London on imeline linn, aga kas teadsite, et seal on võimalik ka jalgrattaga liigelda? Londonis elav eestlanna Kitty Mamers pani Acceleristale kokku Londoni rattasõidu ABC. Tema nõuanded kuluvad marjaks ära kõigile neile, kes Londonis kahel rattal ringi liikuda tahavad.
Kõigist maailma linnadest tundub London rattasõiduks esmapilgul üks sobimatumaid. Kaheksa miljonit inimest, kahekorruselised bussid ja vasakpoolne liiklus… ei tundu just kohana, kus kahel rattal kõõluda. Lisaks on ilm säärane, mis paneb küsima, kuidas nad näevad (udu) ja kas neil on hamba all kuiva kohta (vihm)? Ometi on Londonis küllaga pedaalijaid, kes ütlevad, et teistmoodi liikumist nad seal ette ei kujutakski. Kitty, muuseas, on üks neist.
https://www.youtube.com/watch?v=nmKg1mUNERo
[dropcap]LONDONIS EI SAJA[/dropcap] Londoni kliima sobib suurepäraselt aastaringseks jalgrattal liiklemiseks ja mis puutub ülejäänusse, siis paistab see kõik lähedalt vaadates palju sõbralikum, kui kaugelt paista võib.
[dropcap]VASAKPOOLNE LIIKLUS[/dropcap]Kui te kogu sellest jutust suudate meelde jätta ainult ühe asja, siis valige seesama, juba mainitud asjaolu, et liiklus on Suurbritannias vasakpoolne. Sellega pole üldse keeruline ära harjuda, eriti suurlinnas, kus saab alati teiste liiklejate pealt piiluda, kummas teeservas sõita tuleb.
[dropcap]JALGRATTURI KOHUSTUSED[/dropcap]Kui on lootust, et meelde jääb kaks asja, siis teine võiks olla see, et jalgratas loeb sõidukina ja jalgratturil on sõidukijuhi õigused ja kohustused.
Ühest küljest tähendab see seda, et sõiduteel tohib sõita alati ja jalgratas pole Londoni tänaval vähem oluline kui auto või buss. Teisest küljest aga kõnniteel sõita ei tohi kunagi ja neil vähestel erandlikel aladel, mida jalakäijatega jagatakse, on jalakäijal alati eesõigus. See pole siin Amsterdam, kus tohib inimesi jalust maha niita:) aga pole kaTallinn, kus oleks kombeks jalgratturile signaali anda, kui temast mööda ei mahu. Üle sõita ka ei tohi!
[dropcap]KIIVER[/dropcap]Kiiver pole kohustuslik, aga suur osa rattureid kannab seda. Turistidelt Boris Bike’idel ei eelda seda küll keegi.
[dropcap]TULED[/dropcap]Pimedas peab taga põlema punane ja ees valge tuli. Boris Bike’id on vajalike tuledega varustatud, lisaks katsetatakse osadel neist Blaze’i lasertulesid (http://blaze.cc/laserlight/), mis projitseerivad su ette tänavale rohelise rattasilueti.
[dropcap]HELGI PALJU JAKSAD[/dropcap]Helkureid, lisatulesid, neoonveste ja muid nähtavust suurendavaid abivahendeid ei ole Londonis võimalik endale nii palju külge riputada, et keegi imelikult vaataks. Mida rohkem ja plinkivamad, seda uhkem! Samas, ilma ei ole ka illegaalne sõita…
[dropcap]RATTARENT[/dropcap] Londoni rattalaenutussüsteemi ametlik nimi on praegusel ajal Santander Cycles, aga küllap nad selle varsti jälle ümber ristivad, kui sponsor vahetub. Rahvasuus on rendirattad nende sisseseadja, koloriitse linnapea Boris Johnsoni järgi tuntud kui Boris Bikes.
Kesk-Londonis on rattalaenutuspunkte ohtralt, aga marsruuti plaanides tuleb silmas pidada, et tervet linna nende leviala ei kata, ja enne minekut kindlaks teha, et teises otsas leidub koht, kuhu ratas ära parkida.
