V60 Polestar, nõiakunsti tipptase: taevasinisesse mähkunud põrguline
Sobib kõigile, kes julgevad, ja tõestatult hästi sõita oskavad
Hind 65 290 € – ja iga sent sellest toob kuhjaga sõidurõõmu
Seda, et uus Volvo V60 Polestar, üks seitsmesaja viiekümnest* kähkusõitjate paradiisi taevakarva saadikust kunagi Eestisse jõuab, ei julgenud keegi kõva häälega loota – unistada ju võib!
Ju võttis Absoluut seekord aluseks ütluse “ole oma unistustega ettevaatlik, need võivad tõeks saada” ning seadis asjad nii, et suve lõpus seisis Eesti esinduse ees Polestar. V60 Polestar.
Accelerista sai võimaluse veeta V60 Polestariga pikk nädalavahetus, millesse mahtusid nii sõit Läti pealinna kui metsatalus Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva tähistamine.
Liialdamata võib öelda, et me kõik, kes saime Polestari rooli käes hoida, tundsime end kui mitte seitsmendas, siis vähemalt kuuendas ja kolmveerandis taevas. Roolihoidjaid oli rohkem, oma sõidumuljeid jagavad lugejatega selles loos Veli ja Ylle.
[dropcap]* [/dropcap]V60 ja S60 Polestari toodetakse seekord ühtekokku 1500 eksemplari: 750 universaalkerega ning 750 sedaankerega versioonis. Polestari mootorihäälestuspaketi saab tellida ka oma olemasolevale Volvole, lehe altnurgast leiab lingi, mis õigesse kohta juhatab.
YLLE LUGU
[dropcap]ÕIGE TUNNE [/dropcap]Helmuth ei tee pikka juttu vaid annab mulle Polestari võtmed: “Kähkusõitjatega peaks sul tänaseks juba kogemust olema. Jälgi liikluseeskirju.” Kõik. Istun autosse, sätin istme-peatoe-peeglid paika, kinnitan turvavöö ja keeran nina toimetuse poole.
Pole saanud sadat meetritki sõita, kui tuleb Tunne. See Õige Tunne. Viimasel ajal kogen seda üha harvemini, seda kummalisem, et V60 – mis sest et taevakarva ja kõvema mootoriga – nüüd kohe mind nii kõnetab… seestpoolt paistab kätte Volvo eilne päev – ei ole tahvlisuurust puutetundlikku Sensus Connecti ega peensusteni lihvitud ergonoomikat; jah, on tonnide viisi turvalisust ja mugavusabilisi, aga väljanägemine on ikkagi “see eelmine”.
Oh jumal, kui mõttetu see välimuse ja sisemuse üle arutlemine praegu tundub! Minu poolest võiks sel autol ollagi ainult koorik, rattad, rool ja see imeline iste, millesse ma täpselt-täpselt nagu isa (ema?) pihku mahun – ma tahan sõita, ainult sõita! Veeeeeeel…. Klassikuid tsiteerides: “Ma ei tule siit alla. Matke mind koos majaga!”
[dropcap]ÜKSINDA ROOLI EI LUBATA [/dropcap]Reaalsus lööb mind valusalt kõigil neljal järgneval päeval. Ainus aeg, mil saan segamatult (üksinda!) Polestariga sõita, ongi seal alguses, kui auto esindusest toimetusse draivin. Nii umbes 25 kilomeetrit. Sealt edasi istub mu kõrval (loe: enamasti roolis) kas kolleeg – Vabamäe, Rajasaar, Soorsk (What Car) või abikaasa.
Viimane seepärast, et minu sõidustiil saadaks ta varakult hauda ja elus mees on kahtlemata parem kui surnuaial rehitsemine, miska ma lasen ta koos liikudes alati rooli.
Kolleegid istuvad seal mitmel põhjusel: a) ma olen hea ja lahke, b) kus nad muidu ikka saavad, c) ka neil on unistused. Ja Veli – nagu te allpool loete – soostub oma kogemusest ka põhjalikumalt kirjutama.
Jah, tõsiselt – nutangi salaja peatäie vihast ja pettumusest, et ma nii pehmo olen ja ennast kehtestada ei taha. Samas, see on tõenäoliselt päris mõistlik, et keegi istub mu kõrval, kui Polestariga kõrvalistele teedele kurve võtma lähen, sest…
noh, on olukordi, kus Õige Tunne lööb ühtlasi adrenaliinitaseme nii kõrgeks, et silme ees virvendavad vaheldumisi punased ja taevasinised rõngad, käed värisevad ja ümbritsev kaob. Siis on hea, kui keegi kõrvalt vaikselt õlale koputab ja aitab maailmaga kontakti taastada.
