Lõppenud suve meeldejäävaim reisikaaslane oli vaieldamatult Volkswagen California Ocean matkabuss. Vabadusel, mille toob mugav ja ökonoomne ratastel kodu, on magus maik – ja sellest jääb sõltuvusse. Ämmamoori maja võite sisse soolata, meie elukoht on nüüdsest suur ja lai maailm.
Keskealised eestlased on kangelt omamise usku: korter, maja, auto, suvila, maamaja – kõik peab olema oma! Korralikul keskmikul on nii linna-kui maakodu. Ja nende vahet sõelutakse. Ikka reede õhtul maale, pühapäeva õhtul tagasi linna. Kohatu on küsida, kas muruniitmise, peenramaa rohimise ja maja kõpitsemise kõrvalt aega ka päriselt puhkamiseks jääb? Maakodus müttamine ongi ju puhkus!
Noorem põlvkond ei kipu traditsioonilisest eluviisist aru saama: kui ühes kohas küllalt elatud, üüritakse korter järgmisse kohta, autovajaduse katab rendiauto, suve veedetakse siin ja seal – mõnikord ka sõprade maal – ja elu voolab nagu jõgi, vaba liigsetest kohustustest.
Ratastel diginomaadidest on kujunemas arvestatav subkultuur: meil kõigil on tutvusringkonnas mõni entukas, kes on vana kaubiku ehitanud ümber kämperiks või mudinud päevinäinud haagissuvila moodsaks minimajaks – viimase jaoks on vaja piisava veovõimega sõiduautot ja kärukonksu, ja seiklus alaku.
Meie pesakonnale piisas VW kämperiga mõnest päevast lähiriikides seiklemisest, et lükata laualt maha suvila ja Lõuna-Euroopasse kinnisvara soetamise plaanid: milleks jamada, kui on olemas auto, millega sõita kuhu iganes ning mis oma ökonoomsuses võib asendada ka tavasõidukit!?
VW California läheb reeglipäraselt registrisse matkaautona. M1 kategooria sõidukina arvele võtmine sõltub lisavarustusest või õigemini selle puudumisest. Avatava lõõtskatusega VW California Oceanit tuleb kohelda nagu tavalist matkabussi või haagissuvilat, millega ööbida saab autocamp-ides või laagrialadel. “Metsikult” peatumine saab toimuda kinnistu omaniku nõusolekul. Trahv suvalises kohas laagerdamise eest on valus.
M1 kategooria kämperi mitmekülgsusega ei suuda võistelda isegi ookeaniklassi jaht. Kõik pole merekarud ja mõni armastab talvel matkamist. Matkabussiga on talvel ainult üks häda – kuhu teha häda? Ööbimiseks tuleb valida koht, kus kemps lähedal. Võimalus on talviste magamiskottide kõrval pakkida biokemmerg – sellele ma bussi omanikuna isegi mõtleksin, ka suvereisi planeerides.
VW kui matkabussi paradigma pioneer
Vahepealkiri kõlab nagu eputamise meistriklass: “paradigma” ja “pioneer”, aga mõlemad sobituvad konteksti, sest Volkswagen oli see julge, kes sõiduautoga matkamise massidesse viis. Nad ise ütlevad, et just California pani aluse kaasaegsele matkabusside kultuurile, olles esimene “algusest peale” kämper.
Matkamiseks kohandatud autode ajalugu on siiski märksa pikem. 20. sajandi kolmanda kümnendi algusaastail avastasid ameeriklased “motoriseeritud majad”. Käsitööna hakati veoautosid ja suuri raamil sõidukeid ümber ehitama matkaautodeks.
Arvatakse, et esimene tehases toodetud motorhome oli Pierce-Arrow Touring Landau, mida toodeti 1910-15. See luksuslik auto sisaldas isegi WC-d ja kokkupandavat voodit. Kolmekümnendatel tulid haagissuvilad, mida toodeti tehaseliselt, kuid mis algselt meenutasid pigem haagiseid kui suvilat. Matkaautode idee läks idanema Euroopas ning Volkswagenist sai segmendi pioneer.
