Ylle Tampere korraldas eksperimendi, mille eesmärgiks oli vanade asjade jällekasutuse positiivse mõju hindamine. Üllatuslikult selgus, et kirglik taaskasutus on hoopistükis keskkonnavaenulik ja närvesööv tegevus.
Eksperimendi alguskuupäevaks märkisin oma kalendrisse 31. septembri, sest sel päeval sõitsin 123 kilomeetrit Pärnusse, et sealset Uuskasutuskeskust ja vanakraamipoode väisata. Nimelt kuu lõpus on Uuskasutuskeskuses eriti soodne ostelda, enamus asju on poole võrra alla hinnatud. Pärnus on ka supervalikuga Sõbralt Sõbrale, Jenny Kruse ja veel mitu toredat taaskasutus-ostukeskust.
Pärnu Uuskasutuskeskus oli tõeline imedemaa – leidsin kollektsioonist puuduolevaid Tarbeklaasi klaase, vanu, aga täiesti kasutamata supitaldrikuid ja –oh imet! – kõige ülemiselt riiulilt Riia portselanitehase Saulīte serviisi peaaegu täieliku komplekti.
Siniruuduline kuldsete tähtedega serviis kõnetas mind eriti võimsalt, ja nii ma selle sealt endale korvi ladusingi. Puuduolevad koogitaldrikud – häh, see on ju köki-möki, taaskasutuspoode on kümneid!
Saulīte tähtsust nõukogude mass-tarbekunsti ajaloos on raske ülehinnata, seda enam, et pandeemia tõttu oma koju aheldatud inimesed on lohutust otsinud nostalgiast – RPF legendaarse disaineri Zina Ulste loodud Päikene ( “saulīte” on eesti keeles “päike”) on üks mitmest tema “muretute kuuekümnendate” signatuurteostest, mida kirglikult taga otsitakse. See seletab, miks ma maruõnnelikult, korv kuhjaga täis, kassa poole loovisin.
31. septembrit ja tasuta lõunaid ei ole loomulikult olemas
Kassast tooteid läbi lastes ohkas noor müüjanna: “Ma ei kujutanud ette, et üks inimene võib nii palju osta… mul pole vist kastigi…”
Teine müüja, kellelt küsisin, kas kogu serviisi osta on odavam kui tükikaupa, vastas kerge irooniaga: “Võtsite, ju siis teate, millega tegu. Ei mingit soodustust.”
Viimase aja nõudehullustus ja eriti iha nõuka-nostalgia järele on taaskasutuspoodides hinnad lakke löönud, ent sellegipoolest ei osanud ma ehmatust varjata, kui kassast tuli kaugelt üle sajaeurone arve: “Oot, midagi on vale, täna on ju septembri viimane päev ja hinnad peaksid soodsamad olema…”
“Te eksite, täna on 1. oktoober, meil tuli just uus kaup, soodushinnad on kuu kolmel viimasel päeval.” Ega’s miskit, raputasin rahakotti, neelasin piinlikkustunde alla ja imestasin endamisi, kuidas ma nii valesti kalendrisse vaatasin… kuniks lamp läks põlema – 31. septembrit ei ole olemas (nagu ka tasuta lõunaid mitte).
Minu uus eksperiment – kui keskkonnasõbralik on tegelikult taaskasutus – sai seega kena (kuluka alguse) 1.10, mitte 31.09. Ikoonilisele Saulītele oli vaja leida juurde koogitaldrikuid. Ülesanne tundus olevat lihtne.
Neli(kümmend) inimest aktsioonis
Ühismeediasse on tekkinud arvukalt nõudesõltlasi koondavaid gruppe: elunäinud serviisidest on saanud sama suur äri kui Tarbeklaasi vaasidest.
“Kullaotsijad” tuulutavad mahajäetud maju, laatasid, kohalikke külatäikasid ja ei kõhkle teadmatutele või hädasolijatele mütsi pähe tõmbamast. Kõik, mis on odavalt ostetud, läheb kallilt gruppides ja oksjonitel kaubaks.