[dropcap]TRUUDUSEMURDMINE POLEGI PATT [/dropcap]Okei, ma olen igapäevaelus STI-mimm, eks. Ja Sinisele Noolele südames truu. V60 Polestariga läheb lähedalt – see on nii sigahea auto, et ma hakkan endale asju ette kujutama. No näiteks, et idekast autopargist on puudu just s e e konkreetne isend. Kohe praegu on puudu…
Õnneks olen ma vabal ajal fotograaf ja seitse kilogrammi kaaluv kaamerakott koos statiivi ja klaasidega aitab mind kiusatusest seekordki üle. Teen pilti, ja rahunen. Mõtlen, et ju neid Polestare tuleb veel, ma ei pea ju praegu ja kohe kõike saama, mida hing ihaldab – las saab keegi teine! Rõõmuga näen, et mu piina jagavad nii Vabamäe, Kaido kui ka Veli. Pöörane, pöörane auto!
[dropcap]VÄIKESED VASTIKUD LAPSED [/dropcap]Polestariga on kaasas pult, infolusti jaoks. Me ei teadnud seda enne, kui tirts kuskilt tagaistme vahelaekast selle leidis, kotist välja koukis ja kasutama asus.
Väikesed vastikud lapsed, ma ei või! Tahaks sõita, aga raadiokanalid vahetuvad iseenesest; tahaks navigeerida sõpradele külla iseseisvust tähistama, aga navi asemel hüppab ette multifilmiloend. Sõnaga, pange pult kindlasse kohta või jätke üldse tellimata.
Ja teine: seda, et Polestaril on peal vähemalt kaks imelist sõidufunktsiooni, teadis Veli. Mina ei teadnud. Et mitte kaotada oma tõsiseltvõetavust, palusin Launch Control’i ja Sport Plus sõiduviisi eripärad endale selgeks teha. Juhtus olema varane hommik; ja kohe oli vaja minna. Seal ma siis olin – sussides ja hommikumantlis sport plussis. Väikesed vastikud lapsed, ma ütlen!
VELI LUGU
[dropcap]MINGE HULLUKS, TEHKE AUTO! [/dropcap]Ei saa salata, ootused olid kõrged. Polestari-divisjon vastutab kiireimate Volvode eest, mida müüki paisatakse.
Veelgi enam, V60 ja S60 Polestar kasvasid välja sellest, et Volvo andis divisjonile põhimõtteliselt vabad käed – minge hulluks, tehke kiire auto! Entusiastid võivad uurida esimeste prototüüpide kohta ning tõdeda – Polestaris pole pehmed poisid.
Ilmselgeim muutus võrreldes eelmise põlvkonnaga on peidus kapoti all – vana kolmeliitrine reaskuuene on välja visatud ning tema koha on üle võtnud neljapütiline topeltülelaadimisega (ülelaadur ja turbo) kaheliitrine. Uuel automaatkastil on kaheksa käiku, valida võib ka kuuese käsikasti. Meie proovisõiduautol on esimene neist, ning seega asun sõitma väikese umbusaldusega…
[dropcap]NÕIAKUNSTI MEISTRIKLASS [/dropcap]Kõike järgnevat ei oska ma seletada. Polestari automaatkast on minu jaoks fenomen. Kui senimaani pole mitte ükski automaat suutnud pakkuda käsikastiga võrdväärset elamust, siis Volvo on kuidagiviisi maha saanud kastiga, mis loeb Su mõtteid ning tegutseb kiirelt ja pea tähelepandamatult.
Ükskõik, mis kiirusega Sa sõidad – kui gaas põrandasse litsutakse, reageerivad kast ja mootor silmapilkselt ning leiavad Sulle kõik hobused ja njuutonmeetrid. Tulemuseks on pröökav, kuid lineaarne tõmme, mis tänu ülelaaduri ja turbo koostööle ei näigi lõppu leidvat.
Sõidurežiime on kolm (kaks ilmselget ning kolmandast hiljem), millest D ehk tavaline on kõige tsiviliseeritum ja ökom, Sport aga reageerib kiiremini ning ei vaheta gaasi lahti laskmise korral kohe käiku üles. Lisaks muudab Sport tänu liikuvale klapile väljalaske häält agressiivsemaks – vahe on kuuldav ka paigal seistes ning D ja Spordi vahel lülitades.
Salongi mürasummutus on niivõrd hea, et juht ei pruugi arugi saada, mis helipilti jagatakse neile, kes Sinuga teed jagavad. Siin aitab välja vana hea tunneli-test – tunnelis aknad alla ning gaas põhja!
Kostuv möire ning turbovisin on tunduvalt jõhkramad, kui Polestari tagasihoidlik kujustus (ka elektrisinistes värvides) arvata lubaks. Läbin veelkord edasi-tagasi kogu Järvevana tee lihtsalt selleks, et kuulata ja nautida. Parima kõlaga kaheliitrine? Vägagi võimalik.
