See lugu pole mõeldud kogenud rattahuntidele, kes täpselt teavad, millist jalgratast ja kuidas oma järeltulijale valida. Tõenäoliselt siit te uut infot ei leia. See lugu peaks abistama pigem jalgrattakaugeid lapsevanemaid, kes on aru saanud, et jalgratas on laste seas populaarne liikumisvahend, ja oma lapselegi tuleks üks soetada. Millest alustada?
Vanal hallil ajal alustasid lapsed jalgratturikarjääri kolmerattalistega. Sealt liiguti edasi (abiratastega) lasteratta juurde, millele järgnes vastavalt võimalustele „kokukas“, Školnik või Ereliukas, ja siis juba see, mis vanaisa kuuri alt parasjagu välja tuli.
Mõned sammud jäeti teinekord vahele – kui pärast lasteratast oli valida, kas mitte midagi (ja kurvalt kaugusesse väntavatele teistele lastele järele vaatamine) või vanaisa hiigelsuure rattaga pulga vahelt sõitma õppida, valis suur osa lapsi viimase variandi.
See aeg on aga lõppenud ja kaubandusvõrk on täis kümneid, kui mitte sadu erinevas mõõdus, värvis ja hinnas lasterattaid. Sellega kaasneb, nagu ikka, lastevanemate jaoks küsimus, millal ja millist võtta, millist jätta.
KOLMERATTALISE ASEMEL JOOKSURATAS
Lapsed saavad rattasõiduga alustamiseks piisavalt suureks millalgi pooleteise ja kahe eluaasta vahel. Esimeseks rattavariandiks oli vanasti kolmerattaline jalgratas, kuid seda asendavad viimasel ajal järjest enam pedaalideta kaherattalised nn jooksurattad.
Nende eeliseks on see, et laps saab juba kätte kaherattalise rattaga sõitmise tunnetuse ja õpib kiiresti tasakaalu hoidma, tänu millele on hiljem üleminek kaherattalisele pärisjalgrattale väidetavalt lihtsam.
Kui tasakaaluga nii hästi ei edene, võib vahelduseks proovida tõukeratast, mille tunnetus on küll natuke teistsugune ning jalgrattapoodides leiduvate tõukerataste juures algavad sõitja minimaalsed soovituslikud pikkused alles 100 cm-st.
Kes aga peaks tahtma, et tema laps õpiks rattaga sõitma veel enne kui kõndima, võib vähemalt 70 cm pikkuse pudina istutada ka 3-rattalise jooksuratta selga.
KLIKI PILDIL, ET JÕUDA OTSE JOOKSURATASTE LEHELE
MÕNI VAJALIK EELTEADMINE
Laste rattad on enamasti tugevate raamide ja paksemate rehvidega, et laps saaks siledama tee otsimise asemel keskenduda ratta oma tahtele allutamisele. Samuti on oluline ratta kaal – mida kergem sõitja, seda kergem peaks olema tema ratas.
Arusaadav, et kergem ratas on tõenäoliselt oma raskemast sugulasest kallim, aga proovige ise näiteks 75-kilosena 60-kilost jalgratast ohjata, juhtida ja veel sellega reipalt edasi ka liikuda.
Kui kedagi ajas esimese hooga internetis infot otsides segadusse, miks 20-tollist ratast soovitatakse justkui ühtmoodi nii 180 cm pikkusele naisele kui 120-140 cm pikkusele tüdrukule, siis vastus peitub erinevates tähistustes.
Lasterataste suurusi ei märgita nimelt mitte raami kõrguse, vaid ratta läbimõõdu järgi ja laste 16-tolline jalgratas on midagi sootuks muud kui umbes 150-175 cm pikkustele inimestele mõeldud täiskasvanute oma.
Jalgratta ostmiseks on parim koht kindlasti spetsiaalne rattapood, kuhu saab kohale minna ja päriselt proovida, kas paberil paras jalgratas tegelikult ka lapsele sobib. Internetipoodides võivad ratta mõõdud olla äärmiselt mitmetimõistetavalt märgitud või üldse puududa.
Samuti on poes kohapeal võimalik kohe kontrollida, kas jalgratas vastab liiklusseaduses toodud nõuetele. See on eriti oluline suurema, juba vabamalt ringiliikuva lapse puhul, kelle teekond enam kindlasti vaid õuealaga ei piirdu.
