Mootorrattur Gerli Ramler, WIMA Estonia juhatuse liige, räägib eesti naistsiklistide nimel südamelt ära. Autojuhid, märgake mootorrattureid ja mõelge neist kui inimestest, kel on samasugune soov nagu kõigil liiklejail, jõuda turvaliselt sihtpunkti ning tunda kevadest täiel rinnal rõõmu.
Rahvusvahelise naismootorratturite ühingu WIMA Estonia liikmed esindavad naisi laias vanuseskaalas ja erinevatelt elualadelt. Meid seob soov suurendada inimestes tolerantsust ja armastust kaherattaliste vastu ning anda oma panus viisakamasse ja turvalisemasse liikluskultuuri.
Selleks harime end pidevalt motokoolitustel, teeme koostööd Maanteeametiga ning korraldame õrnemale soole suunatud tasuta üritusi. Neile sündmustele on oodatud kõik õrnema soo esindajad, kes kas juba sõidavad tsikliga või kaaluvad tulevikus selle harrastusega alustamist.
[dropcap]NAISTSIKLISTI PILGUGA [/dropcap]Ajast, mil mootorrattaload tegin, tundub iga Eestimaa talv koledasti venivat. See aasta pole erand. Kuidagi ei jõua ära oodata, mil saaks juba kaherattalise välja ajada.
Samas algab iga hooaeg taas „tavaliste“ muredega – tänavad on killustiku- ja liivapuru ning jää poolt lõhutud auke täis ning kaasliiklejad peavad harjuma, et kevadekuulutajad neile igal võimalikul ja võimatul silmapilgul nende taha, kõrvale ja ette sõidavad. See ei käi muide ainult mootoriga rataste kohta – tähelepanuväärselt kasvab kevadel ka jalgrataste arv tänavapildis.
Tegelikult püüame igal kevadel kaherattaliste omanikena teisi liiklejaid teavitada, et oleme olemas ja liikluses ja tahame ellu jääda. Pahatihti nähakse aga mootorratturite stereotüübina ülbikuid kihutajaid, sest ratta seljas nagu autorooliski istub igasuguseid inimesi – pereinimesi, ärimehi, koduperenaisi kui ka noori uljaspäid.
Kiivri sisse aga enamasti ei näe ja nii ei kujutata ettegi, et tsiklil võis just mööduda üks äraütlemata tore inimene, kellele lihtsalt meeldib mõnusalt teedel kulgeda, vilkamaid möödasõite teha ja parkimiskoha pärast mitte stressata.
Samas lisandub tõepoolest liiklusesse pidevalt ka algajaid, kes ei oska veel vast nii tõhusalt pidurdada või põigata, nii et ei tasuks testi mõttes iga tsikli ette astuda või pöörata, et näha, kas „kutt“ saab pidama või mitte.
[dropcap]TEGELIKULT ON NII [/dropcap]Autojuhid, tavaliselt ei lähe mootorrattur teist mööda sellepärast, et näidata, kui nobedad võivad olla pisikesed kaherattalised, vaid lihtsalt autorataste alt loobib tolmu ja kivikesi vastu kiivrit ja kindaid, mis ei tee taga sõitmist kuigi mugavaks. Lisaks veel suurte masinate puhul nullnähtavus ja tuulekoridor.
[dropcap]* [/dropcap]Kui mina maanteel mõnest sõiduautost ei viitsi parasjagu mööda kupatada, vaid olen vajunud oma mõtetesse või kiikan lummatult kaunist Eestimaa loodust, siis elan üle (päriselt ka), kui mõni tagant möödasõitva auto juht vahib mulle silmaauku, lööb endale rusikaga vastu rinda ja irvitab võidukalt.
[dropcap]* [/dropcap]Kui mootorrattur linnas autode vahel ei paaruta, ei pruugi ta olla ka kogenematu ja äpu, vaid äkki pole ta ratta rehvid kõike paremini pidavamad või ehk kardab talvest jäänud kurvides lebavat killustikku, mis nagu ootab, et tema peal järsem pidurdus tehtaks ja libisemisse satutaks.
[dropcap]* [/dropcap]Kui mootorrattur valgusfoori alt esimesena ei stardi, siis äkki on ta just koduväravast välja keeranud ning pole jõudnud rehve soojaks sõita, olgugi et õhutemperatuur näitab juba viit plusskraadi. Või vastupidi – on jõudnud linna pärast paarisaja kilomeetrist ringi, istmik kange, sõrmed külmunud ja ise väsinud.
Jah, jalakäijad ja autojuhid võivad mõelda, milleks siis teile, kulla mootorratturid, seda jama vaja on? Saage aru – tsiklid on samasugune hobi nagu mäesuusatamine, surfamine ja golf. Mina näiteks neid kolme viimast ei oska. Kas ma siis sellepärast teen maha inimesi, kes neid harrastavad? Kindlasti mitte.
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Tõsi on see, et mugavas ja soojas autos istudes kipub tähelepanu ümbritseva suhtes hajuma – tahaks ju kuulata muusikat ja niisama mõnusalt omaette olla… mingid kaherattaliste seljas sõitjad sellesse maailmapilti ei mahugi. Ja kui nad siis äkki seal on, tundub nende tegevus tihti arusaamatuna. No hea seegi, et nüüd märkasid, eks.
On veel üks probleem, millest Gerli selles loos eraldi ei räägi, kuigi peaks – suurte tähtede ja paksu punase kirjaga. Võib-olla oled sina korralik juht ja ei tegele roolis kõrvaliste asjadega.
Aga ei tea sina ega mootorrattur (soost olenemata), millise neljarattalise roolis istub inimene, kes samal ajal nutiseadet näpib ja isegi ei mõtle sellele, et ta midagi valesti teeks.
Ammugi ei mõtle ta sellele, et kuskil on inimene kahel rattal, kellel on oma unistused, lootused ja soov, turvaliselt sihtpunkti jõuda. Roolimobiilikud on ohuks meile kõigile, mootorrattur ja jalgrattaga sõitja on aga eriti kaitsetud, sest neid ei ümbritse rauast kapp…
Mida teha? Tegutseda ikka. Olla roolis kohal, kui oled selleks sinna istunud. Hoida auto salongis helitaust madal, et kuulda mootorratturi lähenemist. Jälgida ümbritsevat.
Kutsuda kaasliiklejaid vajadusel korrale, aga mitte liiklusraevutsedes vaid helistades politsei infotelefonile 612 3000. Rääkida inimestega silmast-silma, rahulikult. Võtta seltskonnas teemaks liiklusturvalisus. Olla ise eeskujuks. Hoida end ja kaasliiklejaid.
Tekst: Gerli Ramler, WIMA (Women’s International Motorcycle Association) Estonia juhatuse liige
Pildid: Pixabay
Autojuhi kiri mootorratturile: sinu elusalt kojujõudmine on meie mõlema ühine asi