Ratta väljalunastamine toimub automaadist pangakaardiga. 24h kasutusõigus maksab 2£ (umbes 2.75 eurot) ja kui see on makstud, siis kuni pooletunniseid sõite saab teha lisatasuta; sealt edasi maksab iga alustatud pooltund veel 2£. Täpsemat infot kogu süsteemi kohta leiab siit. Loomulikult on olemas ka äpid, mille abil jooksvalt vabu rattaid ja parkimiskohti leida.
[dropcap]RATTA LUKUSTAMINE[/dropcap]Kui oled juba niipalju kohalik, et omaenda rattaga sõidad, siis Londoni rattalukustusstandardiks on U-lukk raami jaoks pluss pikem trosslukk esiratta jaoks (või sadula või mis iganes detailid sulle veel oma ratta juures eriti meeldivad). Rattavargused pole midagi ebatavalist. Järgi tervet mõistust, pargi ratas nähtavasse kohta, mitte pimedasse nurgatagusesse, ja lukusta raam mingi asjaliku objekti külge.
KITTY NIPID JA NÕUANDED LONDONIS RATTAGA LIIKLEMISEKS
[dropcap]CS[/dropcap] Jalgrattateid/radu Londonis on, aga linna suurusega arvestades on neid vähe. Neid teid kutsutakse “cycle superhighway” (CS) ja neid on praegu umbes 5 tükki, aga mõned ehitatakse veel juurde. Nagu nimigi ütleb, on need pigem jalgrattakiirteed ja nende peal väga turistitada ei ole mõtet, aga kui mõni neist juhtub viima sihtpunkti, kuhu on vaja sõita, siis muidugi tasub kasutada.
Idee poolest on CS jagrattakiirteed liiklusest eraldatud. Need peaksid olema turvalised rattarajad sõidutee servas, reaalselt… Noh, neid arendatakse edasi ja võib saabuda päev, mil prügiautol polegi võimalik otse rattakiirteel ratturile otsa sõita. Elame, näeme. See link annab ülevaate ja kaardid, kus jalgrattakiirteid leida. Looduses tunneb CS-d ära selle järgi, et nad on üleni siniseks värvitud.
[dropcap]BUS [/dropcap]Jalgrattur tohib kasutada enamust ühistranspordiradu (BUS). Seda on võimalusel mõistlik ka teha, sest liiklus on seal hõredam kui teistel sõiduradadel – teed jagada tuleb ainult busside, taksode ja vahel mootorratastega.
Busse ei ole vaja karta! Nad tunduvad oma kahekorruselisuses hirmutavad, aga on tegelikult taltsad, heatahtlikud ja, mis peamine, väga aeglased (peatusi on jube tihedalt ja inimesi, kes tahavad igas peatuses peale ja maha minna, kaheksa miljonit).
Seega bussist soovitan sõita mööda hiljemalt esimeses peatuses. Täpselt nii, nagu elus iga teistki möödasõitu teeks: reastud sõiduraja paremasse serva, näitad käega suunda, vaatad üle õla, et taganttulev autojuht oleks sind märganud, ja muudkui lähed. Bussi kõrval on üldiselt täpselt meeter ruumi vaba ja isegi kui kõrvalreas autode seisavad/sõidavad, mahud kenasti. Kõik on rõõmsad, kui see manööver toimub sujuvalt ja liigse kõhkluseta. Ja kui pärast möödasõitu on tunne, et sa oled ise selsamal bussil jalus, siis paanikaks pole põhjust, see tunne läheb järgmises peatuses jälle üle.
[dropcap]PRÜGIAUTO[/dropcap]Kui bussi ei ole vaja karta, siis mida on vaja karta? Prügiautosid! Prügiautod tapavad Londonis kõige rohkem jalgrattureid. Prügiautode ja teiste veokite tagaküljele on tihti kleebitud hoiatus “Kui sina ei näe minu peegleid, siis mina ei näe sind,” mis on täiesti loogiline.
Liikuva veoauto (ega ka bussi) ja kõnnitee äärekivi vahele püüa mitte sattuda ja alati jälgi, kas mõni neist suurtest jurakatest plaanib kuhugi pöörata ja hoia nende tagaotsaga distantsi – sellel on ohtralt ruumi vaja.
Kõige turvalisem on prügiautost võimalusel foori all paremalt poolt mööda manööverdada ja sõita tema ees, siis on juhil mingigi võimalus sind näha. Ega nad otseselt meelega vist ei mõrva kedagi, lihtsalt neil juhtub kõige tihemini nii lollisti.
