1936. aastal Berliini olümpiamängude eel korraldatud Tähesõitu peetakse motomatkajate iga-aastase suurürituse, FIM Rally alguseks. 2016. aastal möödus esimesest üle-Euroopalisest Tähesõidust 80 aastat ning Unic-Moto klubilised otsustasid seda korralikult tähistada. Ja tegid FIM Rally’l hea tulemuse! Motoentusiast Kaspar Noor kirjutab kõigest lähemalt.
[dropcap]PROLOOG [/dropcap]Nagu ajaloos korduvalt juhtunud, võib üks ja seesama hea mõte tulla korraga pähe erinevatele inimestele ja isegi erinevates maailma otstes. Võib lõputult arutleda, kas raadio leiutas Popov või Marconi või on hoopis tähtsaim nendest luuletaja Ivanov, kes olevat välja mõelnud leiutaja Popovi (kes omakorda leiutas kõik asjad elektrimootorist tuumaenergiani).
Üks on aga kindel – teenelise klubikaaslase Märt Karuga olime arutlenud korduvalt selle ammuse legendaarse ürituse enda tähendusest ning samuti ka selle väärika juubeli tähistamise teemal. Mõte süvenes 2015. aasta augustis, kui sõitsin väikebussiga läbi terve Euroopa tagasi Hollandist Eestisse, pidevalt kas üle õla vaadates või tagasivaatepeeglisse piieldes.
Seda mitte hirmust kaasliiklejate või võimaliku teeäärse räkiti ees, vaid imetledes värskelt kollektsiooni lisandunud Terrot’d (1934) ja BMW-d (1956).
Mis saaks olla veel vingem, kui tuleval juubeliaastal korrata tähesõitjate võidumarsruuti Berliinini! Jagasin kodumaale jõudes koheselt oma mõtet hea kamraadi ja klubikaaslase Ivar Lindlaga. Ja kohe käisidki idee veel vingemal tasandil välja meie Tallinna piirkonna volinik Urmas Teearu koos Märt Karuga, kelle poole omakorda oli pöördunud FIM Rally veteran Urmas Kauniste Eesti Motomatkajate Klubist.
Otsustasime, et teeme idee teoks 2016. aastal toimuva FIM Rally raames, et asi oleks ametlik ja tulemus loeks! Ralli sihtkohaks oli Liptovi nimeline linnakene Slovakkias. Toimusid mõned arutelud ja töökoosolekud ning ära said määratud nii tähtajad enda möllimiseks kui ka seejärel täpsemad ülesanded ja käsuliinid.
„Laulupeo üldjuhiks“ ning kogu ettevõtmise führeriks valiti ühehäälselt Avo Kompus (peab ju olema keegi, kelle selja taha pugeda ning kes kõik asjad mugavalt valmis organiseerib).
Kogu Unic-Moto delegatsioon jaotati omakorda kolmeks grupiks, sest tulijaid oli Eesti erinevaist paigust esialgse plaani järgi kokku üle 30 ja sellist seltskonda maanteel juba koos ei hoia.
Algne entusiasm oli sedavõrd suur, et meie osalejate arv ületas esialgselt kordades EMMK poolt tulijate oma. Eks ole seegi koht, kus uhkust tunda.[nextpage title=”OSALEJAD JA TEHNIKA”]Ajaloolise õigluse huvides olgu siinkohal äratoodud nii osalejete kui osavõtnud tehnika nimekiri. No et ei peaks 80 aasta pärast tikutulega seda informatsiooni taga otsima nagu see praegu paljuski 1936. aasta Tähesõidu puhul oli.
Unic-Moto liikmetest osalesid FIM Rallyl tsiklijuhtidena:
Aivar Michelson Jawa 350/361 (1966)
Andrus Lüüding Ariel NS (1939)
Arno Jõemaa KMZ K750M (1966)
Avo Kompus IZ Planeta (1963)
Edgar Aadusoo IZ Planeta Sport (1974)
Gerli Ramler AWO Simson 425 (1957)
Heiki Vint Jawa 360/350 (1969)
Ivar Lindla Indian Chief (1946)
Jaan Sild Zündapp K800 (1935)
Janno Kase IMZ M62 (1965)
Kaspar Noor BMW R26/1 (1956)
Meril Närep Minsk M104 (1967)
Priit Pedak IZ Jupiter III (1974)
Reigo Vilu JAWA 354/350 (1969)
Rein Kork Honda VT600 (1995)
René Toome KMZ K750M (1964)
Uko Truu IZ 49 (1956)
Urmas Teearu Harley Davidson 32V (1932)
Vello Närep KMZ M72N1 (1958)
Kindlasti on tunnustuse ära teeninud võrdväärselt kogu reisi vältel kaasas ja toeks olnud pereliikmed (kes filmis kaameraga, kes kallutas korvi) kui ka kolme tehnilise abi (buss + käru) juhid Aiki Närep, Marek Heinsaar ja Tiiu Lüüding.
