Talvine rattasõit võib olla nauditav kogemus, kui järgida asjatundlikke soovitusi. Alljärgnevalt väike ABC, mida talvel kaherattalise sõbraga õue minnes meeles pidada, ja kuidas velotamisest lumehangede vahel tõelist rõõmu tunda.
[dropcap]A NAGU RIIETUS[/dropcap] Ilmselt on esimene asi, mis sügisel ratta seljast minema peletab, ilm. Niipea, kui läheb külmemaks ja vihmasemaks, tundub korraga, et pole midagi rattasõiduks selga panna.
Tegelikult aga polegi riietumine nii keeruline. Peab arvestama, et rattasõiduks võiks olla veidi õhemad riided kui samasuguse ilmaga jalutamiseks, kindlasti peab olema soe peakate, soojad kindad, soojad jalanõud.
Eelistada tasub kihilist riietust ning villased ja sünteetilised kangad ihu ligi on paremad, kui puuvillased. Arvestama peab, et külma ja/või tuulise ilmaga tuleb nägu rohkem kaitsta, kas keerates salli üle nina või kasutades selleks mõnda ringsalli (buffi)-laadset toodet.
Kindad peavad olema mugavad, aga soojad. Külmadel päevadel on ka käpikud täiesti omal kohal, vajadusel pane alla veel õhukesed sõrmkindad.
Vähegi jahedama ilmaga hakkavad jalad kergelt külmetama. Eelista kahte paari õhukesi sokke ühele paksemale paarile, ka on hea lahendus number suuremad saapad ja meile nii omased villased sokid.
Kindlasti on abiks lisa-sisetallad, mis aitavad samuti sooja hoida. Kui varbad kipuvad ikka külmetama, proovi veel number suuremate jalanõudega.
[dropcap]B NAGU RATAS[/dropcap] Tänapäevased jalgrattad on üldiselt korralikud ning seega eraldi jalgratast talvesõiduks vaja ei ole. Läbi tuleb mõelda, milline varustus peaks talveks rattal olema.
[dropcap]![/dropcap] Lase spetsialistil ratas üle vaadata. Talvele vastu minnes peaks ratas saama korraliku hoolduse ning üle tuleb kontrollida, kuidas töötavad kõik pidurid ja käiguvahetus. Rummusisese käiguvahetusega ratas on talvel parem: pori ja muu sodi ei pääsenii kergelt liikuvate osade vahele.
Meie oludes tasuks kindlasti rattale soetada talverehvid. Neid leiab igast suuremast rattapoest. Kindlasti kontrolli üle, et porilaua – mis on sügisest kevadeni väga oluline, sest kaitseb suurema pori eest – ja talverehvi vahel on piisavalt ruumi. Ruumi on vaja veidi rohkem kui vajalik rehvi vaba liikumise jaoks, et sulalume kogunemine porilaua alla ei hakkaks sõitmist segama.
[dropcap]![/dropcap] Rehvirõhk peaks olema ca 15% suvisest madalam ning tagarehv veidi pehmem kui esirehv – nii haakub ratas jäistes oludes paremini.
Pimedaga rattasõidul ei ole tulesid kunagi liiga palju. Ehkki linnas, kus on enamus teid valgustatud, võib tunduda, et näed piisavalt ja ei vaja tulesid, nõuab liikluseeskiri, et jalgrattur oleks nähtav teistele liiklejatele. Kinnita oma rattale üks korralik tuli ette, üks (punane) taha ja helkurid kodarate külge: see on miinimumnõue, mis on kirjas ka liikluseeskirjas.
[dropcap]![/dropcap] Arvestada tuleb, et külmaga tühjenevad patareid kiiremini. Kui su ratta lamp töötab patareidega, kanna igaks juhuks kaasas varupatareisid. Kui lamp on laetav, siis kontrolli et enne sõitu oleks ta alati laetud.
Talvisel ajal sõites tuleks kord nädalas ratast kindlasti puhastada ja ketti õlitada, ideaalis võiks ratast puhastada peale igat sõitu. Tänavatel on rohkem pori, aga ka jäätõrjeks kasutatud liiva ja soola ning kui see koguneb rattale, ei mõju see muidugi hästi.