Ja kogu sõidu vältel ei mõtle ma kordagi sellele, et käike vahetab automaatika. Samuti ei tõuse mu käsi labasid rebima, sest ausalt – Polestar saab vahetustega paremini hakkama.
Kohe, kui ma tunnen, et käik pole õige, haarab Polestar mu mõttest kinni ning vahetab soovitud käigu. See on auto, mis mõtleb nagu juht, ning see on täiesti fenomenaalne.
[dropcap]AUTO NAGU SALADUS [/dropcap]Volvo insenerid on Polestarile külge pookinud ka mitmeid funktsioone, millest kaks kõige huvitavamat on veidi “salajased”.
Näiteks Launch Control ei ole leitav ühestki menüüst, kuid kui ESC on deaktiveeritud ning käigukang asendis “Sport”, tuleb pidurit all hoides gaasipedaal põhja, veel väikesest “nõksust” edasi vajutada ning siis pidur lahti lasta. Sprint sajani kestab sellisel juhul julgelt alla viie sekundi.
Rajasõiduhuvilistele aga on parim kolmas sõidurežiim, Sport +. Režiimi eripäraks on see, et mootori pöördeid ei lasta alla 4000 kukkuda, välistades hetke, kus madalatel pööretel töötav ülelaadur teatepulga kõrgematel pööretel töötavale turbole üle annab. Niiviisi püsid kogu aeg magusatel pööretel, kus turbo on juba tööhoos.
Režiimi sisse lülitamiseks tuleb (paigal seistes) teha väike trikk – käigukang tuleb panna asendisse “Sport” ning hoida seda ülesvahetamise asendis, samal ajal tõmmates roolisambal asetsevat allavahetamislaba kaks korda enda poole. Kui harjutus sai õigesti sooritatud, vilgub sõidurežiimi näidik kaks korda oranžilt. Kõik. Ei mingeid õnnitlevaid kirju ega ilutulestikku selle puhul, et salajase režiimi avastasid.
Sport + spetsiifikast tulenevalt ei proovi ma teda kaua – tänavatel ei ole tal mingit funktsiooni ning kütusekulu hüppab lakke. Küll aga loodab osa minust, et kunagi avaneb võimalus seda režiimi ka rajal proovida – ning miskipärast arvan, et seda loodab ka auto ise.
[dropcap]SLEEPER-UNIVERSAAL[/dropcap]Kõige lõbusam asi Polestari juures on aga tema varjatud potentsiaal. Eestlased ei tundu veel teadvat, mida sinise tähega varustatud Volvolt oodata.
Sattusime bensiinijaamas kõrvuti seisma autotäie bemmivendadega, kes kapoti all askeldasid. Aeg-ajalt andis juht gaasi ning oli selge, et tegu oli tugevalt “näpitud” isendiga, mille hääle kõrval Polestar kahvatus.
Volvo poole heideti paar pilku, gaasitati veidi ja naerdi pihku. Mõned minutid hiljem sattusime saatuse (ja veidi ka enda, khmm) tahtel sama foori taha. Edasine on äärmiselt rahuldustpakkuv ajalugu.
Kuna tänasel päeval mõõdetakse kõiki kiireid autosid vaid kindlate parameetrite järgi, siis paberil võiks Polestari pidada Focus RS-i, WRX STI, Golf R-i, AMG A45 jne vääriliseks. Kõigi masinate sprint sajani on viie sekundi kanti või kiirem. Kõik on nelikveolised. Kõigil on võimsust kolmesajast ülespoole.
Mis aga Polestari näiteks esimesest kolmest nimetatud autost nauditavamaks teeb, on see, mis pärast sprinti sajani juhtub. Ta läheb katkematu jõuga edasi, surub ja möirgab ja kiirus kasvab pea sama lineaarselt edasi. Ee, puhtteoreetiliselt, muidugi.
[dropcap]LÕPPSÕNA [/dropcap]Volvo Polestari-divisjon on maha saanud autoga, mis pakub praktilisust, mugavust, ökonoomsust ja võimsust. V60 Polestar on tõenäoliselt kõige lõbusam kogemus, mida universaal pakkuda suudab. Ainukeseks mureks selle paketi juures on hind – aga kas ongi? – kui su soontes voolab puhas kähkusõitja veri, on raha viimane asi, millele mõelda.
Loe lisa Volvo kodulehelt
Lase endale teha Polestari peenhäälestus
Tekst: Ylle Rajasaar, Veli V.Rajasaar.
Pildid ja meedia: Eik E. Sikk, Ylle Rajasaar, Erik Sikk, Volvo