Pole siis ime, et taaskasutuspoodide rahvas on tiba pire – kuidas sa vahet teed, kas igapäevane klient tuleb mõnd puuduvat tükikest serviisist otsima iseendale või nillib odavat kaupa, et see kallimalt müüki panna. Kui ise nõudehullust ei põe, tundubki kummaline, et keegi võib nii tavalisest asjast nagu tass või taldrik tõsiselt sõltuvusse jääda…
Minu eksperimendi leitmotiiviks sai üks läti kultusserviis, millele oli vaja leida kuus koogitaldrikut. Tegin fotod ja postitasin kõigepealt oma kodugrupis küsimusega, kas kellelgi on mulle midagi pakkuda? Palatikaaslasi on üle 9 tuhande, ju keegi neist ikka midagi on näinud või on endal üle…
Esialgu ei midagi. Imetleti haruldast leidu, pildid said sadu laike, aga siniseid koogitaldrikuid ei kuskil. Ent üks ja teine kirjutasid, et võtavad oma igapäevastel ringkäikudel otsitud esemed sihikule ja annavad teada.
Järgmisena postitasin pildid ja otsisoovi Läti sarnastesse gruppidesse. Lõunanaabritel buumivad kodumaised nõud sama ägedalt kui meil siin kohalik Tarbeklaas ning hinnad on Eestiga võrreldes kohati kümnekordsed. Kui vaja, siis vaja ja rahanumber ju ei loe. Jälle tuli palju laike ja paar põdejat, kes lubasid silmad lahti hoida.
Ega ma isegi tegevusetult käed rüpes istunud: otsireisid viisid Tallinna tuntud ja vähem tuntud urgastesse, kõik Uuskasutuskeskuse poed said mitu korda läbi ratsutatud. Lisaks võtsin ühe kaaspõdejaga ette Ida-Virumaa otsingutuuri. Sõin ja jõin seal uhkesti, kätte jäi nii mõndagi, aga mitte soovitud koogitaldrikuid.
Hodomeeter keris nädalaga 568 kilomeetrit ja paak sai tühjaks. Minu Berlinksil, mis võtab maanteel 4,5l/100km kohta, mõelge!
Teine serviis Kesk-Eestist
Nädalavahetusel märkasin ühes grupis pilti täpselt samasugusest Saulīte serviisist, aga kaheteistkümnele. Mis kõige toredam, sel serviisil olid koogitaldrikud ja ei olnud tasside alustaldrikuid! Haistsin oma võimalust.
Kirjutasin pildi autorile ja meelitasin teda mulle kuut taldrikut müüma. Tema ütles, et müüb kogu komplekti, ma vastu, et olgu peale, siis jääb ära. Olin natuke kurigi, mis mõttes ei raatsi loovutada kuut taldrikut!?
Kui ma aga järele mõtlesin, siis hakkas mulle tunduma, et miks mitte – saan kohvi- ja koorekannu, suhkrutoosi, 8 tassi ja tosinkond õiget koogitaldrikut. Nagunii on pere suur, küll ma midagi välja mõtlen…
Tegin pakkumise, enda meelest kallima kui turg dikteerib, kuid tahtsin kindel olla, et serviisi saan. Müüja oli ise nõus mulle komplekti koju tooma. Veetsime temaga toreda paartunni kohvi ja koogiga. Ja sain serviisi!
Enne minuni jõudmist oli müüja sõitnud maha mitusada kilomeetrit, et see komplekt omale soetada, kuid kodus vaatas ja leidis, et pole ikka tema stiil. Proovis veel alustasse otsida, aga minu ahastust nähes andis järele ja loobus minu kasuks. “Kui keegi nii väga tahab, siis ta peab ju saama,” tõdes meeldivalt otsekohene proua.
Niisiis oli mul ühe nädalaga koos kuuene serviis ja jäi ülegi. Teine kohvikann oli minu omast märksa suurem, nii kahele koorekannule kui suhkrutoosile jagub kah tööd. Nüüd oli mul puudu… alustaldrikuid.