Kuna grupid ei sõitnud koos ning pahatihti kohtuti alles ööbimispaigas, pean juba ette vabandama, et eelkõige ja vahetumalt saan edasi anda seda, mis toimus just selles grupis, kuhu ise kuulusin ja mida vedas Ivar. Mis sugugi ei tähenda nagu oleks teiste gruppide teekond ning sellel aset leidnud seiklused kuidagi väiksema kaaluga.
[nextpage title=”EI MINGIT JAANIPÄEVA, MINEK!”]28. juuniks oli vaja olla viiepäevase sõidu järel Liptovis ning ametlikult finišeeruda. Kuna stardieelsesse kriitilisse aega jäi ka jaanilaupäev, otsustas igaüks individuaalselt selle tähistamise võimalikkuse ja mastaabi üle.
24. juuni õhtul pidime aga kohtuma Leedus, Joniškises. Perekond Pedak-Ramler, perekond Lindla ja allakirjutanu otsustasid selle väärika püha vastu võtta Lõuna-Eestis ca 30 km kaugusel Läti piirist. No ikkagi vähem sõita jaanipäeval ja jõuab kiiremini ööbimiskohta.
Ühisstart Tallinnast ei kulgenud siiski valutult – teispool Raplat hakkas Gerli AWO Simson hirmsaid hääli tegema (esialgsel hinnangul käigukasti probleem) ning saabus esimene plaaniväline peatus.
Polnud midagi parata – Gerli, Matten ja Priit tuli komandeerida kiiremas korras Mulgimaale remondibrigaadi hoole alla ning mina BMWga ning Ivar ja Ave Indianiga jätkasime sõitu läbi kauni suvise Eestimaa.
Juhtus ime (mille kordasaatjaks oli ei keegi muu kui Uko Truu!) ja öise jaanilõkke ääres toimus rõõmus taasühinemine – Gerli Simsoni sadulas ning Priit ja Matten IZ Jupiteriga saabusid põrinal öösel kella 2 paiku kohale. Pidu Keeni mõisas sai veelgi hoogu juurde.
[nextpage title=”ESIMENE PÄEV”]Vaatamata möödunud pidustustele oli start õigeaegne, ilm super ja ebatraditsiooniliselt olid unustatud seekord taevakraanid valla keeramast. Lätis sai meid olema juba päris palju. Sõita oli siiski Leetu veel üksjagu ning päeva kilometraažiks tuli ca 400 km.
Saabus esimene õhtu, kus lõpuks kõik olid koos, ning kohale jõuti tähesõidule kohaselt omas tempos ja eri aegadel. Nagu arvata oli, ei kulgenud teekond tehniliste viperusteta. Vana indiaanipealiku pirtsutamine laadimisvooluga Lätis oli siiski tühiasi võrreldes sellega, mida edaspidi õhtu arenedes näha saime.
Joniškise nõukogudeaegset ühiselamut meenutava öömaja hoov täitus vanadest mootorratastest ja nende mürinast. Urmas asus kohale jõudes kohe tegelema Harley silindripea mahakeeramise ja tihendi vahetusega.
Pidulikult saabus K750M slepis Avo oma külgkorviga Zündappiga. Mõistmatul pilgul jälgis seda teine Zündappi mees ning teise grupi führer Jaan.
Etteruttavalt olgu öeldud, et terve selle ca 1800 km sõidu puhul keeldus Jaani ratas ilmutamast mistahes tehnilise rikke tundemärke ning sõitis järjekindla jonnakusega läbi kõik kilomeetrid, mis igapäevaselt ette anti.
