmärgile meeldetuletusena rooli keskkoha kohta, kui väga pingelisel lappamisel peaks selle asukoht hetkeks käe alt kaduma.
[dropcap]SÕIDUOMADUSED [/dropcap]Vaatamata suhteliselt keskpärasele 0-100 ajale – 8,9 sekundit – jaksab diislitest võimsam, prooviautolgi olnud 140 kilovatti ja 420 Nm väänet pakkuv turbomootor täislastis 2,3 tonni kaaluvat autot soovitud suunas liigutada küll. Seda ka maanteel, kus parempoolset pedaali põhja vajutades tuleb kiire kickdown, auto vahetab mõned käigud alla, röögatab täiesti nauditava häälega ja läheb, kuhu on vaja minna. Arvata võib, et 180-kilovatine bensiinimootorgi sellega hätta ei jää.
Kuigi vanemale põlvkonnale võib V60 CC vedrustus kehvemal teel tunduda pisut jäigana, teenib see samas suurematel kiirustel edukalt teelpüsimise eesmärki. Vaikimisi roolitunnetuse seadistus jääb minu jaoks kuidagi ebalevaks, aga õnneks saab seda menüü sügavustest veidi timmida. Põhimõtteliselt on võimalik ka selle autoga sõitu kui sellist nautida, ent kuna ma olen tugevalt asjade sihtotstarbelise kasutamise usku, tundub selle auto brutaalne tagantpiitsutamine kergelt kohatu. Jah, V60 CC saab hakkama… aga me kumbki ei naudi seda päris lõpuni. Jääme selle juurde, milles V60 CC end mugavamalt tunneb, milleks on…
[dropcap]PRAKTILISUS [/dropcap]430 liitrit mahutavas pagasiruumis leiab vaevata koha nii suurele lapsevankrile kui kogu pere nädalavahetuse lõbureisi varustusele (tõsi, mitte korraga. Selleks peab siiski natuke pingutama). Esiistmel ei lähe pikka kasvu mehel talumatult kitsaks isegi siis, kui tagaistmele paigutada selg sõidusuunas turvatool. Eraldi plusspunkti saab V60 CC selle eest, et turvatooli kannatas mahutada mu lemmikkohale – taha keskele.
[huge_it_gallery id=”121″]
Küll aga tekkis täiskasvanud inimesel ootamatult pisut raskusi tagaistmele sisenemise ja sealt väljumisega – ukseposti ja tagaistme vahe on lihtsalt sellise suurusega, et keskmisest veidigi pikemaid jalgu peab õige nurga alla sättima. Tagaiste ise oli samas mugav ja ruumikas.
[dropcap]VIDINAD [/dropcap]Kõikvõimalike IT-lahendustega ei ole V60 CC-s õnneks liiale mindud, kuigi see võib peagi muutuda, sest arendustööd, mida Volvo pidevalt selles vallas teeb, on vägevad. Telefoni ühendamine käis vaevata, navi ei saatnud reisijat võssa, vaid hoiatas isegi, et ees on praam (mõjudes sellega veidi humoorikalt, kuna praami on vähemalt minu meelest üsna raske mitte märgata). Keskkonsooli ekraan üllatas puutetundlikkuse puudumisega ning oli juhitav hoopis pöördnupu abil, kuid see sai pärast esimest mõttepausi kiiresti omaks.
Mugavust ja turvalisust lisab peale pimeala hoiatussüsteemi, sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatussüsteemi ja adaptiivse püsikiirushoidja juhi väsimust tuvastav funktsioon, mis vaid Volvole teadaolevate näitajate järgi otsustab, et juht vajab nüüd puhkust ja teatab sellest näidikuteplokis kohvitassi pilti vilgutades. Sellest kordades vägevam olnuks aga pildilnäidatud kohv ka kiiresti valmis keeta ja see näiteks eelnevalt mainitud Waterfall-keskkonsooli taga tassi suristada. Siis ma oleksin tõepoolest müüdud ja sõidaksin ilmselt Volvoga igavesest ajast igavesti… ja teeksin nägu, et olen hirmus, hirmus väsinud…
[dropcap]PIMEDA- JA LIBEDASÕIT [/dropcap]Pimeduse saabudes hoolitses meie eest erakordselt võimekas tuledeautomaatika, mis lubab juhil ühe kangiliigutusega maanteel kogu tuledesse puutuva enda hooleks jätta. Linnaski uurivad auto esituled automaatrežiimis pidevalt ümbrust, meenutades oma liikumise intensiivsusega peaaegu elusolendi pilku.
[dropcap]JÕUALLIKAD JA KÄIGUKASTID [/dropcap]Võib kohe ära öelda, et V60 CC valikus olevad jõuallikad on kõik turboga. Saadaolev 180-kilovatine bensiinimootor on kaheliitrine ning tuleb koos 8-käigulise automaatkäigukastiga. Diislite seas on pisut valikut: 110- või 140- kilovatine kaheliitrine koos 6-käigulise manuaal- või 8-käigulise automaatkäigukastiga, või hoopis 2,4-liitrine, samuti 140-kilovatine versioon, mille puhul on ainuke käigukastivalik vaid 6-käiguline automaat ning täiendavateks erisusteks on mootori viis silindrit teiste nelja asemel ja ainsana kaasnev nelikvedu.