Tassid ja taldrikud Pärnust, Jõgevalt ja Tartust
Teisel eksperimendinädalal hakkasid saabuma Eesti eri otstest teated. Pärnust ostsin 1 koogi- ja 4 alustaldrikut – mitte küll minu serviisi omad, aga valged, mis sobisid hästi. Nendega koos tuli valge koorekann. No ei olegi ju hullu, arvestades kohvijoojate eelistusi – ühele laktoosivaba piim, teisele veganvedelik, kolmandale vahukoor.
Komplektikene sõitis Pärnust ise Tallinna kohale. Unustasin paraku kohtumise aja ja koha, aga ei olnud midagi, sest need liikusid edasi Ülemistelt Koplisse (kust ma need nädal hiljem ära tõin).
Vahepeal tulid Jõgevalt kaks ruudulist tassi ja ülitore vibutreener, kellega võiks eluks ajaks sõpradeks jäädagi – ta tegi veel teisegi reisi Tallinna, seekord olles tuustinud nii Jõgeva, Paide, Türi kui Tartu “urgastes” ja saanud kõva saagi, 8 tumedat alustaldrikut!
Nüüd on seis säärane, et 12 tassi on siniste, valgete ja mustade alustaldrikutega, koogitaldrikuid on 13 ning viis alustaldrikut ootavad tasse. Need tulevad. Punased, ja Tallinnast. Järgmisel nädalal.
Siis ongi puudu veel vaid 5 koogitaldrikut ja vist oleks ühte kannu ka veel vaja, sest asi kipub lappama minema – kuna tassid on punased, võiks ju olla juurdekuuluvat värvi toosid ja muu kraam ka… eks.
Küpsisekauss ja vaagnad ikka ka… Tartust!
Mitte ükski kõige ägedam kohviserviis poleks midagi minu (grupis kuulsaks saanud) mix`n`matchita: viimatisel tööreisil Tartusse planeerisin kolm tundi kohalikes taaskasutuspoodides ringi käimiseks.
Kohe esimeses Sõbralt Sõbrale poes tabas mind täielik äratundmine: laual lebasid siniseruudulised vaagnad ja kauss, ja värvimälu järgi oli see täpselt õige sinine! Te ei arva eladeski ära, kelle toodang, ja üllatusmomenti ma enne loo lõppu ära ei riku*.
“Matemaatikavihik”, nagu nimetas ruudulise dekooriga Saulītet EiK, oli saanud superägeda täienduse ning kõigi autode peale kokku oli nüüdseks kogunenud kaugelt üle 2000 sõidukilomeetri…
Tagasiteel toimetusse proovisin kulud kokku lüüa. Jäin toppama, sest päriselt joont alla eksperimendile justkui ju tõmmata veel ei saa – tulevad punased tassid ja siis on vaja koogitaldrikuid ja kannu ja…
Ühe serviisi üüratu keskkonnajalajälg
Nagu ka vanade uunikautode remontimisel, on vanade nõude taaskasutamisel üks positiivne külg: sa ei osta uut asja, vaid kasutad vana selle loomuliku lõpuni. Või siis viid selle võimalikult algsesse vormi ja paned vitriinkappi või garaaži seisma, et harvadel pidupäevadel seda tuulutada.
Sest juurde sinu vana asja ei toodeta ja loomulik kadu on loomulik, mis tähendab, et kõiksugu urgastest peagi enam sulle vajalikke varuosi (taldrikuid, kepse) ei saa. Võimalus on miksida ja mätšida või ise uus amet õppida.
Sestap kogunebki serviisikappi “igaks juhuks” ühe asemel mitu sama komplekti ja garaaži kuhjuvad varuosad – ei tea ju, kust ja kas üldse juurde saab.
Varuosade saamiseks kulutatud aega ei mõõda keegi, aga tõsi on, et sobiva pusletüki leidmiseks kulutatakse tunde internetis, pakutakse üksteist oksjonidel üle ja tellitakse puuduolevaid osi teisest ilmaotsast.
