Judoka Aleksei Budõlin perega on Šveitsis elanud veidi rohkem kui pool aastat. Pereema Ilona Toots võrdleb kahe riigi liikluskultuuri ning usub, et meil oleks šveitslastelt mõndagi õppida. Näiteks seda, et jalgrattur on liikluses võrdsemgi kui autojuht.
Olen nüüdseks Šveitsis jalgsi, rattaga ja autoga liikunud pea kaheksa kuud. Siinne liiklus on Eestiga võrreldes arvestavam, mitte nii isekas. Olgu siis autoroolis, jalakäijana või jalgratturina – lihtne on Šveitsis tunda end võrdväärse liiklejana.
Olin kohe alguses Šveitsis tõeliselt hämmastunud ja tegelikult ka veidi skeptiline – kuidas nad siin rattureid ikka nii viisakalt positsoneerivad? Jalgrattur ei ole “ratastel oinas”, vaid täiesti võrdväärne liikleja.
Kõige koloriitsem näide on ehk ühest meie kogu perega autosõidust serpentiinil, mägedes, kus jalgrattur raskelt ähkides, aga tõsimeeli pingutades end mäest üles vedas.
Pikk saba laste ja ujumisrõngastega täistuubitud pereutodest, haagissuvilatest, kabriolettidest venis viksilt tema kannul ülesmäge – mitte ükski ei tuututanud vihaselt, püüdnud teda kurvil rajalt maha puksida või viibutanud vasaku käe kõige pikemat sõrme.
Suhtumine oli umbes: “no veidi on tüütu, aga kannatame ära!” Pole millegi üle imestada, sest järgmisel hetkel on autojuht ise jalgratta sadulas.
Jalgrattaid kasutavad nii ontlikud prouad, kes sõidavad stiilsete korvidega linnakruiiseritega, ülikonnastatud ja geelsoenguga meesterahvad, rongile või kooli tuiskavad üliõpilased ja muidugi igas suuruses lapsed.
Üldlevinud vaatepilt on ka järelhaagise või eesoleva kastiga lapsevanemate rattad. Lapsi sõidutatakse just jalgrattaga lasteaeda, muuseumisse või poodi.
Jalgratturid peavad kinni oma reeglitest ja sõidavad autotee servas kollasega võõbatud alal. Muuseas, kiiver on kohustuslik vaid lastele.
KÕNNITEE ON JALAKÄIJATELE
Minu (Eesti kogemuse põhjal täiesti õigustatud) soovi peale turvaliselt kõnniteel sõita, ütlesid kohalikud, et see on rangelt keelatud. Autoteel hoiavad autojuhid viisakat vahet või sõidavad ratturi järel.
Vahel jooksevad jalgrattarajad ka risti üle sõiduraja ja siis tekitavad ratturid minus kõhedust, sest nad on nii enesekindlalt julged “mul on õigus”.
Mida siinsed ratturid alati teevad, on kätega manöövrite osutamine: parem-vasakpööre. Alguses ajas see mind isegi naerma, et nad tühjal tänaval ei kellelegi oma suunamuutusest teada annavad, aga ilmselt siis on need liigutused nii sisse harjunud; ja see on iseenesest suurepärane!
Ka järgivad ratturid pimedal ajal kindlasti tulede reeglit: ees valge ja taga punane tuli annavad autojuhtidele rattaga liikujast märku.
KOOLIPROGRAMMIS RATTASÕIT
Kuna jalgratas on linnapildis väga levinud ja koolikavas, siis lapsi õpetatakse kohe päriselt rattaga linnas liiklema – ja nad liiklevadki täitsa üksi!
Kusjuures rattaeksam, mida teeb korraga umbes kümme väikest sõitjat, toimub keset arvestatavat liiklust politseiinspektori juhendamisel.
Mäletan, et tütar Malena tegi ka millalgi Eesti koolis rattaeksami, aga kooliplatsil, ja sellest tohuvabohust, mis reaalselt Tallinna tänavatel toimub, turvalises kauguses.
RATAS ON SÕIDUVAHEND
Jalgratas liiklemisvahendina ei pea šveitslastel üldse nii edev olema, tähtis on, et sellega on hea sõita. Aga on muidugi palju ka neid, kes vingeid mägi-või maanteerattaid kummardavad. Ent iga asja jaoks on oma ratas.
