Ylle Tampere kirjutab, kuidas temast sai “lähikontaktne” ning kuidas ta vastuolulisest infovoost proovis sõeluda välja õiged käitumisjuhised. Loo lõpp on lootustandev: kõige adekvaatsemat nõu annab ikka oma perearst.
Laupäeval sai minust “lähikontaktne”. Positiivse testivastuse saanud inimene luges terviseameti inspektorile kohustetundlikult kõik oma viimaste päevade kohtumised üles ja edastas neile ameti poolt saadetud kirja, kus olid täpsed juhised, kui kaua kestab lähikontaktsete isolatsiooninõue, ja millal võib jälle ringi liikuda.
Kiri ise oli sõnastatud kohati ebaselgelt, nii, et seda tuli mitu korda üle lugeda, et aru saada, mida on tahetud öelda:
Nagu kõnes mainitud on haigestunul oluline järgida karantiini nõudeid 14 päeva jooksul alates esimeste sümptomite tekkimisest (sümptomite puudumisel alates positiivse testi tegemisest), mis Teie puhul teeb karantiini perioodiks 02.11-15.11.2020 või sümptomite jätkumise korral perearsti poolt määratud kuupäevani.
Enne karantiini lõppu on soovituslik perearstiga kontakteeruda – tema lõpetab Teie karantiini, kui hindab Teie tervisliku seisundi piisavalt heaks.
Lähikontaktsetele kehtib samuti eneseisolatsiooni nõue alates Teie haigestumisest (ühtlasi on see nende esmane kokkupuude Teie, kui haigestunuga), seega vahemikus 02.11-15.11.2020.
Lähikontaktsetel on õigus teha kümnendal eneseisolatsiooni päeval koroonatest, mille negatiivse tulemuse korral lõpeb isolatsioon sellest hetkest (Teie lähikontaktsete kümnes päev oleks seega 11.11.2020).
Testile saamine käib läbi perearsti või perearsti nõuandeliini 1220. Kui Teie lähikontaktsetel tekivad sümptomid tuleb neil pöörduda oma perearsti poole ning sümptomitest võiks ka mind (inspektorit, toim) teavitada kas meili teel või telefoni kaudu.
Loen lähikontaktsena välja siit, et pean olema 15. novembrini karantiinis/ eneseisolatsioonis (nende mõistetega on totaalne segadus!) ja kui siis 11.11 teeksin testi, mis oleks negatiivne, “vabastaks” see mind enne tähtaega. Aus olla, siis ega ma testima ei kiirustakski, olles pealt näinud protsessi ebamugavust. Võin 15.11-ni istuda kinni küll…
Kuna mul ilmnesid kerged haigussümptomid enam-vähem samal ajal kui ametlikult haigestunul, olen olnud ise oma urus peidus – mu elus ei muutu suurt midagi, sest töötan kodukontorist, kaubad tellin kontaktivabalt koju ja inimeste hulgas ei liigu ega riskigrupiga (vanemad) kokku ei puutu. Suhtlemiseks on telefon. Nõu saamiseks helistan perearstile (või tema mulle, nagu seekord).
Hoia äpp on kiire, Terviseameti sõnumid mitte
Korraliku kodanikuna on mul telefoni laetud Hoia koroonarakendus, mis peaks teavitama haigega kokkupuutest anonüümselt. Rakendusel on üks väga suur miinus: see ei saa ühtegi haiget sundida end “üles andma”. Tahtsid parimat, välja kukkus nagu alati: vaid paarsada inimest on oma haigestumisest rakenduses teatanud.
Minu kontakt seda tegi ning umbes tunnikese pärast tuli Hoiast ka teadaanne ja juhised, mida tegema pean. Oi segadust, sest rakenduse info erineb inspektori saadetust: püsi kodus kuni 20.11.2020. Viis pikka lisapäeva! Minul on sellega OK, aga koolis käiva tütre jaoks tähendab see veel ühte nädalat õppetööst eemal olemist.
Terviseameti reageering on aeglasem: esimene sõnum lähikontaktist saabub esmaspäeval – olen olnud juba 2 päeva ju ametlikult “lähikontaktne”. Sõnum saabub sms vormis ja selles sisalduv link ei avane. Kirja teel ei teata keegi mulle midagi, kuigi eesti.ee kaudu oleks seda ju kõige lihtsam teha. Perearsti kohta ei sõnagi.
Aga kui mul poleks Hoia äppi? Või kui haigestunu ei oleks mulle öelnud, et ta on haige? Siis oleksin kaks päeva lausalises teadmatuses ringi liikunud ja võimalik, et teisi nakatanud, sest nagu öeldud, mul on olnud väike nohu ja kurgus kihelemine, millega nädalavahetusel perearsti ju tülitada ei saa.
Kindel koht ja varjupaik: perearst
Esmaspäeval, omaenese lõunatunnist leiab perearst võimaluse mulle helistada, uurida meie olukorda, ja selged käitumisjuhised anda.
Ta rõõmustab, et oleme kenasti kodus istunud ja annab saatekirja testimisele. Lohutab, et kui sümptomid olidki eelmisel nädalal ja praeguseks tunneme end väga hästi, näitab test kokkupuudet viirusega ikka.