Aastal 1950 veeres koosteliinilt esimene VW T1 ehk Bulli. Fun fact: hellitusnimi Bulli on liitsõna, mis saadi, kui omavahel pandi kokku “bus”-i (buss) ja “lieferwagen”-i (kaubik) esimesed kaks tähte. Bu+Li →Bulli. Ja veel üks fun fact: Kuna “Bulli” kaubamärgiõigus kuulus Kässbohrer Fahrzeugwerkele (Setra), ei tohtinud T1 bussi ametlikult sama nimega toota. Volkswagen sai ametliku õiguse registreerida nimi “Bulli” 2007. aastal, pärast pikki ja kulukaid läbirääkimisi.
Aastal 1951 tegi Westfalia-Werke esimese “Camping Box” lahenduse T1-le: bussi ehitati voodid, köögimoodul ja lahtikäiv laud. Sellega algas Volkswageni T1 baasil matkabusside lugu.
Kuna Bulli nimi oli ametliku keelu all, aga matkabussid vajasid oma identiteeti, sündis 1988. aastal California. Jätkuvalt VW ja Westfalia koostöös sündinud seeria-matkabussi nimi pidi rõhutama vabadust tulla ja minna, nautida päikeselist elustiili ja reisida sinna, kuhu rattad viivad.
Esimene tehaseline California T3 põhines Transporter T3 mudelil. Uudse lahendusena oli matkabussi katus elektriliselt tõstetav ja langetatav. Autos oli lihtne kööginurk ja nutikalt panipaiku. Kompaktsus, praktilisus ja “iga ilmaga reisiks valmis” said California DNA-ks. Matkabussi toodeti aastatel 1988-1990
T4 tõi kaasa olulise tehnilise muudatuse, esiasetusega mootori, mis tähendas paremaid sõiduomadusi ning rohkem ruumi kabiinis. Westfalia jätkas sisustuse loomist ning California sai eurooplaste seas vaieldamatuks liidriks omas segmendis. Ühtlasi muutus California ka igapäevasõidukina praktilisemaks. Teise põlvkonna Californiat toodeti pika ajaperioodi vältel, 1990ndast 2003 aastani.
T5 California toodeti täies mahus Volkswageni Hannoveri tehases. See hõlbustas tootmisprotsessi juhtimist ning garanteeris parema kvaliteedikontrolli. Volkswagen hakkas pakkuma erinevaid varustustasemeid: Beach (taskukohane), Coast ja Ocean (täisvarustus köögi ja tõstetava katusega). California muutus luksuslikumaks ja mugavamaks matkabussiks. Tootmine kestis aastani 2015.
California T6, mis jõudis müügile 2015. aastal, tõi kaasa suurema mugavuse, moodsa tehnoloogia ning seega ka parema ohutuse. Tippmudel California Ocean sai elektriliselt tõstetava katuse e ülemise magamistoa, uhke sisu, sh mitmeotstarbelise köögimooduli. Digitaalsed ühenduvuslahendused tegid autost nö mobiilse maja, ja Euroopas võeti auto tänulikult vastu – Californiast sai populaarseim matkabuss.
Neli aastat hiljem, 2019, tuli Volkswagen välja mudeliga T6.1. Värskenduskuuri läbis olulisim osa “liikuvast majast” ehk juhiabisüsteemid ja digitaalne ühenduvus. Loodi nutiäpp, mille kaudu sõiduki funktsioone juhtida. Paljude ostjate jaoks muutus California aastaringseks igapäevaseks sõiduvahendiks, millega igal vabal hetkel reisile minna.
