Gerli Ramler istus Benelli 502C sadulasse ja tegi kerge ja stiilse tsikliga mõne kiirema ringi. Ta tõdeb, et ratast tagasi anda oli isegi natuke kahju…
Sissejuhatuseks oleks paslik mainida, et Itaalia mootorrattatootja Benelli on tsikleid valmistanud enam kui 100 aastat: tegemist on suure kogemustepagasiga ettevõttega.
Seda on 502C mudelist tunda – kui tavaliselt tekitab võõra rattaga sõitmine hinge pisikese värina, siis Benelli uue ratta puhul pani imestama, kui käepärane, mugav ja turvaline tunne on sellega sõitmine alates esimesest hetkest.
Benelli masinad jäid mulle silma eelmise aasta Tallinna Motor Showl ja Tartu Motoexotikal. Isegi istusin mõnel seljas, tõdesin, et tegemist on modernsete isenditega ning imestasin nende madala hinna üle.
Tõesti tekitasid huvi. Aga kuna Eesti motomessid toimuvad teatavasti kevadel, mil alles maapind külmunud, ununes sõiduproovi mõte suveks ära.
Vahepõikena võib öelda veel, et kuigi Eestis ei ole Benelli eriti levinud ega tuntud mootorrattamark, siis mullu novembris Milano motomessil vaatasin, et Benelli boksi suurus on täiesti võrdväärne teiste, meie jaoks tuntud tsiklitootjatega – eks seegi näita nende tuntust ja soositust koduturul.
Esimesel pilgul võlub välimus
Uue mudeli 502C puhul tasub vist alustada välimusest. See on pilkupüüdev ja eriline. Ma ei saa öelda, et 100% minu maitse, aga mida selles UFO-putuka-näolises lühikese kerega masinas on.
Muide, minu proovisõidurattaks oli sinine, ent kaupluses nägin ka ägedat tumepunast tooni ratast. Värv värviks, aga esimesel pilgul vaatasin, et tegemist on pigem baigilisega ja siis alles avastasin, et oot-oot, aga sõiduasend on nagu chopperil.
Mis värk on? No nii ongi – sõidad, jalad ees, naked mootorrattaga, mille tagaosa on väga lühike ja istumine justkui madalal kausikeses.
Olles igapäevaselt harjunud püstise sõiduasendiga, käisid jalad ikka mitu korda foori alt minekul nagu jänesel ringi, otsides oma kohta. Aga see väike nüanss sai ruttu selgeks.
502C on vaatamata oma 500 kuubikule ja vaid 35 kilovatile head võimsust arendav nobe ratas, mis sobib nii algajale kui ka igale teisele linnasõitjatele.
Seejuures mahutub 502C A2-kategooria mootorratta segmenti. Pööramine on sujuv, väikese trajektooriga ning kallutamine tuleb juba esimeses kurvis väga hästi välja.
Samal ajal pole hirmu „üle tõmmata”, sest kuigi ratas astub edasi väga hästi, on piisava väändemomendiga (46Nm 6000 p/min) ning jõuab linnas ettenähtud kiirusepiiranguni – või veidike ülegi – loetud sekunditega, saad sõites aru, et sina käid rattast üle, mitte vastupidi.
Sobib ka lühemat kasvu sõitjatele
Naistele ja lühematele meestele võiks olla oluliseks aspektiks valiku tegemisel (või proovisõidule minekul), et tegu on madala raskuskesemega rattaga, millelt ulatuvad maha ka lühemad jalad.
Mootorratta täismass on 217 kg ja istmekõrgus vaid 750 mm. On ju nii, et mida kindlamini jalad maas on ja mida vähem seisev ratas käte vahel kõigub, seda julgem tunne on.
Veidi sain proovida ka seda nii-öelda kõvakatteta teed ja tulemus oli ausalt öeldes sama, mis asfaldil. Ülimalt hästi juhitav ratas. Võttis näo naerule küll.
Oluline on ka muidugi kütusekulu, mis 502C puhul on paberite järgi vaid 4,2 liitrit sajale kilomeetrile. Sõitsin ja sõitsin ja ei saanud kütusenivoo muutumisest näidikul arugi.
Eks oma osa selles on ratta paagi suuruses – see on 21,5 liitrit! Ehk siis pisemate otste puhul võib unustada tankimise nädalateks ning pikemat teekonda planeerides võib julgelt gaasi väänata.
Ekraanidest mööda ei vaata
Uute rataste puhul ei saa mööda vaadata ka uhketest värvilistest ekraanidest, mida liikluseksperdid tegelikult aina suuremaks ohuallikaks peavad.
Klassikaliste rataste armastajana eelistan ise mehaanilist kella ja hodomeetrit, kuid mõistan, et elektrooniline displei pakub enam võimalusi.
Benelli 502C mudel on läinud justkui kuldset keskteed – ekraan on, sellel on nii öö- kui ka päevarežiim, aga seda ei ole üle kuhjatud meeletute valikute ja ebaolulise infoga.
Ekraanilt näed ühe pilguga kiirust, sõidu pikkust, kellaaega, kütusepaagi taset, käike ja mootori temperatuuri. Lisaks muidugi suunatuled ja muud ohutulukesed.
Nipet-näpet meeldimisi veel
Mulle meeldisid veel mõned nipet-näpet asjad. Esiteks on lahedad sellised egoistirattad, kus on teoreetiliselt olemas võimalus kaasreisija sõidutamiseks, kuid see iste on tehtud võimalikult napp ja ebamugav.
Sest iseenesestki mõistetavalt on parem rattaga sõita üksinda! Teiseks on ratta võti nagu autodel ehk käib vutlari sisse.
Ma ei tea, kas te olete kunagi mõnda tsiklivõtit kõveraks istunud, aga mul on juhtunud seda enam kui ühel või kahel korral.
Paned võtme teksaste tagataskusse ja sealt võttes on võti hoopis teise kujuga. Kole ebamugav. Benelli puhul seda muret õnneks pole.
Ja lõpetuseks muidugi hind. Kujutage ette, et saate uhiuue, hästi sõitva, lihtsalt juhitava ning garantiiga tsikli umbes 6000 euro eest?
Rohkem infot Benelli 502C kohta loe siit