Müügikuulutustest võib sageli leida väljendi “raudteejaamaratas”, ehk siis see on selline kaherattaline, mida ei pruugita lukustada sel ajal kui omanik koolis või tööl viibib.
Halvemal juhul võib see pretensioonitu sõiduvahend lukustamata parklast kellegi “abil” äragi jalutada. Kui see juhtub, ei ole “raudteejaamarattast” ilma jäämine katastroof. Ratas on liiklemiseks. Ent üldiselt Šveitsis teise liiklusvahendit loata ei võeta.
“NINA TELEFONIS” – JALAKÄIJA
Jalakäijad on Šveitsis niisama enesekindlad kui ratturidki ning võivad astuda sebrale, pilk telefonile naelutatud või seljaga mootorsõidukite suunas.
Isegi arvestades kohalikku liiklusviisakust on see veidralt ohtlik, aga paistab tõesti, et kondimootoril liikujad ning ratturid tunnevad end autode kõrval võrdväärsete liiklejatena. Ja autojuhil pole muud kui taas mõelda: “no see on pisut tüütu, aga kannatame ära!”
Jalakäijate massilist ja rumalat, täiesti pimesi üle tee jooksmist võib täheldada argipäeva hommikutel, kui on töölemineku aeg ning joostakse rongile tormi. Siis tuleb lihtsalt jõuda! Aga kas see Eestiski teistmoodi on?
JALAKÄIJA TÄNAB AUTOJUHTI
Eestis märkasin viimastel aastatel autos olles, et aina rohkem tuli ette jalakäijate-poolset viisakat peanoogutust kui auto ülekäiguraja ees peatus. Mõni viipas ka käega.
Šveitsis on selline viisakus tänavatel aga kordades levinum ja tänulikkust väljendatakse lausa ülivõrdes. Sageli lehvitatakse, aga saadetakse ka kraaps, naeratus, õhumusi autojuhi poole teele. See on suisa koomiline, aga tekitab nii mõnusa tunde, mida tahad jälle kogeda.
MAAST-MADALAST HEAKS LIIKLEJAKS
Šveitsis õpetatakse lapsi juba neljandast eluaastast alates ise lasteaia- või kooliteed käima. Kuna kõik teavad, et ka pisikesed inimesed on tänavatel, toimib see efektiivse liikluse rahustajana. Sest kõigil šveitslastel on ju lapsed. Kas Eestis inimestel lapsi on? Liiklust vaadates vist mõni üksik…
“Achtung, Kinder!” plakatid ehivad tänavapervesid ning kutsuvad autojuhte lastega arvestavalt liiklema. Ja kui laps läheb lasteaeda, siis ühena esimestest asjadest saab ta kaela mugava oranži helkurvesti ja õpetuse, kuidas liikuda päevavalges ja pimedas.
Pimedal ajal on lapsed liikluses hästi märgatavad, vesti kantakse rõõmuga. Maast-madalast liikluskasvatus on see, mis šveitsi lapsed heaks liiklejaks voolib.
AUTOFÄNNI PARADIIS
Eriti jalakäija positsioonilt on Šveitsi tänavapilti põnev jälgida. Autofänni meelispalu leiab siin igal sammul, ja eriti haruldusi, sest šveitslased on suured vanade autode fännid.
Niipea kui ilm soojem, veerevad teedele staažikad kordatehtud “vanakesed” ja lausa uunikumid, sees istumas enamasti umbes samas vanuses väga õnnelik abielupaar.
Teine Šveitsi liikluse fenomen on kõikvõimalikud superminid. Mitte ainult avatud või klaasitud invasõidukid, aga lihtsalt väga pisikesed, ühe inimese masinad. Selliseid ma Eestis näinud pole. Mõni neist minidest liigub aeglaselt kui tigu, 20km/h, teised silkavad võrdväärselt tänavatel.
Ja lõpetuseks midagi ka ilunäljas hingele: ükski ringliiklus Šveitsis ei ole lihtsalt kivihunnik ring või lillepundar, vaid paljud neist on kaunistatud kohalikku toodangut või kultuuri sümboliseeriva kujuga. See pakub nii palju avastamisrõõmu ja teeb kohalike oludega sõbraks!
Pildi: Ilona Toots, Aleksei Budõlin
Budõlinid Šveitsis: siinsest liikluskultuurist oleks Eestil üht-teist õppida