Uus California – mugavam, moodsam, sõiduautolikum
Uus T7 California põlvkond, mis sai valmis 2024. aastal, põhineb VW Multivani platvormil. Uuendusena on sel kaks liugust, mis teeb bussi sisenemise ja sealt väljumise mugavamaks ning annab võimaluse peatudes oma toolid-lauad alati päikese poole sättida.
California Ocean tippmudelil on pea lõputu hulk leidlikke sisustuslahendusi, nn kaptenitoolidest mugavate magamisasemeteni, kus kuni neli inimest puhata saavad. Väike köök võimaldab gaasipliidil süüa teha. Auto tagaosas on dušš ja kraan. Asju saab paigutada kindlalt kümnetesse panipaikadesse.
Juhiabisüsteemid on kaasaegsed, Travel Assist võimaldab poolautonoomset sõitu. Ühenduvus nii Android Auto kui Apple Car Playga käib paari näpuliigutusega. Nutirakenduse kaudu saab sõidukit ka võtmevabalt kasutada.
Volkswagen California ajajoon
80 000 eest saab ämmamoori maja, aga…
Proovisõitudeks toodi Eestisse California Ocean tippvarustuses matkabuss, mille letihind küündib üle 80 000 euro. Selle raha eest saaks “mitte kuskile” korteri, natuke vähem eikuskile remonti vajava elamise, merevaate ilma majata (Muhu saarele näiteks), varemed Lõuna-Euroopas, ümbermaailmareisi kahele jne. Või siiski bussi, millega sõita kuhu tahad.
VW California hinnad algavad pisut rohkem kui 60 000st eurost. Viis varustustaset Beach, Beach Tour, Beach Camper, Coast ja Ocean on kõik matkamiseks tehtavad. Allpool on Beach, Coast, Ocean põhiandmed:
Uus T7 California (2024 →) põhineb Multivan T7-l. Mootorivalikus on 2-liitrine turbodiiselmootor ja uudsena segmendis pistikhübriid.
California eHybrid pistikhübriid ühendab 1,5-liitrise turbobensiinimootori ja 100 kW elektrimootori, pakkudes kokku 245 hj ja 350 Nm pöördemomenti. Jõud kantakse kuuekäigulise topeltsiduriga DSG käigukasti kaudu 4Motion nelikveosüsteemile.
Meie käes olnud 2-liitrise diiselmootoriga isend näitas üllatavalt ökonoomset sõitu: keskmine kütusekulu 100 km kohta jäi lõpuks 5,8-liitri juurde. Tehase andmetega võrreldes justkui uskumatu tulemus, kuid Volkswagen Grupi jõuallikaid arvestades igati oodatav näit. Matkaautoga ei sõideta gaas põhjas.
Istmed paremad kui sõiduautos
Sõitsime nelja päeva jooksul umbes poolteist tuhat kilomeetrit ning selle aja jooksul ei kurtnud keegi pikast istumisest tingitud väsimust kontides. Istmete ergonoomika on hea ja neid saab sobivaks timmida. Siinkohal soovitan elektroonilisi valitsaid – väike kulu, suur mugavus.
Tagaistmed on jäigemad kui esiistmed, aga see on mõistetav, sest neid peab saama vormida voodiks. Mis hea, tänu kahele lükanduksele on autost sisse ja välja liikumine kerge. Esiistmete vahel on piisavalt ruumi, et autos toimetada või juhti vahetada sõidukist väljumata.
Oceani elektrilisi külguksi saab avada ja sulgeda viiel erineval moel: välimisetest ja sisemistest käepidemetest ja võtmest ning armatuurlaua ja B-piilari nupust.
Kapteni tooli ehk esiistmete pööramiseks on vaja nutti: istmed tuleb lükata eesmisse asendisse, rool üles ja sisse, siis külguksed lahti ning rihmast tõmmates saabki tooli teistpidi keerata. Oli omajagu puselemist.