[dropcap]PÖÖRDED[/dropcap]Vasakpöörded on muidugi lihtsad. Parempöörde jaoks reastu julgelt sõidusuuna paremasse serva. Autojuht, kui ta sind märkab, annab selleks teed. Et ta märkaks, näita suunda. Brittidel endal pole see eriti kombeks, aga aitab jube hästi.
[dropcap]FOORI TAGA[/dropcap]Suurematel fooriga ristmikel on jalgratturite jaoks tihtipeale maha joonistatud eraldi jalgrattapildiga kast kõige ees (ülekäiguraja ja stoppjoone vahel). See on mõeldud selleks, et jalgratturid rohelise tule saabudes esimesena ristmikku ületama saaksid asuda, mh selleks, et end parempöörde jaoks õigesse kohta manööverdada. Kasuta seda julgesti!
Enne sellist kasti on tee vasakus servas tihti ka mõnekümne meetri pikkune ja kuni meetri laiune riba, mille autojuhid peaksid peatudes vabaks jätma, et sa saaksid neist mööda oma ASL (advanced stop line) juurde veereda. Kui seda riba ei ole või sealt ei mahu, mine paremalt poolt; seisvate autode vahel manööverdamine on lubatud ja aktsepteeritud, autojuhid ei näe seda sohi ega ebaõiglase edumaa hankimisena.
Ole muidugi ettevaatlik, et autosid ei kriimusta ja peegleid ei togi. Kui ei mahu, siis ei mahu. Ja kui ootamatult roheline tuli süttib, siis lubavad autod jalgratturi vahele.
[dropcap]JALAKÄIJAFOORID[/dropcap]Jalakäijafoorid e. reguleeritud ülekäigurajad toimivad nii: kui sulle (juhile) on roheline tuli, siis see tähendab rohelist. Kollane tähendab “anna teed” – kui ülekäigurajal või sellele astumas on mõni jalakäija, siis on eesõigus temal, kui kedagi pole, võid sõita. Punane tuli… tähendab teoorias muidugi punast tuld, aga praktikas jalgratturile sedasama, mida kollane – kui teeületajaid pole, siis sõidetakse. Jalakäijale tuleb teed anda ka reguleerimata vöötrajal!
[dropcap]RINGLIIKLUS[/dropcap]Ringristmikke leidub ohtralt, enamasti on nad hästi pisikesed ja nende põhirolliks on lihtsalt parema käe reegli kehtestamine. Teed antakse ringil olijale, suunda näidatakse ringilt väljudes; jalgratturil soovitatakse suurematel ringidel igaks juhuks näidata paremat suunda ka nende teede otsas, kus sa EI välju, et autojuht su plaanides topeltkindel oleks.
[dropcap]VÄIKSED TÄNAVAD[/dropcap]Väiksematel tänavatel, kus auto ja jalgratas selgelt kõrvuti sõitma ei mahu, ole julge ja sõida niipalju keset sõidurada, et autojuhil ei tekiks kiusatust hakata mööda pressima. Nii on turvalisem, ja sotsiaalselt on see jälle täiesti aktsepteeritud. Jäta siiski ruumi endast kiirematele jalg- ja mootorratturitele.
Mõnel ühesuunalisel tänaval on serva maha märgitud eraldi vastassuuna rattarada. Google Maps üldiselt teab, kus need on, nii et teda võib marsruudi planeerimisel usaldada, kui rattarežiim sisse lülitada.
[dropcap]KÕNNITEE[/dropcap]Kas ma juba ütlesin, et kõnniteel sõita ei tohi? Kui elu viib sind olukorda, kus oled ühesuunalisel tänaval ilma selle nimetatud eraldi rattarajata, siis legaalne lahendus muidugi on ümber pöörata või ratas käekõrvale võtta, aga kui on kiusatus valida illegaalsete lahenduste vahel, siis tunduvalt rohkem okei (kaasliiklejate ja ka politsei silmis) on sõita sõiduteel vastassuunas kui kõnniteel.
