Seekordne lugu sarjast „praktiline vajadus sunnib tegutsema“ on mõeldud erinevatele parimas eas daamidele, kes on ühtäkki avastanud, et hea liiklusvahend igapäevasõitudeks võiks olla hoopis jalgratas. Miks selline avastus peaks üldse sündima?
Esiteks muidugi seetõttu, et kahe pika kehva suusailma vahel on meie päralt kilomeetrite kaupa asfalt- ja muu kattega teid, mis koos ümbritseva koduse Eesti (linna)maastikuga kohe kutsuvad umbsest autost või bussist välja õhku nuusutama.
Teiseks on soe aeg kõikide muude boonuste kõrval parim ka teeremondiks, ja seda ei lase armsad kohalikud omavalitsused endale kümme korda öelda. Näiteks Tallinnas remonditakse jõuliselt nii Haabersti ringi kui Vabaõhumuuseumi teed, mis jätab Kakumäe kandist linna pääsemiseks liiklemisvalikuteks lendamise, ujumise ja sellesama jalgratta.
Miks peaks naissoost inimese jalgratas kuidagi meesinimese omast erinema? Ega põhimõtteliselt peagi, aga praktikas see kipub siiski nii olema.
Esiteks on naisterahva kehaehitus keskmiselt mehe omast hapram ja naiste valmidus ja viitsimine liigraske sõiduvahendi erinevatesse kohtadesse hiivamisega igapäevaselt tegeleda on viisakalt öeldes veidi väiksem.
Teiseks erinevad minu isiklike kogemuste põhjal naiste ja meeste lähenemised erinevate asjade ja isikute transportimisele. Naisterahva puhul on vajadus panipaiga järele mõnevõrra suurem, lisaks on üsna tõenäoline, et minuealine naine soovib liigelda koos järeltulija – lapsega.
Ning viimaks – ja palun võrdõiguslastel mind vabandada – tahavad naised teinekord veidi teistsuguseid rõivaid kanda. Jah, ma pean silmas seelikuid, kingi ja muud säärast kribu-krabu, mis omakorda seostub natuke panipaiga-teemaga. Pole midagi teha, selle tõenäosus on naiste puhul kordades suurem kui meeste puhul, ja selle kõigega peab hea naisteratas leppima.
Kuigi naiste jaoks sobivaid raame leiab iga rattatüübi seast, leiab jalgratast valiv daam end enamasti siiski klassikaliste linnarataste ridade juurest.
Kui sõidusoov ja –harjumus kuskile spetsialiseerumisse, näiteks maastikule või maanteele, ära kalduma hakkab, siis vaadatakse enamasti edasi. Linnarataste trumbiks on mugavus ja tsiviliseeritus, mida eriti teises nooruses inimesed, kes ratast suveperioodi igapäevasõitudeks vajavad, hindavad.
Naiste linnarataste hinnad algavad heal päeval veidi vähem kui 200 eurost. Selle eest saab ratta, millel on põhimõtteliselt kaks ratast, raam ja sadul. Hea küll, kohustuslikud lisad nagu helkurid ja kell ning porilauad, ketikaitse, pakiraam ja –korv on isegi ka. Mida ei ole, on näiteks käigud ja käsipidur. Vähevõitu, eks?
Kui on, siis natuke lisaks pannes, vähem kui 300 euroga saab juba kuus või seitse käiku ja käsipiduri. Kuni 180 cm pikkusele sõitjale sobival kuuekäigulisel rattal on veel terasraam ning selle hinnaks on umbes 220 eurot. Selles hinnaklassis on pikemale sõitjale pakkuda ka juba alumiiniumraam ja isegi esiamort.
Kui käsipidurist, amordist ja alumiiniumraamist loobuda, saab sama raha eest ka rummusisese käiguvahetusega isendi. Selline jalgratas on väidetavalt mugavam ja töökindlam, aga käike on samas vaid kaks.