Elu käib väljas ja natuke sees
Parema tagaukse juures C-piilaril on 5-tolline puuteekraan, kus lisaks valgustuse, külmkapi ja lisakütte juhtimisele on näha eluline info: veetase paagis, aku laetus koos hinnangulise kestusega. Kuigi sama infot saab ka infolustist ja nutirakendusest (mida meil polnud), on ekraan kiireim ja mugavaim viis olla toimuvaga kursis. Nutirakenduse kaudu saab lisakütet ja kliimat seadistada ka aja peale toimima.
Lisaakud suudavad eluruumi toita vähemalt 50 tundi ka tugeva koormuse korral. Väljast saab ühendada 230-voldise kaabli (see on komplektis), mis akusid pidevalt laeb.
Kolm sisepistikut töötavad tavaliste seadmetega, näiteks mikseri või lauaahjuga – kuid ainult juhul kui välisvool on ühendatud. See on suhteliselt ebameeldiv üllatus, sest tegelikult tahaks omaette laagripaigas ju mõnuleda. Õnneks on olemas gaasipliit, küll ainult ühe põletiga, kuid võimaldab keeta vett ja pannkooke küpsetada.
Köögimoodul ulatub vasakpoolse lükandukse poole peale, kuid sisenemiseks jääb piisavalt ruumi. Osavamal sukeldujal õnnestub end isegi läbi kahe ukse teisele poole bussi heita.
Sahtelkülmik avaneb esiistmete poole, seda on mugav käsitseda ja kõrge õuetemperatuur seda ei morjenda. Koduköögi “külmik sahtlis” lahendus maksaks miljoni ja kolm lammast pealekauba, pruudist rääkimata. Taas üks põhjus ämmamoori maja kuu peale saata ja autosse kolida.
Veemahuti on 25-liitrine, heitvee oma 22 liitrit, piisav paaripäevaseks reisiks. Mahutite täitmine on mugavaim voolikuga või kastekannuga – nagu meie tegime.
Olemas on dušiotsik, mille all end loputada. Ka nõusid võiks pesta dušiga, sest köögivalamu on madalal ning vesi pritsib üle “elutoa”. Mahutite puhastamine on võimalik, aga nõuab samuti natuke nutti. Veemahuti tuleks pärast iga reisi üle käia, et seal vetikas vohama ei hakkaks.
Köögimooduli toredam osa on väljatõmmatav laud, mida saab venitada siia- ja sinnapoole ja kui varikatus on peal, siis näiteks juurvilju või kala puhastada nii, et tuba räpaseks ei saa. Markiisi kanalid jooksevad mõlemal pool bussi küljes, mis tähendab, et alati saab valida päikeselisema poole, kuhu laager laiali lüüa – volditavad toolid ja laud tulevad komplektis kaasa.
Kokkupandav laud ja toolid on kasutatavad õues ja sees. Kuna markiisi kanalid on mõlemal pool, saab õues valida alati päikeselisema istekoha ja laagri laiali lüüa.
Ülemise magamistoa valud ja võlud
California Oceanis mahub kirjade järgi magama neli inimest, kuid sel juhul peaksid alumised tudujad olema saledad ja soovitavalt üksteise otsas – köögimoodul võtab magamistoast suure ampsu, jättes magajatele umbes meetri ja kümme sentimeetrit voodi laiust. Jätsime tšiki alla laiutama ja tegime omale pesa üles.
Alumise magamisaseme kokku seadmine on trikiga: istmed ettepoole, seljatugi alla, siis rihmast tõmmates lukku ja madrats peale. Madrats koosneb kolmest osast, üks osa tugevdatud alusega, mis asetub istmete peale. Tulemus on magatav, kuigi selja alla jääb väike aste.
Tagaluugi ja külguste akendele saab ette lasta rullkardinad. Esiuste klaasidele käivad ventavad ning akendele magnetiga kinnituvad katted. Talvel annavad katted vajaliku lisasoojuse, kui ka lisaküte on sees – ja siinkohal on paslik ära märkida, et talvel saabki vaid all magada kui puudub vastav varustus e talvine magamiskott.
