Toomas Vabamäe jätkab eksperimenti: 2017. aasta novembris Opel Corsa OPC-le värvi kaitseks peale kantud keraamiline kate peaks kirjade järgi kaks aastat vastu pidama. On aeg vaadata, kas lubadus peab vett.
„Tegid auto spetsiaalselt poriseks?“ päris Tasku autopesula juhataja Marko Luhamaa. Jah, mu erkpunane Opel Corsa OPC oli pesulasse saabudes sõna otseses mõttes katuseni porine, aga sugugi mitte sihilikult.
Poolkogemata olin sattunud sõitma kruusateele ning piisas umbes viiest kilomeetrist, et Corsa ühtlaselt helebeežiks muutuks. Moodsad talveolud, mis teha.
Tasku autopesulasse aga sattusin oma tavapärasele sügistalvisele visiidile põhjusel, et novembris 2017 (rohkem kui 2 aastat tagasi!) kanti Corsale sealsamas peale keraamiline kate Ma-Fra STC Permanent Nano Coat.
Kaks aastat garantiid pole suusoojaks lubatud
See keraamiline kate on mõeldud asendama tavalist vahatamist ja nagu tootja lubas, peab vastu vähemalt 2 aastat. Tasku autopesula Luhamaa isikus andiski keraamikale kaheaastase garantii. Ja novembris 2019 sai kaks aastat täis.
Kasutajakogemused ütlevad, teise aastaga ei muutunud suurt midagi. Opel Corsa läikis ikka keskmisest paremini ja määrdus keskmisest halvemini.
Isegi nädal aega ainsagi sõidumeetrita õues seismist, mille jooksul väike Corsa kattus paksu tolmukihiga, ei suutnud seda läiget täielikult summutada. Eriti kõrvalseisvate sõidukitega võrreldes.
Ja tavapesu (ehk selline, kus polnud tarvis pigieemaldust teha) käis selvepesulas ikka imelihtsalt ning auto läikis pesu järel jälle nagu uus. Või noh, peaaegu nagu uus.
Samuti järgisin ma põhimõtet, et pigem olgu auto pigem natuke tolmune või porine, kui et ma seda liiga tihti pesen (ja sellega paratamatult värvi kahjustan).
Kui esimese aastaga läbis Corsa umbes 19 000 kilomeetrit, siis teise aastaga märksa rohkem, umbes 25 000. Enamik sellest, umbes 5000 kilomeetrit langes suvise Horvaatia-reisi arvele. Samas, 44 000 km kahe aastaga on Eestis üsna harilik uue auto läbisõit.
Paar kriimu suure otsimise peale leiab
Protseduurid pesulas on põhimõtteliselt samad nagu aasta eest: algatuseks põhjalik pigieemaldusega pesu, seejärel kantakse keraamikale peale hooldusvahend, mis peab taastama katte veehülgavuse. Ja siis vaatame lähemalt.
Vaatame, mis me vaatame, aga suuremaid muutusi aastataguse seisuga ei leia isegi Marko, ammugi siis mina. Kapoti esiservast avastab Marko siiski paar tuhmimat plekki. Ilmselt linnusõnnik, pakun mina. Nähtavasti liiga kauaks jäänud maha pesemata, arvab Marko. Vabalt võib olla, eriti kui see juhtus suvel kuumade ilmadega.
Juba aasta varem märgatud kriipimisjäljed parempoolsel C-piilaril (seal on keraamiline kate ilmselgelt kõige rohkem kahjustada saanud) pole laienenud, aga nüüd arvan ma teadvat, mis selle põhjustas.
Voolikud küll, aga mitte selvepesula omad, nagu oli esialgne teooria, vaid pigem tankimisvoolikud. Opel Corsal on ju tankimisava paremal küljel, aga tihtilugu on bensiinijaamas vabad ainult need tankurid, mis jäävad autost vasakule.
Voolikud on seal piisavalt pikad, et üle auto ulatuda, aga seejuures peab olema ettevaatlik. Mida ma ilmselt varem ei olnud, aga nüüd oskan sedagi ohtu silmas pidada.
Lõpuks teeme Markoga tavakohase veevoolamiskatse, et näha, kuidas värskeltpestud ja -hooldatud keraamika vett hülgab.
Tundub, et katte hüdrofoobsus pole silmaga nähtavalt kannatanud. Auto peale pihustatud veetolm koondub seal ikka suurteks tilkadeks, mis järjest kasvades lõpuks pindpinevuse murravad ja efektselt mööda punast värvi alla voolavad. Nagu aasta ja kaks tagasigi.
Esiklaasi vetthülgav kate kestiski pool aastat
Üks kõrvalepõige veel. 2018. aasta lõpul sai Opel ka esiklaasile vetthülgava katte, mis pidi kestma umbes pool aastat. Umbes niikaua see kestis ka.
Kui talvehakul sai maanteel vihmasajus vabalt sõita kojamehi käivitamata, siis suvel seda luksust enam polnud. Ent pakasekindlat talvist aknapesuvedelikku kulus uskumatult vähe. Viieliitrine kanister sai lõplikult tühjaks kallatud siis, kui väljas valitses juba suur kevad ja külmumise ohtu enam polnud.
Oli see nüüd erakordselt soodne talv või erakordselt libe esiklaas, võta sa kinni. Ilmselt oli oma osa mõlemal. Tänavu olen ma ühe viieliitrise kanistri juba esiklaasile laiali pritsinud ja teine on poole peal, aga seekord päris talve polnud ja aknalgi puudub vetthülgav kate.
Kesksuvel vaatame veelkord katte üle
Eksperiment Opel Corsa ja tema keraamilise kattega läheb aga edasi. Lepime Markoga kokku, et vaatame auto uuesti üle kevadel ja siis otsustame, mida edasi teha (kuigi praeguse seisuga libiseb kevad ilmselt kuskile kesksuvele).
Variante on kaks. Esiteks jätkata sama keraamikaga ja vaadata, milline on seis kolm aastat pärast selle pealekandmist. See paistab hetkel minu eelistus.
Praegune kate on ju ikkagi veel päris heas korras. Pealegi jäigi tänavu lume, jää ja pakasega talv tulemata, mis peaks autodele (mitte ainult minu omale) pigem meeldima.
Lume mahapühkimine kriibib paratamatult värvi ning talvekülma puudumine tähendab, et maanteedele puistatakse vähem soola ja kõnniteedel vähem graniidipuru – seegi on kõik autodele meeltmööda.
Teine variant on aga vana keraamiline kate Corsa seljast maha koorida ja selle asemel uus peale kanda. Arvestades seejuures tõika, et tehnoloogia on sel alal tublisti arenenud.
Tartus, Tasku autopesulas pakutakse nüüd ka uudset Jaapani päritoluga keraamilist katet. Kui Opeli praeguse Itaalias valminud keraamika tootja lubas selle kestvuseks kaks aastat, siis uudistoode peaks vastu pidama juba viis aastat.
Aga eks vaatame kevadel. Või pigem suvel.
Toomas Vabamäe on mh üks lehekülje Motoorne Rahutus eestvedajaid. Ole autospordiuudistega kursis!
Pildid ja video: Toomas Vabamäe