Üldiselt leiab üle pika aja omale uue ratta soetaja suure tõenäosusega sobiva isendi just sellest hinnaklassist, populaarseim on nimetatud kuuekäiguline terasraami ja käsipiduriga variant.
500-eurose eelarvega peaks juba igaüks oma eelistustele vastava linnaratta leidma. Valikus on isegi ülistiilsed, retrodisainiga käsitöörattad, millel on lisaks jalgpidurile käsipidur, rummusisene käiguvahetus kolme käiguga ja terasraami suuruste valik sõitjatele pikkusega 155-180 sentimeetrit.
Kellele ilu ja läikiv kaunilt kaarduv kuju esmatähtis pole, võib sama raha eest vaadata tagasihoidlikuma vormiga linnarattaid, millel suuruste valik ja käikude number veidi suurem. Küll aga peab möönma, et linnarataste puhul on kaaluvahe teras- ja alumiiniumraamiga ratastel väga väike – enamasti vaid kilo-paar. Pole parata, mugavuslisad kaaluvad ja maksavad.
Ratta hinda kasvatavadki komponendid. Näiteks on kallimatel ratastel sadulaamordid, mõnel on ka lukustatav esiamort, ketaspidurid, dünamoga tuled ja mõnel mudelil saab seadistada lenksu – seda kõike mugavama ja tervislikuma sõidu nimel.
Kindlasti ei tasu karta ratta valimisel nõu küsida, sest selleks vastavad spetsialistid olemas ongi. Eriti soovitav on nendega konsulteerida juhul, kui on olnud probleeme näiteks selja või põlvedega, kuna sellisel juhul võib tekkida vajadus isteasendi korrigeerimise järele.
Maanteerataste hinnad algavad juba kõrgemalt ja neid harrastaja tõenäoliselt esimeseks rattaks ka ei soeta. Aga kellel tärkas huvi, sellele inspiratsiooniks jagavad meiega oma lugusid mõned jalgrattaga naisterahvad.
[dropcap]HELINA LUGU [/dropcap]Helina Trepp on 25-aastane raamatupidaja, kes argipäeval liikleb Tallinnas kodu ja töökoha vahel, vabal ajal meeldib talle ka niisama ringi sõita ja kuna ta mängib geopeitust, viib see teda kõikvõimalikesse põnevatesse kohtadesse.
Rattaga on talle alati meeldinud sõita, vanasti sõitis ta lihtsalt näiteks sõpradele külla, kui teadis, et saab ratta kuhugi turvalisse kohta jätta. Tal ei olnud korralikku rattalukku ja vargusehirmus kartis ta hirmsasti ratast kuhugi õue posti külge parkida – tol ajal puudusid ka BiKeep parklad.
Lõpuks, kaks aastat tagasi otsustas ta, et ka krõbeda hinnaga hea lukk on odavam kui uus ratas, ja investeeris korralikku lukku. Sellest ajast saadik sõidabki Helina kogu aeg igale poole ja hirm ratta varastamise ees on ka ära kadunud.
Mis sinu elus rattasõiduga paremaks muutus?
Kuna mul autojuhiluba pole, siis annab see kõvasti iseseisvust juurde. Ühistranspordiga on näiteks raskeid asju ebamugav vedada, aga rattaga pole see probleem – panen tagumisse korvi või kuidagi selle külge. Samuti võtab liiklemine võrreldes ühistranspordiga vähem aega ja ei pea arvestama bussiaegadega – kui kuhugi vaja minna, hüppan sadulasse.
Lisaks liigun rattaga sõites rohkem kui ühistranspordiga. Hea tunne on, et oma keha kasutades liikusin vabas õhus näiteks neli kilomeetrit, aga mõnikord neliteist. Talvel küll veel rattaga ei sõida – eririiete soetamiseni pole jõudnud. Küll aga olen leidnud spetsiaalselt rattaga sõitmise jaoks loodud vihmakeebi ja üldse käin rattariiulit uudistamas mõttega, kas on mingeid lahedaid tooteid, mis teeksid rattasõidu lihtsamaks.