Seoses eeltooduga püstitati üks vähe isevärki rekord. Kanged mehed ei tahtnud alla anda. Avo Zündappile diagnoosi pannes selgus konsiiliumi üksmeelse otsusena, et see vajab tõsisemat arstimist ning sellise remondi läbiviimiseks puudusid nii tehnilised võimalused kui ka vajalik ajaline ressurss.
Ignoreerides rasket päeva, kihutas Marek bussiroolis tagasi Eesti poole, kõrval Avo ja taga kinnises kärus Zündapp õõtsumas. Eesmärgiks oli viia tsikkel turvaliselt kodugaraaži ning asemele võtta külgkorviga IZ Planeta ning jõuda järgmiseks õhtuks ööbimiskohta Poolas, kus taas teistega ühineda. Olgu öeldud, et mehed said sellega ka hakkama!
[nextpage title=”TEINE PÄEV”]25. juuni hommik algas kahtlaselt – esiteks saime täpselt planeeritult kl 9 starditud ja teiseks läks Priidu külgkorviga IZ tavapärase lükkamise asemel vändast käima.
Siis sõitsime tervelt 3/4 tundi jutti, ilma et midagi oleks juhtunud. Juba iga asjaolu eraldi võttes oleks pidanud piisavalt valvsaks tegema. Tekkis mure, et kas nii jääbki. Aga peale 47 km läbimist olukord normaliseerus – seekord avas skoori Ivari Indian.
Pealik võttis tomahoogi puudumisel aku kaane ja virutas selle suure hooga tee äärsele heinamaale. Küllap nägi seal mõnda kahvanägu rohu sees hiilimas või midagi. Viskas nii hästi, et tuli käia töökindla vene mootorrattaga mitu kilomeetrit tagantjärele otsimas.
Siinkohal tänusõnad Edgarile ja tema väsimatule IZ Planeta Spordile! Ja aku kaas saigi leitud ja tema õigele kohale installeeritud. Pealik taaskäivitatud, asutasime ennast liikvele.
Hüppasin oma BMW selga, mis harjumuspäraselt ja ilma tõrgeteta esimesest vändalöögist käivitus. Nagu tuled peale keerasin, kustus ära ja ei andnud enam ühtegi elumärki. See oli midagi uut. Selgus, et vool ei jõudnud enam akust süütelukuni.
Pilk üle õla kinnitas, et meie hea kaitseingel Tiiu koos tehnoabibussiga oli mõne meetri kaugusel. Kuna BMW kiirkorras käima saamiseks oli vaja veidi allameetrist juhtmejuppi, sai ratas resoluutselt vormeli rehvivahetuse ajaga (seda küll üksnes tänu Andrus Lüüdingule) käru peale paigutatud, et sellega baasis õhtul edasi tegeleda.
Taotlesin endale vingus näoga asendusratta: Andrus oli ettenägelikult kärule laadinud sisuliselt uue Harley-Davidson V-Rod. Sellega sai sõidetud suisa üle 400 km ehk õhtuse staabini Poolamaal.
Järgmisena üllatas Heiki Jawa. Pääsu polnud ja peremehe asjatundliku käe all tuli tal hakata jälle jagama sellist sädet ning voolu nagu tehas seda omal ajal sisepõlemismootori tõrgeteta töötamiseks ette näinud oli.
Järgnes traditsiooniline Jupiteri näppimine, mis lõppes sellega, et külgkorv võeti küljes ja tõsteti BMW kõrvale. Väge täis naised haarasid korvi sülle ja tõstsid peale, mehed peamiselt segasid selle tegevuse juures. Eestvedajaks taas Andrus, kelle tarmukus tegi silmad ette ka staažikamatele klubi liikmetele.
Andruse kiituseks tuleb öelda veel seda, et tema osavatest kätest ja tehnilisest taibust ei jäänud puutumata praktiliselt ükski ratas meie grupis. Eeskujulikus korras ja kadedust tekitavalt ilus oli ka tema enda 1939. aasta Ariel NS.
Jõudsime hommikusest stardipaigast 430 km kaugusel asuvasse ööbimispaika Poolas, mis meile paljudele tuttav ning mida Poolast läbi sõites on võimatu tee ääres mitte märgata – Zajazd Wiking.
