Accelerista külalisautor Margus Tammela nostalgitseb tsiklivabal hooajal ja meenutab toredat punast kaherattalist bobberit. Saage tuttavaks, Triumph Bobber! Ehk täitub ka Tammela soov, et edaspidi bobberitest rohkem juttu tehakse.
Kuna tsikliga talvel sõita ei saa, siis mõtlesin, et kompenseerin seda veidi, meenutades ühte ilusat punast masinat, ja panin kirja mõtted, mis sellega seoses tekkisid.
Hea küll, pean tunnistama, et enne kui ma ise Bobberi otsa “komistasin”, ei olnud ka minu pilk neil just väga pikalt peatunud. Kuigi üks mu esimesi proovisõidu tsikleid oli Moto-Guzzi V9 Bobber, aga tehniliselt võttes, kuna sellel oli tagaistujale koht, siis isegi kui olemuselt oli ta üsna kruiser/klassik/bobber – Triumphi Bobber on siiski oluliselt rohkem klassikalise bobberi moodi.
Aga tõsi, üsna nišitoode on ta ikkagi. Väga pikki matku sellega ette ei võtaks, asfaldilt maha ei keeraks, kurvis põlve maha ei pane, kaaslast kaasa ei võta… Või kas ikka päriselt on nii?
Misasi see bobber üldse on?
Lühidalt kirjeldades on bobber nuditud klassik. Ehk siis alustad klassikalise välimusega tsiklist, võtad sealt küljest ära nii palju kui võimalik ja jätad ainult hädapärase või praktilise.
See konseptsioon sai alguse juba eelmise sajandi 30ndatel, aga eriti popiks muutusid bobberid sama sajandi keskel, kui pärast üleilmseid konflikte võeti sõjast alles jäänud rohmakad militaartsiklid ja ehitati need ümber kergemateks ja hinnanguliselt ka nägusamateks masinateks.
Bobberi nimi ongi tulnud bob-job terminist, mis põhimõtteliselt tähendab kärpimise tööd. Eesti keeles võiks bobberit nimetada naljatamisi ka kärbikuks. Ainult et pauku teeb see kärbikust õige natuke vähem.
Õigustatud küsimus oleks ka, mis vahet on siis bobberil ja chopperil? Kui bobberi puhul üldjuhul raami külge lõikuritega ei minda, siis chopper, nagu nimigi vihjab, on tavaliselt oluliselt põhjalikum ümberehitus, kus rattal ka suuremad tükid küljest lõigatakse.
Üldjuhul on bobber ühe sadula ja minimalistliku tagaotsaga klassikaline tsikkel. Ja kui küsida, milleks see hea on, siis vastus on umbes sama kui kohviku-rallitajate puhul – uskumatult lõbus on sellisega sõita!
Edasiviiv jõud
Edasi liigutab Triumph Bobberit 1200-kuubikuline, 77-hobujõuline, 57,5-kilovatine, kahe kõrvuti asetseva silindriga mootor, milles kütus on pandud plahvatama sellise paraja vahemikuga, et oma olemuse ja mürinaga pakub üsna vihast konkurentsi V formatsioonis mootoritele.
Pöördemomenti on ka vastavalt ning natukene pealegi. Väga madalalt hakkab juba kiskuma nagu õhkutõusul kiirendav reisilennuk.
Päris mitu korda olen näidikuplokis näinud närvilist kollast tulukest vilkumas, mis annab märku, et tõenäoliselt päästis tsikli veojõukontroll mind just praegu üsna täbarast olukorrast.
Kuigi ainult tulukese abil juhiabide toimimist ongi võimalik tuvastada. Kui ma silmanurgast seda ei märkaks, siis jääks mulje justkui ise olen nii kõva mees, et kõiki neid jõude nii meisterlikult ja veatult suudan taltsutada.