Nimelt peavad jalgrattal olema töökorras pidur ja signaalkell ning ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur. Lisaks peab põlema pimeda ajal või halva nähtavuse korral sõites ees valge ja taga punane tuli (Liiklusseadus).
AEG PÄRIS JALGRATTAKS!
Kaherattaliste jalgrataste suurused algavad reeglina 12 tollist, mida peetakse sobivaks vanusele 2-4/5 aastat ja pikkusele 66-91 cm.
Lasterataste puhul on oluline reegel: mida kergem sõitja, seda kergem ratas. Napilt 15 kg kaaluvale lapsele on jooksurattast üle kahe korra raskema jalgratta liigutamine ja juhtimine oluliselt raskem kui täiskasvanul endast 4-6 korda kergema jalgratta puhul. Kuni väikese inimese koordinatsioon ja näpujõud natuke kasvab, võiks rattal lisaks käsipidurile olla ka jalgpidur.
Liiga suurt ratast, mille „parajakssaamiseni“ väga kaua aega läheb, ei soovitata üldiselt osta, aga kui laps ise end ratta seljas mugavalt tunneb, võivad lapsed pikkusega üle 90 cm hakata tutvust tegema 14- või 16-tolliste jalgratastega, üle viie aasta vanusele lapsele võib juba huvi korral valida ka käikudega mudeli.
Selles vanuses võiksid abirattadki vaikselt kappi tolmu koguma kolida. Jätkuvalt on soovituslik mitte piirduda vaid käsipiduriga, vaid valida jalgpiduri võimalusega ratas.
KOGEMUSED KASVAVAD KOOS LAPSEGA JA RATTAGA
Kuue- kuni üheksa-aastased lapsed on enamasti juba jalgrattasadulas üsna kodus ning nendele ratta valimisel märkimisväärseid erinõudeid ei ole.
Jalgratas peab sobima lapse kasvuga – umbes 105-120 cm lapsele võiks 18-tolline ja 120-140 cm lapsele 20-tolline ratas juba üsna hea kaaslane olla, ja jätkuvalt – mida kergem sõitja, seda kergem peaks olema ratas.
Sarnaselt täiskasvanute velodele varustatakse ka lasterattaid amortisaatoritega. Kuna nende kasutusiga on suhteliselt lühike, loob see tugeva hinnasurve tootjatele ja kasutatavad amortisaatorid ei pruugi alati olla kõige vastupidavamatest materjalidest ja -viisidel toodetud.
Kui eelarve ranged piirid seab, on kasulikum jääda jäiga esihargi juurde ja amortisaatoritest üldse loobuda, Kokkuhoitud summa arvelt võib uurida, kas saaks hoopis planeeritust veel kergema ratta soetada.
JALGRATAS KUI HOBI
Kümnenda eluaasta ajaks hakkavad lapsel tõenäoliselt välja kujunema eelistused rattasõidus – eriti poiste puhul, kes võivad hakata unistama rattatrikkidest ja vastavast rattast.
Kui on näha, et see huvi ei rauge ja pojake enam sadulat „õigele kõrgusele“ tõstma nõus ei ole, tasub lapsele sobiv BMX-tüüpi ratas soetada – iga harrastusega tegelemine on kõige mõnusam ja ohutum selleks ettenähtud vahenditega.
BMX-tüüpi rattad näivad treenimata silmale tihti petlikult väikesed ja ebaproportsionaalsed, ent lapsele suuruselt sobiva ratta leiab vända pikkuse järgi.
See peaks olema umbes 20 protsenti lapse jala sisepikkusest. Sellest märkimisväärselt pikemad vändad annavad juba aimu liiga suurest rattast, mis on lapsele raskesti juhitav.
Alates 125 cm pikkusest saab lapse istutada 24-tollise jalgratta selga, mis enamasti näevad juba välja nagu täiskasvanute rataste väiksemad versioonid.
Selles suuruses toodavad jalgrattatootjad ka maanteerattaid, mis annab lastele võimaluse näiteks koos perega üha populaarsust koguvat triatloni proovida.