Kuigi viikingid olid tuntud sõjamehed ja meresõitjad, kelle haare ulatus Euroopast Ameerikani, oli mõistatus, kuidas on nad seotud suvalise kohaga Poola metsa vahel. Aga selle kavatsesime seekord kindla peale välja uurida. Seniks aga jätkasime tavapäraste tegevustega hoovis.
[nextpage title=”KOLMAS PÄEV”]Hommikul personal reetis, mis on selle ööbimiskoha nime saladus. Lihtsalt esimesel omanikul tuli 1936. aastal seda hoonet ehitades selline mõte, olenemata asjaolust, kas sinna ühegi viikingi jalg kunagi astunud on.
Saime rõõmsalt teele asuda. Eelmisel õhtul sai BMW-le jupike uut juhet pandud ning asi toimis jälle nagu šveitsi kell. Et siis mõtles bemm välja uue viguri. Sõites sellel päeval maha üle 200 km, muutusid teed jube kehvaks.
Raputas ja raputas, kadus asfalt, hiljem ka kruus, liivarada ja põld! GPS-is aga oli see häirimatult suur ja korralik tee. Sõites mööda maastikku maabusime oma üllatuseks perroonil. Paraku oli see raputus BMW-le liiast.
Töötas ja töötab laitmatult edasi, aga jalaraua juurest murdus tükike raami kahest kohast ära. Tuli aga jälle harrikas appi võtta! Gerli AWO-l tuli esituli keevitusest lahti, kui osavalt sai see nipukate abil paika pandud ja lõppkiirust ei mõjutanud.
Järgmiseks tuli kohutav tuul ja kohalikud Poola mussoonvihmad. Varjusime ühte autopesulasse. Meie õnn, et pühapäev oli, muidu oleks seal järjekord olnud. Valge vesi voolas mööda tänavaid. Vaatamata gruppenführer Ivari soovitustele sai kärsitus võitu ja otsustati siiski mingi aja pärast edasi sõita.
Vastutulev auto saatis hiigellaine üle Indiani elektrisüsteemi ja meil oli mõneks ajaks jälle tegevust. Lõpustaadiumis liitus meiega ka kohalik külanõukogu. Nii me seal siis rõõmsalt omavahel poola keeles suhtlesime.
Seda mõnusam oli sellistes tingimustes peale järjekordse 430 km läbimist jõudes Rzeszowis broneeritud hotelli võtta soe dušš ja külm õlu ning süüa korralikult kõht täis. Õhtuks olid jälle kõik kolm gruppi kohal ning muljetamist jagus ohtrasti ning hiliste öötundideni.
[nextpage title=”NELJAS PÄEV”]27. juuni, hommikune start. Päev tõotab tulla põnev. Hoov täitus tsiklite mürinast ja riburada pidi ning väikese ajalise vahega läksid kolm gruppi liikvele.
Jõudsime päevasel ajal ja täiesti valges ilma suuremate seiklusteta (kummaline, kas pole?) sihtriiki Slovakkiasse. Osa pidasid seda suure erutusega isegi Sloveeniaks. Minul aga jälle üks kena päev Harley-Davidsoniga. Tema kaunis pepu oli tänu kohatistele vihmahoogudele juba üsna poriseks saanud.
Sõidad mööda teed, kuulad meloodilist mootorimüdinat. Kui gaasi annad, siis linnud vaikivad, lehed kukuvad puult ning asfaldisse tekivad praod. Ootasin mitmendat päeva nii Leedu kui Poola roheliste protestiaktsioone või vähemalt tsikli rekvireerimist piiril aga ei midagi.
Järelikult on neil hea muusikaline maitse. Kõigele on mõeldud – jalakäijad ka alla ei jää, sest harrika signaal on kõvem kui ZIL-i pasun. Muuhulgas avastasin, et vaatamata 70-aastasele vanusevahele sobivad nii uus kui vana harrikas omavahel väga hästi kokku.
Kui juba jutt Harley-Davidson’i kaubamärgi peale läks, ei saa üle ega ümber ka kultusfilmist “Harley-Davidson ja Marlboro kauboi”. Alati stiilne Rein sai sealt inspiratsiooni omale jalavarjude hankimisel! Reinu rollis on filmis võrratu Don Johnson.