Tellimused tulevad tänapäeval kiiresti kulleriga. Vabandus, et ühe autoga tuleb palju asju, ei päde, sest kasvõi ühe taldriku kaugelt kohaletoomiseks kulub pakkematerjali, transporti, pakiautomaadi ruumi, veel transporti…
CO₂ heitekulu saab üksipulgi välja arvutada, kui sisestada kõikide autode kilometraaž, kütusekulu, arvutada ka pakkematerjali tootmisele kulunud ressurss, lisaks muidugi transport, millega soovitud asjad on “urgastesse” hulle ootama kohale taritud. Absurdne, kas pole!? Ja päris kindlasti üldse mitte keskkonnasäästlik.
Kokkuvõtteks: raha eest saab kõike
Rahasse asjade väärtuse ümber panemine tundub olevat kõige lihtsam. Olen praeguses faasis Saulīte osade kokku saamisele kulutanud ise umbes 145 eurot, pluss kolme kaaskannataja autokütus.
Kindlasti oleks odavam osta serviis mõnest antiigiärist või tellida näiteks Lätist – kõrgema hinna kompenseerib ära jääv looduse saastamine. Transporditeenus on ühekordne, lähima pakiautomaadini ja tagasi on 4 kilomeerit ja see on samuti ühekordne kulu. Raha eest saab lõpuks ju kõike, mida olemas on.
Jah, natuke saab tasandada megasaastamist sellega, et Ida-Virumaale või Tartusse sõites pikid päeva tihedalt täis ja üritad maksimaalselt efektiivne olla. Või et teed vajalikud poeskäigud jalgsi, rattaga, ühistranspordiga.
Paraku kuulub sõltlase elu juurde oma sõltuvuse rahuldamine ja uue “laksu” saamine. Mis omakorda tähendab, et üheskoos vajalike varuosadega tuleb kaasa vähemalt kümme mittevajalikku, aga sel hetkel tohutult ilusa ja hädavajalikuna tundunud asja. Kõik muidugi kasutatud ja vanad ja uusi-juurde-tootma-ju-ei-pea-vidinad.
Milline on keskkonnasäästlik taaskasutus?
Pika jutu lühike kokkuvõte: nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Seitset serviisi ja viit vana autot ei ole vaja, piisab ühest korralikust. Olemasolevaid asju tuleb kasutada nende elukaare lõpuni, vajadusel parandada.
Uute asjade asemel soeta kasutatud ja heas korras asju, mis omakorda kestavad. Hetkeemotsioonid unusta ja lähtu praktilisest vajadusest.
Eks see säärane mitme otsaga asi ole – koleda kulunud taldriku pealt ei maitse puder sugugi nii hästi kui kena roosilise kausi seest. Praegusel ajal pakuvad nostalgilised nõud ja vanad autod lohutust ja turvatunnet. Ja kui oma varandust hästi hoida, saab selle anda järgmistele põlvedele kasutamiseks edasi.
Järgmistele põlvedele mõtlemine on muidugi paras eneseõigustus, minu kogemus näitab, et lastel on hoopis teistsugune maitse, neile sobib väga hästi ühevärviline Iittala serviis, mis kestab iät ja ajat ja mida toodetakse aastakümneid, mis tähendab, et katkiläinud üksikut eset on lihtne asendada.
Mul on lootus, et kui olen Saulīte ja Laima ja veel paar mind kõnetanud komplekti kokku saanud, on haigustele ravi olemas ning ma ei raiska mõttetult aega ja hindamatut ressurssi (veekulu nõude pesemisel ja elekter jäid ju arvestusest täitsa välja!) ületarbimisele nimega “emotsionaalne taaskasutus”.
Rohelisest maailmavaatest ei tohi ma aastakümneid mitte iitsatadagi, enne tuleks laas istutada ning loopealne taastada, et keskkonnavaenulik tegu kuidagigi heastada. Säh sulle taaskasutust.
*Johnson Brothers Old English Blue Tartan (XX sajandi 30ndad)
Pildid: Ylle Tampere
