Nullindate alguses preemiumklassis kasutusele võetud öönägemisseade on aastatuhande teise kümnendi lõpuks levinud lisavarustus ka tavaautodel. Aktiivne, infrapunakaameral põhinev, kuni 300 m kauguselt püsisoojaseid objekte tuvastav süsteem on pea asendamatu turvaabi pimedas sõites. See, et kaamera näitab kätte ka hoonete soojuskaod, on tore üllatus.
Teadaolevalt esimene auto, mis suutis läbi ööpimeduse “vaadata”, oli 2000. aasta Cadillac DeVille, laiemalt kasutusse tõi tehnoloogia aga Toyota ning sealt alates on iga endast lugupidav tootja vähemalt lisavarustusena seda pakkunud.
Öönägemisseadmeid on kahte sorti: passiivseid, soojuskaameral põhinevaid ja aktiivseid, infrapunakaamera, radari, lidari ja GPSi kombinatsioonis süsteeme. Nüüdseks kombineeritakse aktiivseid seadmeid oskuslikult tehisintellektiga, millel on võime ohtlikke olukordi ennetada ja rakendada vajadusel näiteks auto hädapidurdust.
Üks “pimenägemise” pioneere on olnud Volvo, tänu kellele on teised autotootjad jalad kõhu alt välja ajama pidanud, et järjest paremaid seadmeid autode varustusse panna.
Nii on VAG koostöös FLIR Systems’iga uue põlvkonna kallimad Volkswagenid, loomulikult Audid, Porsched, Bentleyd ja Lamborghinid varustanud öönägemisseadmega, mis tuvastab püsisoojased elusolendid juba 300 m kauguselt ja isegi tihedate puude vahelt.
Meie proovisime seadet uue generatsiooni Bentley Flying Spur´il ja jõudsime järeldusele, et võiksime ühendada lõbu kasulikuga ning hakata korteriühistutele ja majaomanikele hoone soojuskadude ja külmasildade tuvastamise teenust pakkuma.
Muidugi odavamalt kui valdkonna spetsialistid, sest pilt on must-valge ja mitte eriti detailne, aga ülevaate, kui kehvasti või hästi maja on ehitatud või renoveeritud, see ometigi annab.
Kuidas öönägemisseade töötab?
Bentley uue generatsiooni Flying Spuri lisavarustuse nimekirjast leiab tipptasemel öönägemiskaamera, mis infrapuna kiirte abil skanneerib teed ja selle lähiümbrust kuni 300 meetrit ettesuunas.
Nii saab juht takistustest teada juba enne, kui need tulede valgusvihku jõuavad. Öönägemissüsteem kuvab pildi juhile armatuuril spidomeetri kõrval.
Seadme vaatevälja jäävad inimesed ning loomad tunneb süsteem eraldi ära, märgistades need kollaste kastidega, ja et kaamerapilt on lai, paistavad silma ka puude vahel või kõrval põllul olevad püsisoojased.
Kui tekib kokkupõrkeoht ehk elusolend on sõidutrajektooril, siis muutub kollane kastike punaseks ja helisignaal annab ohust märku.
Samal ajal vilgutab auto takistusele suunatud eraldi valguskiirega (maatriks-leed esituled) kolm korda, et nii autojuhti kui ka auto teele jäävat jalakäijat või ratturit hoiatada. (Jänes, keda Kopli liinidel kohtasime, ohtu ei tunnetanud ja ajas oma jäneseasju rahulikult edasi, aga siis ongi inimese asi loomakest säästa.)
Ohtlike olukordade ennetamisega tegeleb tehisintellekt, mis kogemustest pidevalt juurde õpib, tänu millele peaks iga järgmine kaamerasüsteem targem ja turvalisem olema.
See auto on äsja sõidust tulnud!
Käisime ööl vastu pühapäeva Kopli poolsaarel sõitmas ja avastasime Flying Spur’i infrapunakaamera boonuseid: need autod, mis olid hiljuti sõidust tulnud, paistsid teiste parkivate sõidukite seast kaamerale kenasti kätte.
Nimelt tuvastab süsteem mistahes soojust, pärinegu see siis piduritest, väljalaskesüsteemist või mootorist – kaamera fikseerib selle heledama laiguna. Mida soojem, seda heledam.
Milline suurepärane kontroll näiteks “ei, ma ei käinud ju õllesena sõitmas” – jutule! Mul pole aimugi, kas politseipatrulli käsutuses on sarnased seadmed sõidukite talletunud soojuse tuvastamiseks, aga abi võiks sellest olla mitmel juhul.
Nõuka-aegsed majad kütavad ilma
Hoopis põnev on aga, mismoodi kaamera näeb hooneid. Koplist leiab läbisegi nii tsaariaegseid kivimaju kui toonaseid töölisklassile ehitatud puithooneid, millest osa on nüüdseks muutunud lobudik-tondilossideks. Hulgim on nõuka-ajal ehitatud hruštšovkasid ja panelkasid.
Kõik see voolab null pluss kraadi juures välja soojust. Ustest, akendest, katusealustest, vundamentidest. Külmasillad ning lausaline õhukütmine paistab armatuuriekraanilt helendava ruudustikuna.
Siit soovitus: enne kui kinnisvara soetama hakata, tehke miinuskraadidega – mida krõbedam pakane, seda parem, et temperatuuride erinevus oleks suurem – infrapunakaameraga varustatud autoga hoonele ring peale. Soojakadude ja külmasildadega võitlemine on kulukas ettevõtmine.
Loomulikult ei ole auto infrapunasüsteem kuigi täpne, loomulikult ei näita see detailselt ja värviliselt kätte, kui tugevad lekked on, aga mingi pildi saab asjast ette küll. Näiteks vundamendi soojuskadu või katuse all olev külmasild joonistub pildil ilusti välja.
Sama tehnoloogia ka tavaautol
Selleks, et hoonete soojuskadude kohta üldist pilti kätte saada või näha puude vahel jalutavat jalakäijat, ei pea omama Bentley uue generatsiooni Flying Spuri, mille hind algab 216 000 eurost (meie tegime proovisõitu Mulliner varustuses prototüübiga, millel peal imevidinad, millest ei oskaks undki näha).
Võib osta ka näiteks PSA ühe signatuurtoote, Peugeot 508, mis kasutab samuti FLIR Systemsi AI-infrapuna ööseadet ja mille armatuurilt vaatab vastu Bentleyga sarnane kuva. Päris üks-ühele seadmed need muidugi ei ole – Bentleyl on FLIRi andmetel kasutusel tehnoloogia värskeim sõna.
Ja siis polegi muud, kui veenda end, et magamine on selgelt ülehinnatud ja küll hauas jõuab puhata; oodata kuiva ja tuulevaikset külma ööd ja minna näiteks Kopli poolsaart, Kalamaja ja Pelgulinna avastama. Elamus on garanteeritud.
Bentley Flying Spuri Eesti esinduse leiab siit ja auto tehniliste andmete kohta saab lugeda siit
Bentley Flying Spur märksõnad
6-liitrine biturbo W12 TSI
võimsus kuni 467 kW
maksimaalne pöördemoment 900 Nm
8-käiguline topeltsiduriga automaatkast
kiirendus “nullist sajani” 3,8 s
tippkiirus 333 km/h
meie kütusekulu keskmine 21,2l/100km
Pildid: Ylle Tampere