EI SAA LÄBI KASVATUSETA
Paraku ei koosne lapse rattasõit vaid õiges suuruses ratta valimisest, vaid tuleb kindlustada, et järeltulija oma uue sõiduvahendiga tervena koju tagasi tuleks.
Lapse turvalisuse eest vastutab eelkõige lapsevanem. Selle alla kuulub nii turvavarustuse soetamine kui liikluskasvatus, mida sugugi alati koos vanusega ei lisandu.
Liikluskasvatusega ei ole mõtet oodata teatud vanuseni või mõne muu tähtpäeva kättejõudmisena, vaid alustada kohe, kui laps liiklema hakkab.
Seda võib teha läbi mängu või ohutute praktiliste harjutuste, kuid tulemuseks peaks olema, et laps tahab ja eakohaselt ka oskab ohutult liigelda.
Samuti peab laps mõistma, et liiklus ei ole koht mängimiseks, jonnimiseks või läbirääkimisteks – siin peab vastuvaidlematult vanema sõna kuulama.
Kergem öelda kui teha, väikelapse vanemana mõistan seda suurepäraselt, aga leian, et liikluses kui potentsiaalses ohuolukorras on tavalisest pisut karmimad sunnivahendid vajadusel omal kohal – parem mõjuv möiratus ja ehmatusnutt kui kuudepikkune teadmata tulemustega haigla- ja taastusraviteekond.
KIIVRIT ON VAJA
Tean, et jalgratturite kogukonnas ollakse kiivri suhtes vähemalt täiskasvanute kontekstis väga erinevas suunas tugevalt meelestatud. Mõne meelest oleks kiivrikohustus täiskasvanutele erinevatel põhjustel ränk inimõiguste rikkumine, teised näevad seda hea abivahendina ise enda turvalisuse huvides midagi ära teha.
Laste puhul ei ole riik kodanikele erilist otsustusõigust jätnud, määrates liiklusseadusega, et teel jalgrattaga, tasakaaluliikuriga ja pisimopeediga sõitmisel peab alla 16-aastane juht kandma kinnirihmatud jalgratturikiivrit (Liiklusseadus § 31 lg 1).
Isiklikult kuulun nii täiskasvanute kui laste puhul tulihingeliste kiivripooldajate hulka, sest tean kahjuks omast käest, mis ilma kiivrita asfaldiga kohtudes juhtub. Kuigi alati on võimalus, et ebaõnne ja x-faktori koostoimel see mind päästnud poleks, on märksa suurem tõenäosus, et siiski oleks.
Kiiver peab lapsele suuruse poolest sobima ja mugav tunduma. See ei peaks aga olema nö peanupu otsas, kuid mitte ka päris silmini, et vaadet piirata. Kindlasti ei ole kiivri all tutimütsi koht.
Samuti peab jälgima, kui palju kiiver peas liigub – see peaks võimaldama õige pisut loomulikku liikumist, kuid siiski küllalt kindlalt peas istuma. Kiivri valikul võiks võimalusel arvestada lapse arvamusega – kui talle kiiver meeldib, on tõenäolisem, et ta seda ka kannab.
Kiivri valimiselgi tasub abi paluda spetsiaalse rattapoe kompetentsetelt rattapoe töötajatelt poole, kes oskavad kiivri sobivust hinnata.
Korralikust poest kohapealt varustust ostes on suurem ka tõenäosus, et ostetu on kvaliteetne, nõuetele vastav, suuruselt paras ja kaitseb last, kui kurv ei suju plaanitult ja ta üle oma venna pea ees kraavi lendab.
Kõikvõimalike muude kaitsmete puhul lähevad arvamused taas lahku – leitakse, et need piiravad lapse jäsemete liikumist ja on rohkem kahjuks kui kasuks, teised peavad neid siiski vajalikuks. Siinkohal tuleb ilmselt lähtuda konkreetsest lapsest, tema sõidustiilist, kukkumissagedusest ja enesekindlusest.
Ja siis ongi vabandused otsas, emmed-issid hüppavad ka ratta selga ning jalgratta- ja jalgteel kohtume! Väidetakse ju, et jalgrattasõit ei pidavat ununema…
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas “Ma olen jalgrattur” 2017. aasta talvel. Pildid: Pixabay, Jooksuratas
