Veli V. Rajasaar ja Uku Tampere asusid 7. detsembril Subaru Outbacki ja kerge üheteljelise Tiki treileriga teele, et tuua Šotimaalt koju hobiauto, Toyota MR2. 10. detsembril veeretati auto Glasgows kolme mehega treilerile. Veli kirjutab kõigest lähemalt.
Autotoomine Šotimaalt jätkub – Uku sõitis öö läbi, hommikul vahetasime juhti ja äkitselt olemegi juba Glasgow perimeetril. Niimoodi sõites võib ükskõik milline riik väga kompaktne tunduda.
Kuigi sõitsin vasakpoolse liiklusega viimati mitu aastat tagasi Namiibias, on naljakas, kui kiiresti ümberlülitus teise taustsüsteemi toimub.
Uku kõrval mõttega “kaasa sõites” oli paar errorimomenti, ise roolis enam mitte. Okei, parklates nökerdades kisub ikka kergelt paremale poole…
Mõlemad härrasmehed, kelle juurde teel oleme – Toyota MR2 Spyderi müüja ning kõvakatuse müüja – tõdevad, et sattusime Šotimaale kõige halvema võimaliku ilmaga.
Viimased 350 km Glasgow poole sõites kallab vihma ja lörtsi, Outbacki kojamehed saavad kõvasti siblida kuid õnneks on minnes treiler tühi ja sõit pingevaba.
Ja siis olemegi kohal – rahulik äärelinnapiirkond ning ühest majadevahest lehvitab auto müüja Gianni. Kuidagi sürreaalne tundub, et mingi müügikuulutuse nägemine on meid reaalselt siia toonud.
Gianni on huvitav kuju: ta peab autodega seonduvaid rõivabrändi Status Error ning ehitab oma garaažis show-suunitlusega teise põlvkonna MR2.
Eelmine omanik oli keskeakriisi käigus hakanud seda Ferrariks ehitama ning Gianni üritab päästa, mis päästa annab.
Puristide arvates oleks tõenäoliselt tegu pühaduseteotusega, sest kollane V6-swapiga MR2 on nii madal, et jalalaba ei mahu alla ära.
Auto puusad on nii laiaks ehitatud, et garaažist välja saamiseks peaks saega ukse kallale ronima… Tagumised veljed on 14(!) tolli laiad!
Aga autost rääkides peegeldub Gianni näost siiras rõõm. Aasta jooksul on mees sellega sõitnud umbes 80 km ning arvanud, et iga hetk selle roolis on tema viimane…
See auto ei olegi sõitmiseks. Ta naudib selle planeerimist ja ehitamist rohkem kui ta kunagi selle roolis olemist nautida saab ning minu silmis pole ta kuidagi vähem entusiast ega autoinimene.
Seda kurvem on jutuga jõuda minu ostetava MR2 juurde. See pidigi olema tema puhta sõidurõõmu auto, mille valmimist ta väga ootas ning ootama jäigi.
Ka Gianni eeskujuks oli kuulus Technopro Spirit MR-S, mille järgi mina nüüd seda ehitama hakkan. Hetketi on Gianni silmnähtavalt kurb, et auto ära läheb.
Aga hoolimata müügikõhklustest jääb ta aumeheks – kui lihtne oleks poole reisi ajal öelda, et kuule, vabandust, ümber mõtlesin. Tore, et ei pidanud minema varuplaani teed ning mõnda suvalist ronti õige asja asemel tooma.
Gianni näitab hoolikalt ära kõik murekohad, mis juba enne reisi läbi arutatud said. Väike roostetäpp rattakoopal, kooruv lakk, taasinstalleerimist vajav käigukastihoovastik…
Ei midagi kriitilist! Hetke pärast jõuame mootori käivitamiseni ning see on tõele au andes ainuke asi, mis üldse tehingule saatuslikuks võiks saada.
Mootor käivitub esimesest pöördest. Ei mingit köhimist. Ei mingeid lekkeid, laginaid ega klobinaid. Pöörded püsivad väga ühtlased ning hääl on läbi veel täielikult ühendamata summuti eriti tummine. Mina olen müüdud!
Gianni toob mulle veel ka kiirelt “saba”, kuna mu enda OBD ununes Eestisse… Ei mingeid veakoode. Võimalik, et pärast terve summuti ühendamist viskab mõne lambdaga seonduva koodi, aga sellega tegeleme siis kodus. Auto arvele võtmiseni ootab niikuinii palju tööd ees…
Kuigi algselt oli plaan käigukastihoovastikuga tegeleda sel ajal, kui autoosturaha ühest pangast Transfer Wise’i kaudu teise liigub, ei võimalda ilm meil seda teha.
Seega hakkame hoopis MR2 treilerile vinnama, kusjuures selle ja sissesõidutee kombineeritud kalle on piisavalt suur, et kolm meest seda autot lõpuni peale lükata ei jaksagi.
Appi tuleb Uku kogemus – koormarihmapinguti! Ettevaatlikult, kümne sentimeetri kaupa saab Toyota kenasti lõpuni vinnatud ja kinnitatud.
Gianniga jääme veel pikemaks rääkima ning otsustame, et järgmisel suvel tuleb ta Eestisse tuua, et meiega mõne rajapäeva valmis ehitatud masinas kaasa sõita.
See oleks igatahes paslikum “ärasaatmine” kui läbi paduvihma treilerile nukralt järele lehvitamine. Järgneb pea tund aega sõitu, et jõuda järgmisesse kohta, kust saame haruldase kõvakatuse.
Lisaks sellele, et kõvakatus teeb Toyota MR2 kere palju jäigemaks ja parandab juhitavust, näeb see ka hea välja.
Ostetav katus on küll sinine, kuid katuse ülevärvimine on üks esimesi planeeritud asju pärast auto mehaanilise poole üle käimist.
Kuna ilm meid sugugi soosinud pole, kaalume katuse mahutamist Subaru pagasiruumi. Kiire käik mõõdulindiga tõestab ilmekalt, et see on igakülgselt võimatu. Tuleb jätkata esialgse plaaniga…
Siinkohal tuleb ilmataati kiita selle eest, et ta jättis meile 30 minutit kuiva hetke kõvakatuse paigaldamiseks. Ju voolab temagi soontes tilgake autohaige verd…
Kuna protsess eeldab MR2 pehme katuse alla laskmist ja sõitjateruumi plastikute eemaldamist, oleks seda sisu seisukorra perspektiivist vihmas teha olnud vägagi amoraalne…
Katuse müüja Stephen on ka väga pealehakkaja mees – kuuldes, mis meil plaanis, on ta hetkega õues oma tööriistadega meid abistamas.
Ajastus ei saaks olla parem – tõstame katuse paika ning klambrite paika sättimise ajal langevad esimesed uued vihmapiisad. Viis minutit hiljem on jälle padukas.
Kõrvalepõikena – ka Stephen on väikestviisi MR2-hull. Kui ma läbi ta tugeva gaeli aktsendi numbritest õigesti aru sain, on tal olnud 4 teise ja 3 kolmanda põlvkonna MR2, millest kaks ta uhkelt hoovi peal ette näitab.
Enne Toyotasid oli tal (sarnaselt minule) ca 350-hobujõuline WRX STI. Aga lemmik? Ikka viimase põlvkonna MR2.
Ootused on seega kõrged ning iga kord tahavaatepeeglisse vaadates ja MR2ga pilke vahetades on pisut sürr. Ongi tehtud!?
Koduni on jäänud neli päeva… umbes.
Pildid Veli V. Rajasaar ja Uku Tampere
Accelerista Instagram
Veli V. Rajasaar Instagram
Forte