Seda, kas positiivse vastuse korral pean hakkama veelkord 2 nädalat karantiini lugema, saan teada siis kui aeg on sealmaal, ehk testimise vastus käes. Esialgu tuleb mul testile aeg kirja panna.
Kes hommikuti testi teeb, see asjatult ei longi
Synlabi sõnum saabub paarkümmend minutit pärast vestlust perearstiga. Tallinnas on kolm kohta, kus saaksin lasta testi teha: Saku suurhallis, Lauluväljakul ja Mustamäe tervisekeskuse juures.
Esialgu on välja pandud kellaajad järgmise päeva keskpäevani, seda mitte ainult Tallinnas vaid kõikjal üle Eesti. Ilmselt tuleks õhtupoolseid aegu nillida pärastlõunal.
Mul on nüüd mõtlemise koht: kas saada asi ruttu kaelast ära ja teha test 10. novembril või oodata uute aegade avanemist ja minna ikkagi 11. novembril? Otsest sundust kohe testima kihutada ju ei ole. Ja karantiinis istun ma ju nagunii.
Küsimusi on veelgi – jälle saadeti mulle sõnum broneerimiskeskkonna lingiga. Aga kui ma ei oleks mina vaid mu ema, kellel on tavaline telefon, mis võtab vastu sõnumeid, aga ei ühendu internetiga, siis kuidas tema saaks aja kirja pandud? Lisaks elab ta maal…
Ilmselt loodab süsteem siinkohal taas tublidele perearstidele, kes vanainimesel testiaja kirja panna aitavad ning vajadusel kas testbrigaadi koju tellivad või sotsiaaltöötaja abiga inimese testima viivad.
Mis on karantiin, mis eneseisolatsioon?
Mõistetega on segadus. Käskude ja keeldudega on veel suurem segadus. Haigestunu on eri allikate terminitele tuginedes karantiinis/isolatsioonis, ta ei tohi kodunt lahkuda, peab kasutama kellegi abi, et saada elutarvilikke vahendeid. Ta peaks kandma maski ja desinfitseerima pindu, millega olnud kontaktis. Sööma ja s…uma peab teistest eraldi.
Lähikontaktne on eneseisolatsioonis või karantiinis, vastavalt kuidas keegi seda nimetab. Tema võib käia poes ja apteegis ja teha hädavajalikud käigud. Ka õues võib liikuda, kui teiste inimestega kokku ei puutu. Maski kandmine avalikes kohtades on igal juhul hea idee, isikliku hügieeni pidamine samuti.
Vabatahtlikus karantiinis – meil on paar pereliiget maapaos pikemat aega – on mõistlik samu reegleid järgida ja teha endast sõltuv, et mitte nakatuda.
Kui nüüd sellest mõistete segapudrust enda jaoks oluline välja lugeda, saan aru, et istun kodus kas kuni 15.11 (inspektori kiri) või 20. 11 (Hoia) või kuni perearst ütleb, et olen vaba… eelistan viimast varianti.
Õues võin käia kui seal teisi inimesi ei ole, poes ja apteegis võin ka käia, arstil võin käia, hädavajalikud käimised võin teha… no kuulge, elu on lill! Ma saan saledamaks veel kui kõiki neid käimisi eriti korralikult teen. Jään siiski kaalusäilitamise juurde ja liigun toas ning oma aias.
Eneseisolatsioonist ja karantiinist on aga eri instantsidel ka erinev arusaam. Ja mida aeg edasi, seda suuremad on need lahknevused.
Kas reisilt tulles piisab kui kohe test teha ja kui selle vastus on negatiivne, siis oled vaba inimene? Või ikkagi on vajalik teha nädala pärast teine test? Info põhjal võib kahe testi vahele jääval nädalal teha hädavajalikke käike, sh võib käia tööl.
Reaalselt ei sunni keegi aga teist testi tegema, esimese vastus negatiivne, oled vaba. Kui haigusnähud nädala jooksul välja löövad, lähed ju nagunii testima…
Või siis ei lähe, sest paljud ei viitsi väikese nohu pärast hakata seda jama kaasa tegema. Juba (kergelt) haigeks jäänud ei anna üles oma sõpru ja sugulasi, sest lähikontaktse elu pöördub samuti pea peale. Meil siin on kodus töötamine norm, aga suurel osal inimestest ju mitte.
Lähikontaktse kohus teavitada
Puutusid kokku haigega, oled lähikontaktne. Seda (vist) juhul kui olete koos viibinud samas siseruumis rohkem kui 20 minutit. Lähikontaktseks-olemisest saad teada, kui haigestunu on sind “üles andnud”.
Paljudel juhtudel eelistavad “positiivsed” järgida Terviseameti juhiseid ja helistada ise ning öelda, et esineb oht jääda haigeks, kuid inimesi nimepidi inspektorile mitte üles loetleda.
Sest ametlikult lähikontaktsele toob see ju paraja elukorralduse muutuse kaasa… Teisalt on neil sõpradel, kel soov kaugtööle jääda, hea vabandus olemas – puutusin nakatunuga kokku. Tööandjal tuleb ütlejat usaldada ja võimaldada sellisel juhul kaugtööd.