[dropcap]C NAGU SÕITMINE[/dropcap] Talvisel sõidul on oma väikesed trikid, mis on suvisest sõiduviisist veidi erinevad.
[dropcap]![/dropcap]Teel sõitmisel, olgu see siis rattatee, kergliiklustee või autotee, vali sõitmiseks tee puhtaim osa. Teeservas on tõenäoliselt rohkem (jää)konarusi ja lund – seega on seal suurem oht kukkuda. Jälgi hoolikalt ümbrust ja eesolevat teed, et võimalikest takistustest kiirust vähendades ohutult mööduda.
[dropcap]![/dropcap] Kehahoiak peaks olema vaba, n-ö rattaga kaasa liikuma, nii on kergem toime tulla väikeste konarustega.
Piltlikult võiks talvine rattasõit kehatöö mõttes meenutada pisut ratsutamist. Kui ratas hakkab libisema, siis hoidu järsult pidurdamast, pigem lase rattal libiseda – kui kukud, siis kukud. Mõistlik on vajadusel sõita veidi aeglasemalt, kui tavaliselt.
Ja lõpuks, kui ikka on tunne, et hetkel ei taha rohkem sõita, kas on siis külm või muidu ebamugav, siis astu julgelt sisse lähimasse kohvikusse, joo üks soe tee, kogu natuke energiat ja liikle mõnusalt edasi! Kuidas see hing muidu ikka rõõmustab, kui ise seda rõõmsaks ei tee!
Artikli valmimisel olid abiks: Bike Calgary, REI
Veel nippe minu kogemustest… Lõua alt nööritav kõrvikmüts on parim. Ei lase tuult kõrvade ligi. Kindad saab kombineerida nii, et suvalise sõrmkinda peale tõmbad lateksist või muust tuulekindlast materjalist töökinda – just tuul on see, mis palju kurja teeb ja läbi puhudes isegi paksema materjali omadused nullib. On suur vahe, kas kanda lihtsalt sõrmkinnast või kanda seda koos töökindaga. Sama riietega, pealiskiht võiks olla tuulekindel. Näiteks nahk, nailon…
Laiemate rehvide rõhu võid vabalt lasta nii alla, et sadulas kõvemini hüpates velg vastu maad kipub lööma. See rehvi ei lõhu, minu kogemuste põhjal elavad rehvid talve väga kenasti ilma purunemata üle. Küll aga saad nii sõita sellises sodis, kus normaalrõhuga lihtsalt kinni jääd ja näiteks käikudest on siis palju rohkem abi, esimesega sõites ei hakka tagaratas nii kergesti koha peal kaapima. Käikudeta rattal võid lasta ülekande aeglasemaks panna, taha veidi suurem hammasratas ja see annab palju juurde. Talvised olud pole nagunii rallisõiduks sobivad. Näiteks kui sul taga on 16 hammast, siis selle asendamine 18-20-hambalisega annab läbivuses palju juurde, samas kiiruses palju ei kaota.
Sõiduasend säti sportlikumaks, siis on esirattal rohkem koormust ja see allub juhtimisele paremini. Püstises asendis sõites võib iga ebatasasus või takistus esiratta lausa alt viia.
Rehvide valik oleneb kodukandi eripäradest. Tartus olen ma juba 15 aastat sõitnud talvel igasugu odavate rehvidega (Vene, Tśehhi ja Hiina toodang), nii siledate, kui mudakummidega. Võin öelda, et nende pidamine näiteks kinnitallatud lumel ja valge jää peal on palju parem, kui odava talvesaapa taldadel. Karmim muster võib olla abiks sodi sees sõites, aga kui rehvirõhk on lastud madalaks, saab siledagagi hakkama. Naelkummide kohta ei oska midagi öelda, sest seni pole ma neid proovinud. Küll aga olen kuulnud, et naeltel on suur veeretakistus ja nendega sõitmine väsitab rohkem.