Tänu püttade asetusele näeb mootor palju kompaktsem välja kui enamus V kujuga mootoreid. Ja välja näeb see ka pagana ilus, tänu pisikestele hästi läbimõeldud ja viimistletud detailidele, alustades kütusepumbast, mis on disainitud välja nägema nagu vanakooli karburaator, kuni leegitorudeni välja, mis pealiskaudsel vaatlemisel jätavad mulje sirgetest torudest, kuigi tegelikult käivad korra mootori alt läbi, kus katalüsaator mootorist tulevad süsinikuheited kenasti euronõuetele vastavaks vormistab.
Eemalt vaadates jääb ka mulje, et tagumise otsa sõidupehmuse eest hoolitseb vaid napp nahk sadula peal, kuigi tegelikult on istumise alla raami vahele paigutatud pea horisontaalselt asetsev vedru. See on küll üsna minimaalse käiguga ja kogu masina üks väheseid kriitikaid lähebki selle kohati liiga sportliku ja jäiga taguotsa arvele.
“Mugavuspakett”
Sellel tsiklil on püsikiirushoidja! Väike, superlihtne asi. Ainult üks nupp, mis lülitab kiiruse hoidmise sisse – ja ongi kõik, aga see on ikka uskumatult mõnus lisavidin.
Mitte, et gaas (ega ka ükski heebel) raske käiguga oleks, aga väga mõnus on isegi lühemal sõidul – kasvõi Pirita teel – panna automaatika kiirust hoidma nii, et saab rahulikult ringi vaadata, selmet peaks pingsalt jälgima, et kiirused paragrahvis kirjeldatud piiridesse jääks.
Ja kuigi õige kehaasetuse ja piisava jõu rakendamisega saab edukalt kurvide läbimise teha reipaks ja kaunis lõbusaks – kõige mõnusam on temaga ikkagi rahulikult kulgeda ja lasta rahval ilusat masinat imetleda.
Elektroonikat on masinale näpuotsaga jagatud: kaks gaasi tundlikkust reguleerivat sõidurežiimi (tavaline ja teine vihmasemal teel sõiduks sobilik), analoog kiirusenäidik, millel väike LCD näitab ka käiku ja hinnangulist kütuse kogust… Ja ongi kõik. Kõik muu tundukski selle lihtsa masina juures liigne.
Mitte niiväga toores toorik
Miks ma ikkagi seadsin kohe alguses küsimuse alla selle tsikli kitsa nišistaatuse? Selle pärast, et tänu oma lihtsusele on Triumph Bobber suurepärane toorik, millest saab kujundada radikaalselt erinevaid masinaid.
Ma olen näinud põhjalike kohvrisüsteemide ja kõrge esiklaasiga pikamaasõidu variante, sportratta madala lenksu ja rula meenutava sadulaga cafe-racer’it. Britid on ehitanud sellest suure turbo ning kergmaterjalist lisadega korraliku kiirendusmasina.
Tahad kurvides rohkem kallutada? Vastava komplektiga saad jalased maast kõrgemale. Ostsid Bobberi, aga nüüd kaaslane kritiseerib, et tegelikult tahaks ta ikkagi tulla kaasa sõitma – pole probleemi: leidub ka kahele inimesele sadul.
Aga see konkreetne punane kaunitar siin väga palju muutmist ei vaja. Kuigi ma algselt tundsin tegelikult huvi üldse Bobberi sõsara Speedmasteri vastu, siis kui ma Bobberit nägin, tõmbas see kohe oma nooruslikuma ja mässajalikuma olemusega enda poole.
Ja kui ma veel avastasin 2022 aasta Bobberi eriversiooni nimetusega Gold Line, siis lihtsalt pidin valima selle. Kõik teised Triumphi Bobberid on tulnud tehasest mustade porikatega, isegi kui paagi värv on varieerunud.
Gold Line on ainus, millel on porikad paagiga sama värvi. Nimetus “Kuldne joon” viitab käsitsi tõmmatud kuldsele kontrastsele joonele paagil ja õhufiltri karbil.
Ma olen üsna veendunud, et minu silm pole kaugeltki ainus, mis seda masinat vaadates puhkab!
Fotod: Margus Tammela
Mis on täpsemalt tsikli puhul stabiilsuskontroll? Ehk oli tegu siiski kas veo- või pidurdusjõukontrolliga?
Aitäh märkamast! Parandus tehtud!