Goralsky Dvori nimeline ööbimiskoht Slovakkias Haligovce külas oli väga äge. Tõsine trahter koos peoruumide ja kämpingumajadega. Täielik öko. Pudulojused sõid suisa paarikümne meetri kaugusel. Seda tegevust saatis kaunis karjakella kõla.
Meie ilusad mootorrattad äratasid nii kohalike kui külalistes silmis piisavalt tähelepanu. Samas jäi arusaamatuks, kuidas kohalikes neidudes äratas kõige rohkem tähelepanu Aivari Jawa ning ta tegi sellega siis tüdrukutele sõitu. Ehk on neid ajaloolisel kodumaal sedavõrd väheks jäänud? Omaaegne riik nimega Tšehhoslovakkia on küll pooleks tehtud, aga siiski.
Ca 230 km läbimise järel oli kõht piisavalt tühjaks läinud ning vastavalt saabumise järjekorrale said näljasemad laua taha istuda ning suuremat nälga kustutama hakata. Suurem ühissöömine koos rahvaliku taidlusprogrammiga oli veel niikuinii plaanis.
Suur oli meie üllatus, kui õue veeres Hansaliini buss koos väga eestlasliku käruga, mille peale oli kirjutatud suurte tähtedega ANTS VILJANDI. Tõeline kaasmaalaste invasioon. Peremees on väga lahe tüüp. Lisaks sellele, et ta on suur eestlaste sõber, valdab ta ka vene keelt ja nõukogude huumorit.
Peremees Ladislav orgunnis lamba küpsetamise, peene kodutehtud napsu ja kõva külasimmani. Moosekandid olid kõrgel tasemel. Samuti on seal hulgaliselt igat sorti vanu töötavaid mootoreid, mis kohe tehnikahuviliste tähelepanu pälvisid.
Õhtu arenedes järgnesid veel puu saagimise ja kitse lüpsmise võistlused. Naersime nii, et kõht valutas. Esilüpsja auhinna pälvis seekord Edgar. Ei jää ka mehed Leida Peipsile alla!
[nextpage title=”VIIES PÄEV”]28. juuni hommik Slovakkias algas parvetamisega. Ivar, Ave, Gerli ja Priit otsustasid siiski minna tsiklitel avastama väiksemaid kohalikke teid ja mägesid.
Tehnikat ehk paate nähes visati võllanalja. Jõgi on piiriks Poola ja Slovakkia vahel, erinevat usku kirikud täpselt vastastikku paremal ja vasakul kaldal. Vastaskaldalt lehvitas poolakast mundrimees ja poolakatel olid filmivõtted.
Tundus, et olenemata rahvusest või riigipiirist kõik tunnevad kõiki. Samuti käivad ühe kalda poisid kosjas teise kalda tüdrukutel Väga lahe näide integratsioonist.
Röövel Rumcajsi mäletate lapsepõlvest? Ta oli nüüd meie parvejuhiks ning seda ametit pidanud viimased 30 aastat. Rein sai vahepeal ajutist ametikõrgendust ning ülendati samuti parvejuhiks koos piduliku mundri üleandmisega.
Siis sõitsime aga vapralt edasi lõpp-punkti poole. See oli matka lühim ehk ca 100 km ots. Tunne oli ülev ja kõik ootasid ärevalt sihtkohta jõudmist, teadmata täpselt, mis on seal ees ootamas.
Ja kui sihtkohani olid jäänud loetud kilomeetrid, näitas iseloomu Edgari IZH-Planeta Sport. Gaasitrossi katkemine oli paras üllatus, sest olime juba mitmeid päevi närvis, sest tundus, et see ratas üldse ei lagune.
Lõime ratta käru peale ning peale kõrval asuva supermarketi põhjalikumat revideerimist, võtsime kursi staapi ja laagriplatsile. Abiks olid teeäärsed sildid. Meie pidulik saabumine vanade tsiklitega äratas piisavalt tähelepanu.
Esimese asjana panime laagri püsti EMMK laagri kõrvale. Turvakontroll oli kõva, ükski suvaline inimene ega tsikkel ei pääsenud telklaagri alale ja kõike ümbritses võrkaed. Voolupistikute arv oli väga limiteeritud ja isegi vargapesadest polnud abi, sest hädalisi, kes vajasid nutisedmete laadimist, oli kordades rohkem.