[dropcap]KANALID[/dropcap]Koht, kus tuleb jalakäijatega teed jagada (neil on eesõigus): kanalite äärsed rajad (i.k. towpath). Turistile või algajale Londoni-ratturile on need tegelikult liiklemiseks väga head, sest esiteks pole seal motoriseeritud liiklust (ei ühtegi kahekorruselist bussi, luban), teiseks on lihtne orienteeruda – towpath viib täpselt sinnasamma kuhu kanal – ja kolmandaks on suurem osa neist radadest üle mõistuse maalilised ja üks toredamaid asju, mida Londonis vaadata.
Kui on soov lihtsalt niisama ilma erilise eesmärgita ringi kruiisida või külastada mõnd objekti, mis asub mõne kanali ääres (näiteks: loomaaed, Camdeni turg, Victoria park, olümpiapark), siis otsi kaardilt üles lähim kanal (märksõnu: Regent’s Canal, Hertford Union Canal, River Lee Navigation), orienteeru selle juurde ja oled lähemateks tundideks varustatud liiklusvaba rattateega, nummide kanalipaatide ja nende elanikega, hipsterikohvikute ja pardipoegadega… Sõit edeneb seal üsna aeglaselt, sest esiteks on seal jalakäijad, teiseks on towpath üsna kitsas ja kanalisse kukkuda sa ei taha, kolmandaks on üsna tihedalt pimedaid kurve.
Noid kurve tekitavad eelkõige sillad, mille alt läbisõitmine on üldse veidi klaustrofoobne kogemus ja lisaks sa ei tea, kas teiselt poolt vastu tuleb ka kedagi. Tavaks on enne silla alla sukeldumist kaks korda rattakella tiristada ja loota, et võimalik vastutulija ka seda tava teab. Jalakäijatele märguandmiseks ka kaks helinat, lihtsalt sõbralik till-till, mitte meeleheitlik plärin, eks. Sest kellel on eesõigus?
[dropcap]PARGID[/dropcap]Parkides, ka suurtes (nt Hyde Park) ei ole tihtipeale lubatud kas üldse või osal teedest rattaga sõita. Jälgi märke ja teekattemärgistust. Üldine reegel on ikka selline: kui sulle mõni jalakäija jalgu jääb, siis suure tõenäosusega oled sina vales kohas, mitte tema.
[dropcap]JÄLGI TEISI RATTUREID[/dropcap]Kui oled liikluses segaduses ja ei tea, mida teha, siis vaata, kuidas teised ratturid toimivad. Vähegi suurematel tänavatel ei ole sa foori all oma ASL-kastis kunagi üksi; tipptundidel võib sellele mõnele ruutmeetrile olla mõnikümmend pretendenti.
Hoia siis teiste Boris Bike’ide ligi ja anna rattakulleritele, maanteeratastel Tour de France’iks treenijatele ja fixie’dega hipsteritele teed, nemad teavad, mida nad teevad. Kui näed neid punase tulega ristmikku ületama asumas, siis enamasti seetõttu, et nad tunnevad seda kohta ja teavad, et sel hetkel on kõigi suundade foorid punased ja et järgmisel hetkel tuleb nende suunale roheline nagunii; seega kui kohe minema hakata, siis surma ei saa keegi ja säästetakse kõigi aega. Ma ei julge soovitada, et seda peaks kohe kaasa hakkama tegema, aga see on tegelikult mõistlik komme ja seda ei panda üldiselt pahaks* .
[dropcap]NB![/dropcap]Igaks juhuks rõhutan, et ülalmainitud reeglid kehtivad Londoni kohta, aga ei pruugi kehtida teistes Briti linnades ja eriti maakohtades. Londonis on jalgrattasõit nii levinud, et on tekkinud teatav massiefekt ja ratturite kui liiklejatega arvestatakse palju rohkem kui – kuuldavasti – ülejäänud riigis.
Kui esimene ehmatus üle läheb, on London rattasõiduks imeline koht. Lund ei saja kunagi, vihma ei saja tihemini kui Eestis, vaadata on palju ja jalgratturit loetakse inimeseks.
* – ma politseiga pole sel teemal küll diskussioone pidanud. Erinevalt kõnniteel sõitmise teemast, mis on meil kenasti läbi arutatud ja lõppes suulise hoiatusega, nii et ma tean, millest ma räägin.
Tekst: Kitty Mamers, meedia: litsentsivaba ja Youtube
http://www.accelerista.com/ratas/jalgratas/talvise-rattasoidu-abc/