Kindlasti pean enda jaoks väga oluliseks, kui palju olen selle aja jooksul mehaanikat õppinud – alguses ei osanud kummigi ise vahetada, aga vaikselt õpin erinevaid asju. Kui midagi katki läheb, siis vaatan Youtube’i videosid, mõnikord on ka isa üht-teist õpetanud, aga üritan ikka iseseisvalt asjadele pihta saada. Hiljuti läks just Harjumaal metsas sõites esikumm katki, kaks aastat tagasi poleks osanud ise ära vahetada, nüüd polnud see enam eriline väljakutse. Hea tunne on, et oskan midagi oma kätega teha.
Räägi natuke oma rattast.
Ratas pole mul üldse midagi erilist, pigem vist kehvapoolne, sest ta on üsna vana ja raske raamiga, aga kuna ta on mul nii kaua olnud – 16 aastat –, siis ta ajab asja ära ja on armas ka. Selline ilus klassikaline naisteratas, kõvera raamiga. Linnaratas, käikudeta, väga kiiresti sellega naljalt ei sõida.
Mida soovitaksid naisterahvale, kes samamoodi tahaks jalgrattaga liiklema hakata?
Ei teagi, mida soovitada. Mitte karta? Kui midagi juhtub, siis vähemalt Tallinnas on rattatöökodasid üsna tihedalt, aga samal ajal pole ise rattal lihtsamate asjade parandamine ka raketiteadus – internet on materjali ja õpetusi täis.
Kas kiivriga või kiivrita?
Mina liiklen kiivriga, isegi kui see igas olukorras kindlasti ei aita. Aga kui juhtuda peaga millegi vastu kukkuma, siis ma eelistaks kukkuda ikkagi nii, et mul mingi kiht pead kaitseb. Kui mul oleks valida, milline organ kehas viga saab, siis aju oleks kindlasti viimane. Kiiver on piisavalt odav ja lihtne kaitsevahend, et seda mitte kasutada.
[dropcap]KADRI LUGU [/dropcap]Kadri Algpeus (päisefotol) on 27-aastane, Saaremaalt pärit ja nüüd Stockholmis maandunud bürooassistent. Rootsis asub tema töökoht täpselt Stockholmi kesklinnas.
Rongiga liigeldes algasid kõik tema hommikud pinge ja pahameelega ning ta tundis, et midagi peab muutuma. Lisaks oli tal rongidega alatihti halb õnn. Nii otsustas ta hakata tööl jalgrattaga käima ja seda aastaringselt. Sarnaselt Helinale rõhutab Kadrigi kvaliteetse rattaluku olulisust ning viitab väärtusliku infoallikana Youtube’ile.
Mis sinu elus rattasõiduga paremaks muutus?
Paremaks muutis jalgrattasõit minu elus palju alustades hommikusest heast meeleolust ning lõpetades füüsilise vormiga. Ma naudin hommikust päikesetõusu ja õhtust tänavamelu. Küll on teel mootorrataste kogunemised, siis jälle vanade Ameerika autode kogunemised. Mina kasutan seda aega tööpäevale mõtlemisele, et panna vaim valmis või hoopis end maha laadida. Kokku olen aastaga sõitnud umbes 2000 km!
Kas tegid selleks oma elus mingeid muutusi?
Spetsiaalseid muutusi ei ole teinud. Aga sõitmist alustades hakkasid mul põlved valutama. Mõtlesin, kas teen midagi valesti, tuul teeb kurja või on see lihtsalt lihasvalu. Nii hakkasin ostma spetsiaalseid riideid. Talvel on kõige tähtsam, et põlved ja sõrmed oleksid tuule eest kaitstud, siis ei ole külm, ja muidugi ka naelkummid.
Räägi palun natuke oma rattast.