Katuse tõstmine ja langetamine käib elektrooniliselt. Jälgida tuleb, et katus end ka korralikult kokku voldib, me saime sellega veidi jännata. Põhjus tundus olevat lülitis, mis ei andnud korralikult ühendust ja midagi kas ei juhtunud või oli tegevus katkendlik. Paneme äpardumise dumb userite arvele.
Ülemise korruse kiituseks tuleb öelda, et leidlikke panipaiku on palju ning õhutus läbi võrkakende väga okei – lahe on hommikul ärgates neist ka välja piiluda. Esimese ja teise korruse saab omavahel vedikust suletava pehme põrandaga eraldada. Siiski – kui all või üleval magajad end liigutavad, liigub kaasa kogu tuba.
Üles magamistuppa ronimine ja alla tulek ei ole lihtne – tänu sellele sain teada, et mu põlvedega on midagi lahti – nimelt ei suutnud ma end tavapärase kergusega üles korrusele vinnata, teised pidid tagant lükkama. Tummisematel laiskadel tasuks ilmselt leivalabidas kaasa pakkida.
Alla tulles pidin toetuma esiistmete seljatoele ja selle koha peal oli natuke hirmus, et kas need ikka kestavad mu kehakaalu ära – voodikorrus on mõeldud kuni 200 kg lihale, aga istmete kohta ei sõnagi. Õnneks auto lössi ei vajunud.
Nõuanne: Kummiga linad on kämperis asendamatud. Padjad-tekid võiksid olla õhulised, sest ümbritsevad kunstmaterjalid moodustavad higise termose. Ülal tuleb magada pea rooli poole.
Ruumi ju on, aga pakkida pead oskama
Kämperiga reisides võidab see, kellel on vähem asju. Mõistlik on enne reisile minekut teha korralikult kodutöö ja koostada nimekiri kaasa võetavast kraamist. Sealjuures järgides reeglit less is more.
Meil olid lisaks voodi- ja üleriietele kaasas kalastustarbed, seltskondliku õueharrastuse vahendid jne. Keeras vihmale ja neid me ei kasutanudki. Edaspidiseks tarkus: mõnepäevasel reisil jõuad vaevu ringi vaadata, pole mõtet kaasa vedada liigset kola.
Osa kraamist mahub ära bussi arvukatesse panipaikadesse, kuid tegelikkus erineb oluliselt reklaamfilmis nähtust – kui hästi ka ei suruks ja rulliks, päeva lõpuks näeb sõitjateruum välja nagu pommiauk. Igal juhul on mõistlik võtta kaasa kühvel ja hari ja puhastuslapid. Või akuga käsitolmuimeja.
Kui on plaan ise süüa teha, siis akuga Kitchenaidi mikserid, viilutajad jms. päästavad elektriühenduse painest – sa ei pea ilmtingimata peatuma seal, kus kõik teised kämperdajad. Keeradki metsa või mereparklasse ning toimetad vaikselt omi asju.
Nõuanne: Kogu elektroonika pardlist pesumasinani võiks toimida akudel. See vabastab välise elektriühenduse vajadusest.
Ämmamoori maja meil pole tõesti vaja
Automatkajate subkultuur on vahva nähtus. Mida sügavamale Euroopasse, seda tugevam “õlatunne” – vabad hinged tunnevad üksteist kaugelt ära. Raske see pole – lehvitad aga vastutulevale kämperijuhile ja vennastud laagripaikades.
Volkswageni California-busse liigub rohkelt, ka neid kõige vanemaid. Mis tähendab, et kord tehtud ost tasub end ära ja peab aasta(kümne)id vastu. Jõuallikad kestavad eluaja, kohtasime laagris California-omanikke, kel autoga võetud 500 000 ja rohkemgi kilomeetrit vabadust.