Lähima aiaposti küljes oli pistik aga see oli pidevalt hõivatud ühe prantslase poolt, kellel pidi öö läbi (ja ka suurema osa päevast) sees olema hingamisaparaat. Tema pälvis meilt hellitava hüüdnime “stepslimees”.
Askeetlikud pesemisvõimalused ja WC-de kasutamisvõimalus olid samuti tagatud. Seadsime sisse ka staabitelgi koos grillimisvarustuse ja lauaga seltskondlikeks lauavestlusteks.
Nüüd ja edaspidi oli sinna aina tihedamalt asja nii teenelistel motomatkajatel ja EMMK juhatuse liikmetel Urmas Kaunistel, Raido Remmelgal ja Rafael Milermanil kui ka teistel nende klubi liikmetel. Kindlasti oli siin oma roll igaõhtustel anekdoodivõistlustel ja Uko kokakunstil.
[nextpage title=”KUUES PÄEV”]Algas ajalooline 29. juuni, mil toimus nn väike paraad. Kõikide riikide mootorratturid rivistasid check-in’is oma tsiklid riikide kaupa üles, startisid Liptovsky Mikulaši linnasüdamesse ja said seal üle loetud.
Liigse tagasihoidlikkusega ei hiilanud me juba laagriplatsil – eestlaste vanamootorrataste pargis oli püsti suur plakat, mis teatas, et võitjad on tagasi. Nagu see juhtus 80 aastat tagasi esimesel FIM Rallil, mille eestlased ülekaalukalt kinni panid.
Seda näitasid ka meie selleks ürituseks valminud T-särgid. Ja see äratas tähelepanu. Nii öösel kui päeval tiirlesid meie rataste ümber uudishimutsejad erinevatest riikidest. Sellest said kõik aru, et uute ratastega saab matkata. Aga, et nii pikk maa maha sõita 40-50-60-70 ja ka 80 aastat vanade ratastega, äratas aukartust.
Paraadile minek eeldas teatud ettevalmistusi. Rattad pidid olema nii puhtad, kui see asjaolusid arvestades võimalik oli. See tekitas meie hulgas ka vastakaid arvamusi ning pakuti välja, et vanad tsiklid võiks ikka olla teetolmu ja poriga kaetud – muidu ei usutagi, et nendega omal jalal kohale jõudsime.
Ega mingid saksa penskarid ei ole, kes käruga tehnika kohale veavad ja siis koha peal ringi põristavad ca 1 km päevas! Jätsime siis rattad ehk mõnest kohast elegantselt tolmuseks.
Enne sõitu vajasid kõrvaldamist ka mõned tehnilised probleemid. Näiteks kehv Poola tee mõjus minu BMW-le selliselt, et raam kahest kohast (jalaraua eest ja tagant) pooleks murdus. Ilmselt olid siin süüdi ka ajaloolisel põhjused.
Aga õnneks oli Andrusel ka selle vastu rohtu – 10 kivipuur ja 13 nipukat ning ratas oli jälle sõiduvalmis. Pool tundi enne starti hakkasime mõtlema, et kui Priit sai kirja pandud korviga rattaga ja nüüd kohale sõidab ilma, siis äkki me ei saagi nõutud arvu korvirattaid täis?
Heiki, Andrus, Uko, Maarek, Priit, Arno ja Vello otsustasid, et nii ei saa ja rekordajaga 09:49:99 installiti IZ-ile korv külge tagasi. Gerli kommenteeris kõrvalt, et huvitav, miks neil Priiduga kahekesi selle timmimine kaks päeva võttis.
Lisaks võeti vastu otsus, et kui juba Harley sai kaasa võetud, siis regime ka selle ära ning Arno sõitis paraadile harrikaga ning Helja külkaga.
Aga rahvast oli paraadil palju ning start toimus riikide alfabeetilises järjestuses. Monaco lipu all sõitis näiteks kaks mootorratast – saatemasin ja ainukene sellest riigist saabunud mootorrattur.
Eestlaste hulgas oli pilt palju parem – kokku oli võistkonnas 27 mootorratturit, nendest 19 uunikmotolased vanadel ja väärikatel tsiklitel.