[huge_it_gallery id=”123″]
[dropcap]HIND [/dropcap]Kõige odavama, kaheliitrise 110-kilovatise diiselmootori, käsikäigukasti ja Kinetic varustustasemel V60 CC saab 33 240 euro eest. Võimsama diiselmootoriga, aga muidu samasugune auto maksab 36 440 eurot. Natuke vingem varustustase Momentum lisab hinnale veelgi ning hinnasildile kirjutatakse 39 240 eurot. Kes aga vaid kalleimaid varustuspakette vaatab, selle jaoks on 41 190-eurone Inscription. Automaatkäigukast lisab hindadele 2 100 eurot.
Bensiinimootoriga autode hinnad jäävad vahemikku 38 840 – 45 890 eurot. Need on aga kõik juba automaatkäigukastiga. 2,4-liitrise diiselmootori ja 6-käigulise automaatkastiga nelikveolise auto saab olenevalt varustustasemest lunastada 40 840 – 45 590 euro eest.
Volvo on valmis teinud ka kenad väikesed temaatilised lisavarustuse paketid, mida saab soovi korral mugavalt juurde osta, või saab lisasid lihtsalt nimekirjast ükshaaval noppida. Selle auto puhul valiksin omale ilmselt baasvarustuses variandi, sest kõrgemate varustustasemete puhul ei lisandu midagi mulle nii olulist. Ja kui midagi puudu jääkski, siis lisavarustuse nimekiri avitab.
[dropcap]ÜLALPIDAMISKULUD [/dropcap]Autode garantii on kolm aastat ja seda läbisõidupiiranguta, nii et sellega on korras. Küll aga tasub hoolikalt lugeda garantiitingimusi, mis ja millistel asjaoludel sinna alla käib.
Prooviauto ametlik kombineeritud kütusekulu on 5,7 liitrit sajale, mis 2,4-liitrise turbodiisli puhul oleks ju tore. Paraku võib-olla veel lõpuni sissesõitmata mootori või hoopis ülalmainitud kickdowni mõõduka (kuri)tarvituse tõttu jäi valdavalt maanteel sõites minu vastavaks näitajaks umbes 7 liitrit sajale, mis on pisut rohkem kui olla võiks, kuigi mitte midagi katastroofilist. Samas ütleb ka Volvo enda infosüsteem, et kõige ökom on sõita kiirusega kuni umbes 85 km/h, ja sellise kiiruse juures sõites oli vähemalt kütuse hetkekulu number tõesti vastav. Kui seda mitte teha… noh, eks iga auto võtabki kütust suuresti nii, nagu gaasi anda.
[dropcap]VAATA KA [/dropcap]Selles klassis mängivad nimekad tegijad – sarnast hinda maksavad nii Audi A4 Quattro Allroad ja Volkswagen Passat Alltrack. Julgemad võivad pöörduda Subaru poole ja piiluda veidi odavamat Outbacki. Nelikveolisi universaale leiab Volvoga samas hinnaklassis ka BMW 3. seeriast ja soodsamate seast Ford Mondeo või Opel Insignia mudelitel.
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Kui V60 CC oleks inimene, oleks ta keskealine meesterahvas, kes oma smart casual rõivastes alati hea välja näeb. Naised usaldavad end tema turvalisse seltskonda ja mehed kutsuvad teda endaga pubisse. Kuigi ta ei ole seltskonnas ilmtingimata särav täht, on ta alati oodatud, alati hoolitsetud ja viisakas. Ta ei tõmba tähelepanu hea maitse piiril balansseerivate kalambuuridega, ent kui ta midagi ütleb, on see hästi läbi mõeldud ja asjakohane. Inimeste jaoks, kes otsivad teravaid elamusi, võib ta tunduda liiga… poliitiliselt korrektne, kuid võib-olla just tänu sellele on temaga veedetud aeg väga paljude meelest meeldiv ja pingevaba.
Tõsisemal toonil jätkates on Volvol kindlasti olemas arvestatav hulk lojaalseid kliente, kes soovivad endale heas mõttes klassikalise auto näo ja teoga tarbeeset. Volvo tundub mõneti konservatiivne, aga seda pole tegelikult sugugi raske trumbina näha. V60 CC on meeldiv ja vähepretensioonikas kaaslane. Tuleb vaid jääda oma liistude juurde ja mitte kaasa minna mõne aja tagant lainetena käiva ekstravagantsustrendiga, ja seda hinnatakse.
Vaata hinnakirja maaletooja kodulehel
Vaata edasimüüjate kontakte Vaata lõbusat klippi Volvo 740 "boxy but fun"-aegadest
Tekst: Maarja Kupits, fotod: Volvo, Maarja Kupits