Nii ongi osa tegelikest lähikontaktsetest “kontaktse kontaktsed” ehk teavitavad tööandjat, kooli jm. võimalikust haigusriskist ning jäävad mõneks ajaks koju. See “mõni aeg” on täna 14 päeva või kuni nädal, mil tuleks testima minna ja kui analüüs negatiivne, naasta normaalse elu juurde.
Olgu siis ametlik või mitteametlik, on südametunnistusega inimese kohus teatada ka koolile, lapse sõpradele ja nende vanematele, et jama on juhtunud. Laps tuleb jätta koju karantiini/eneseisolatsiooni ning suhelda oma perearstiga testile minemise osas. See “pulgaga otse ajju” tuleb üle elada, et normaalsus kiiremini taastuks.
Kui lapse test osutub positiivseks, jääb kogu klass karantiini/eneseisolatsiooni. Lapsed lasteks, aga õpetajate tervise pärast on meil kõigil põhjust muretseda – enamasti kuuluvad nad riskigruppi.
Asi on läinud lappama
“See on nagu miiniväljal kõndimine, küsimus pole “kas” vaid “millal”,” tõdeb meie nakatunu filosoofiliselt. Tema mõtet kinnitavad tuttavad tohtrid ja meditsiiniharitud sõbrad, kes ütlevad, et asi on nüüdseks käest läinud ning varem või hiljem puutub viirusega meist suurem osa kokku.
“Pigem varem, sügisel, kui kehas on veel jõuvarusid,” räägib tohtrist sõber ja manitseb paanikat vältima. “Kõige parem ravim ja ennetus on rõõmus meel, positiivne ellusuhtumine, abivalmidus ja korralik uni. Rämpsu ei tohiks süüa ja omast tarkusest vitamiine ka mitte manustada. Perearst on esimene tark nõuandja neis küsimustes.”
Nakatumiskordaja on laes ja iga päev lisandub sadu inimesi, kes – kui põevad haigust kergemalt nagu enamus – peavad olenemata paremast enesetundest rangelt järgima karantiini nõudeid.
Isolatsioonis püsimine kuni tervenemiseni (negatiivne test või perearsti kinnitus) võib aktiivsele inimesele ollagi tõsine katsumus. Kui haigus kulgeb kergelt või sümptomiteta, on juba mõne päeva pärast kopp urusistumisest ees ja tahaks igasugu asju teha.
Tõenäoliselt tehaksegi, sest süsteemil puudub ressurss isolatsioonikohustuse täitmist lõpuni kontrollida. Kui on tegu korteriinimestega, siis annab Terviseamet ühistule teada, et korteris see ja see on haigestunud, ja jälgige, et nad uksest välja ei läheks – suhteliselt küsitava väärtusega meede, sest õhutab vaenu ja hirmu.
Haigestunut kutsutakse korrale ka trahvimise võimaluse tutvustamisega. Ka see võte ei ole minu meelest kuigi asjakohane, sest terve mõistusega inimene kaaskondlastele ju kurja ei tee.
Jälle see perearst ja joonistusvahendid!
Kõige rohkem oleks abi ühtse, selge infovälja loomisest. Kuidas seda teha, tõesti ei tea. Ainus soovitus, mida oma kogemuse pealt anda: rääkige perearstiga. Lugege Perearstide Seltsi väljastatud meelespead. Ja hoiduge infoküllastusest.
Kui olete haigestunuga kokku puutunud (või kardate, et olete olnud kontaktis), sättige elukorraldus ümber nii, et oleksite võimalikuks haigestumiseks aegsasti valmis.
Valige välja tugiisik(ud), vooderdage mugav urg ning pange valmis parimad raamatud ja filmid, mida lugeda ja vaadata.
Õppige e-poest kaupu tellima ja suhtlusrakendusi kasutama. Tehke nimekiri tegemata asjadest, mida jaksate teha ka teki alt – näiteks vanade fotode sorteerimine või joonistamine vms.
Mängige mõttes läbi raske haigestumise stsenaarium: arstiabi kättesaadavus ning kvaliteet on Eestis tasemel, et mitte öelda, maailma parimate tasemel.
Pärgviiruse osas on infot ja efektiivseid ravivõtteid aina rohkem. Ei ole põhjust end lolliks karta. Kui siiski on paanika, on taas perearst (-õde) esimene sõber, kellega rääkida.
Võimalikuks kriisiks ette valmistumine lisab kindlustunnet, et saate ootamatus ja keerulises olukorras hakkama. Omamoodi teraapia on seegi, kui olla sõbrale või lähedasele haiguse ajal tugiisikuks.
Kroonviiruse pandeemia on hea võimalus iseenda kohta rohkemat teada saada, ja eelmäng ellujäämiskursuse järgmisele tasandile, mis kliimamuutusega paratamatult järgneb. Kaks nädalat karantiini või koguni isolatsiooni on kukepiss – uskuge lähikontaktset.
Kaanepilt: Ylle Tampere