Paraad linnasüdamesse oli vinge – tänavad ja raekojaplats olid ratastest umbes ja neid lisandus üha juurde. Urmas Teearu, kes meie kolonni eesotsas sõitis, andis esimese intervjuu ja sõlmis isiklikud igavesed sõprussidemed Liptovsky Mikulaš’e linnapeaga.
Seejärel kuulasime ära Eesti hümni, parkisime rattad keskaegsele väljakule, kus need kõik kohtunike poolt üle loeti, et oleks selge, millisele riigile kui palju ja mille eest punkte anda saab.
Vägev vaade – suured Eesti lipud tsiklite küljes andsid kõvasti tooni. Seniks oli paariks-kolmeks tunniks linna peal vaba aeg lustimiseks, millist võimalust me loomulikult kasutamata ei jätnud. Vanalinna kitsad tänavad olid tsiklitest umbes, riigilippe oli Soomest Ameerikani.
[nextpage title=”SEITSMES PÄEV”]30. juuni oli selles mõttes meeldejääv, et tsikliga sõita ei tulnud meetritki. Meid ootas korraldaja poolt organiseeritud bussitransport ja kultuuriprogramm, mis seisnes peamiselt mäe sees koobastes ronimisest ning Orava lossi külastamisest.
Tegemist oli võimsa keskaegse kindlusega, mis sõjariistatest ja piinapinkidest tulvil. Ivari kiuslikele küsimustele selle kohta, kellega seal pidevalt sõditi, ei osanud giid paraku midagi vastata.
Sestap otsustasime, et küllap oli selle lossi peremees ikka tuntud eestlasest sepp Ivan Orav, ei saagi ju slovakid eestlaste tegemistega niivõrd kursis olla. Egas nimi Orava loss saa ju tühja koha pealt tekkida! Selles lossis on filmitud ka esimene õudusfilm “Nosferatu” aastal 1922 ja ka mitmeid sellele järgnevaid.
Osad unicmotolased loobusid ühisekskursioonist ja käisid vahepeal mõned sajad kilomeetrid eemal Aivari Jawa-sõbra juures vanu rattaid silmitsemas ja rariteetset Jawa 500 paaki ära toomas. Nad liitusid meiega uuesti mäekoopas.
Telklaagris toimus tavapärane sotsialiseerumine – uuriti rattaid, suheldi erinevatest riikidest pärit mootorratturitega, käidi linnas proviandi varusid täiendamas ning hiljem oli tavapärane anekdoodi vestmise võistlus ning “Ukoga köögis”. Kõik olid rahul. Õhtul oli laval jooksvalt ka väike eelkokkuvõte ja meenete jagamine, aga põhitseremoonia oli alles ees.
[nextpage title=”KAHEKSAS PÄEV”]Uue kuu esimene päev tõi kaasa ettevalmistused nn rahvaste paraadiks. See tähendas mitmekümne kilomeetri pikkust sõitmist kohalikel teedel ning omavahel koos olid kõikide riikide mootorratturid. Ja meie nende keskel oma ilusate vanade ratastega.
Ring tuli kokku pea 50 km. Jällegi täitusid kõik Liptovsky Mikulaš’e tänavad sadadest tsiklitest ja nende mürinast. Mõni jäi ka tehnilise rikke tõttu tee ääres toppama, aga õnneks ajutiselt. Finiš oli juba tuttaval keskväljakul.
Veetsime linnas mitu mõnusat tunnikest, aga ootasime õhtut ja autasustamistseremooniat. Me ei plaaninud ju tühjade kätega lahkuda – palju kordi kohal käinud EMMK on igakordselt saanud ühe karika, seekord soovisime enamat.
Ka arvuka osavõtmise eest on ette nähtud, pronks-, hõbe -ja kuldmärgid. Urmas Kaunistel, kes käinud juba rohkem kui 15-l korral, on samuti üks selline rinnas. Üritusel leidis äramärkimist eraldi üks sakslane, kes on osalenud 40-l FIM Rallyl!
Veidi enne, kui algas üldine osa, paluti lavale eestlased. Eks ikka selle auks, et olime esimese FIM Rally üldvõitjad 80 aastat tagasi ja nüüd kohal nii võimsa esindusega.
Lava ees oli Urmase Harley-Davidson, mis on täpselt sama mudel, milliseid võttis esimesest FIM Rallyst osa eestlaste võistkonnas kaks tükki. Urmas lõi Harley käima ka ja selle peale jooksis tsikli juurde kokku suur rahvusvaheline seltskond.