Esimese ratta sain sõbrannalt. See on väga raske ja kiiresti edasi ei liigu. Talvel sõitmisega olin palju arenenud ning kiirus oli samuti palju kasvanud. Kevade tulles on teed jalgratturitest lookas, enamusest olin palju rohkem sõitnud ning tõenäoliselt kiirem, kuid ikka sõideti minust mööda kui postist. Mõtlesin, et see ei saa ju ometi võimalik olla.
Siis ostis mu elukaaslane meile maanteeratta. Sellest hetkest peale sõitis minust mööda vaid paar-kolm ratast ning mõistsin, kui suur vahe ratastel on. Uus ratas on kerge, mugav ning kiire nii sõites kui reageerimisel. Suurim pluss selle ratta puhul on kergus.
Mida soovitaksid naisterahvale, kes samamoodi tahaks jalgrattaga liiklema hakata?
Naistele soovitan julgust ja pealehakkamist. Vastupidavus ja jõud tulevad ajaga. Minu soovitus on ka meeles pidada, et isegi kiivrit kandes oleme teedel ühed õrnemad liiklejad ning autodega õigust nõuda ei tasu. Autojuhid ei oska tihti jalgratturitega arvestada, eriti kui viimased on teedel pigem harv nähtus. Minul on liiga tihti olukorrad, kus auto teeb parempööret ning mina temast paremal tahan sõita otse.
[dropcap]MERLI LUGU [/dropcap]Merli Tiilen on 34-aastane lasteaiaõpetaja, kes liigub rattaga tööle ja tagasi igal võimalikul ajal. Ta ütleb, et rattasõit on ajavõit, kuna bussiga kulub tal sõiduks sama aeg, kuid busse peab tavaliselt tüütult ootama.
Merli on alati rattasõitu armastanud, aga uuesti igapäevaselt rattasõidu juurde tuli ta kaks ja pool aastat tagasi, kui tema noorem laps sai pooleteiseaastaseks ning tuli tööle minna. Siis tegi ta otsuse, et kõige kiiremini saab ta tööle liigelda rattaga. Kuna lapsel lasteaiakohta polnud ja tema töötas sel hetkel eralasteaias, siis sai ta kokkuleppele, et saab koos lapsega tööl käia.
Merli ostis omale uue ratta – Classic Deluxe (nagu Merli ise rõhutab – korviga!). Ta on oma rattaga äärmiselt rahul. Samuti soetas ta lapsele rattatooli. Kuigi vaadatud sai igasuguseid, ka neid, mida sai näiteks panna magamisasendisse, valis ta lõpuks tavalisema. Merli sai lapsega koos käidud nii tööl, arsti juures kui poes.
Mis sinu elus rattasõiduga paremaks muutus?
Me pääsesime liikuma! Ja seda kiiremini kui bussiga. Sõitsin aprillist-novembri lumeni rattaga tööle ja tagasi. Saan oma rattaga sõita seelikus, panna korvi kingitud lilli. Kuulda hommikuti linnulaulu. Näha uute majade ehituste kulgu. Näha hommikul loomi liikumas. Eelmise aastal tegime elukaaslasega Tallinnas 100-kilomeetrise tiiru. Avastasime väga häid rattateid. Kuid niisama ma rattaga linna ei kipu kuna kardan, et ratas läheb minuta teadmata suunas.
Kas kiivriga või kiivrita?
Olen juba aastaid tagasi võtnud vastu otsuse, et mina sõidan kiivriga. Olen eeskujuks lastele, kuna soovin, et minu lapsed kannaks kiivrit ja õpetajana on mul vastutus lasteaialaste ees! Tihti häirib mind, kui vanem tuleb lapsele järgi ja eemaldab lapselt kiivri, et lähme nüüd koju, justkui lasteaias oleks kiiver kohustuslik, aga koos lapsevanemaga enam mitte. Või kui lapsed sõidavad kiivriga, mis ripub rattalenksu küljes … arusaamatu!
Lugu ilmus ka ajakirjas Ma Olen Jalgrattur. Fotod: erakogu