Vanemad kämperid jäävad alla mugavuselt, aga on tõenäoliselt töökindlamad, sest kellasid-vilesid on vähem. Uue põlvkonna puhul peab jälgima tarkvarauuendusi ning neid aeg-ajalt äpis uuendama. Osa lisasid tuleb äpipoest juurde osta.
Kui aga miski rikki peaks minema, siis ise näppe tavotiseks teha ei saagi, selleks tuleb minna margihooldusse. Mõtlemise koht. Kas tahad maksimaalset mugavust ja ökonoomsust, mida uus California kuhjaga pakub või lepid vähemaga ja soetad vanema “tõsise raua”?
Kui kämper on mõeldud aastaringselt sõitmiseks, on ilmselt mõistlik valik soetada värskeim versioon. Nii me arutlesime. Peresõidukiks idekas, iga hetk võid kamba kokku ajada, pambud pakkida ja lühipuhkusele minna. Keegi ei keela õuenurgas lastele või empsile-isale privaatset magamistuba autos – romantika igal juhul.
Uue T7 California andmed leiab siit
Auto juhtimine on lihtne ja loogiline, kõrge isteasend annab liikluses eelise. Rool on kerge, manööverdamine mugav, juhiabid toetavad kõiki tegevusi just nagu peab. Infolust näeb küll pisut vananenud välja ning muusika kuulamiseks on paremaid võimalusi, aga need on pisiasjad. Üldpilt on volkswagenlikult väljapeetud.
Ämmamoori maja meil pole tõesti vaja. Võimalik, et ka teist autot pole asustatud kohas vaja. Kui kohe ostma ei kisu, võib omamisest ja asjade rohkusest vaba-olemist harjutada rendiautoga. Suuremates rendifirmades üle Euroopa ja ka USA-s on California kämperid täiesti saadaval.
| Põlvkond | Aastad | Hinnanguline kogumüük | Märkused |
| T3 California | 1988–1990/91 | ≈ 22 000 | Esimene ametlik „California”, baseerus Westfalia sisul. |
| T4 California | 1990–2003 | ≈ 39 000 | Pikim põlvkond enne T5 tulekut. |
| T5 California | 2003/04–2015 | ≈ 55 000 | Esimene täismahus VW tehases toodetud California |
| T6 / T6.1 California | 2015–2024 | ≈ 144 000+ | Suurim maht: 35. juubeliks (2023) Californiaid kokku ~260 000, millest enamus T6/T6.1. |
| T7 California | 2024–… | – | Uus põlvkond, müük algas 2024. aastal; ametlikke müüginumbreid veel pole. |
Eesti kõige kuulsam Volkswagen California kämper
Muidugi pole see T4 California, mis on kuulus, vaid selle omanik, tunnustatud dokumentalist Joosep Matjus. Loodusfilmide tegemine oleks mugava kämperita tõenäoliselt märksa keerulisem – kui päevade kaupa luhal või metsas õiget kaadrit ootama pead, on “oma kodu seljas” hädavajalik. T4 on Joosepit teeninud aastaid. Ja nüüd on see müügis. Kõva lugu ja suurepärane algus uuele loole!
Joosep Matjus kirjutab: “Väga nutikalt planeeritud kämper Volkswagen T4 California aastast 1990. Bussis on integreeritud valamu, pliit, külmik, suur veepaak, kaks pardaakut, programmeeritav seisuahi, laud, pöörlevad kapteni istmed ja 4 magamiskohta, lisaks suur autotelk. Jõuallikaks on pommikindel 2,4-liitrine diiselmootor, millel läbisõitu 390 000 km. Autoga on sõidetud peamiselt suvel, põhi ja kere on heas korras.”
Joosep Matjuse California kuulutust ja filmimehe kontakti saab vaadata siit
Fotod: Ylle Rajasaar, Joosep Matjus. Videolõigud: VW pressimaterjalid, Ylle Rajasaar