FIM Rallyl on üks vahva traditsioon: nimelt juba enne auhinnatseremooniat hakatakse pihta rahvusvahelise särkide vahetamisega. Iga mootorrattur üritab leida endale meelepärase riigi särgi ja sobiva suuruse ning selle siis enda oma vastu ringi vahetada.
Olime selleks valmis ja kõvemad mehed olid tellinud isegi neli särki. Minu võttis esimesena õnge leedukas, kelle särk polnud teab mis disainiime aga ei tahtnud Baltikumi poisile ära öelda. Teise särgi otsustasin vahetada millegi eksootilisema vastu, aga ma ei saanudki eriti pead murda, sest juurde tulid šveitslased.
Nad olid nimelt otsustanud koguda endale nii palju Eesti särke kui võimalik. Kiitsin neid hea maitse ja intuitsiooni eest – oli täiesti selge, et ajalooliste “võitjate” juubeliürituse särk on rariteetne.
Sai siis nendega sõlmitud siduv eelleping, sest meil oli vaja veel rahvussärkides lava peal ära käia – kui see tehtud, võis ka füüsiliselt särgid ringi lüüa.
Tänulikud šveitslased tulid pärast oma kambaga (kõik puha Eesti särkides!) meie uunikumide juurde pilti tegema. Oli see vast pidu ja pillerkaar – kõigil särgid vahetatud ja ainult hääle ja näo järgi sai aru, kus omad, kus võõrad!
[nextpage title=”VIIMANE PÄEV JA KOKKUVÕTE”]Tähtsaimaks sündmuseks hommikusöögi ja asjade pakkimise kõrval oli kojusõit. Tsiklid läksid Eestist tulnud rekka peale, endid mahutasime kolmele tehnoabibussile. Tee peal aega ei viidetud ning 3. juulil jõudsime kõik õnnelikult koju.
Kokkuvõtteks. Eesti mootorratturid tõid Slovakkias peetud FIM Rally’lt koju hulga auhindu. Võib liialdamata öelda, et Eesti Motomatkajate Klubi ja Eesti Vanamootorrattaklubi Unic-Moto tegid sel suvel ajalugu, saavutades Slovakkias toimunud rahvusvahelisel motomatkajate kokkutulekul kokkuvõttes 8. koha, mis on Eesti kõigi aegade teine tulemus FIM Rallyl. Eesti meeskonda premeeriti erinevates kategooriates kahe esimese ja nelja teise kohaga.
Unic-Moto jaoks oli FIM Rallyl osalemine esmakordne. Kuna me ei soovinud olla kehvemad, kui meie kaasmaalased 80 aastat tagasi esimesel FIM Rallyl, sõideti kohale omadel ratastel, kokku ca 1800 kilomeetrit.
Teekond kestis vanade rataste jaoks viis päeva ning teel juhtus nii mõnigi äpardus, kuid finišeeriti siiski täiskoosseisus. Tõestasime, et vanad mootorrattad on tõsiseltvõetavad ka palju aastakümneid hiljem. Vanamootorratta lembuse propageerimine ongi ju meie klubi kandev idee – mis saab olla veel parem, kui võimalus teha sedavõrd rahvusvahelisel areenil.
Eesti ühismeeskonna saavutused 2016. aasta FIM Rallyl:
FIVA karikas, I koht. Enim 20 aastat ja vanemaid mootorrattaid esinduses.
Hollandi karikas, I koht. Enim korvitsiklite juhte esinduses.
Austria karikas, II koht. Klubi, kel enim juhte ja kaassõitjaid kokku.
Itaalia karikas, II koht. Enim kuni 21aastaseid juhte esinduses.
San Marino karikas, II koht. Enim juhte ja kaassõitjaid naisi esinduses.
Böömimaa karikas, II koht. Enim 125-250 ccm mootorrattaid esinduses.
2016. aasta FIM Rally üldvõitjaks tuli Itaalia, järgnesid Rootsi ja Soome. Kokku osalesid kokkutulekul 25 riigi mootorratturid.
Tekst ja pildid: Kaspar Noor, motoreporter
Artikkel ilmus Unic-Moto ajakirjas Tempo 2016. aasta detsembris
