Toyota MR2 projektiauto sai Glasgow’st kenasti treilerile ning Veli ja Uku asusid tagasiteele. Kui teel UK-sse piitsutasid reisilisi äge vihm ja tuul, siis Doveri sadamani tuli neil rinda pista mitmete teistmoodi väljakutsetega ning laevale jõudmine kippus ohtu sattuma.*
Küllap olete märganud, et meie teekonnast Šotimaale just liiga palju pilti ja jutumaterjali ei ole. See on tingitud peaasjalikult väljas valitsenud pimedusest, öösel sõitmisest, vihmast, tuulest, külmast ning tihkest sõitmisest, mis multimeedia tootmiseks eriti aega ei jätnud.
Glasgow’s Veli uue silmarõõmu peale laadimise järel muutus ilm paremaks. Vihm suures plaanis lakkas ja tuul vaibus ning isegi tee kvaliteet tundus parem! Aga saatusel oli veel muid plaane.
Kindlasti teate tunnet, kus kõik kisub justkui kiiva ja tekib tahtmine meelt heita. Kui ühtäkki, justkui iseenesest mured kaovad, probleemid lahenevad ning lõpptulemus on parem ja toredamgi, kui võinuks oodata.
Esialgu lihtsana tundunud reis Šotimaale võttis aegajalt stressitekitavaid pöördeid, kuid lõpptulemusena on mällu salvestatud oodatust paremgi mälestus ja kohatud vintsutustele võib tagasi mõelda hoopiski härdunult.
Hotellituba ei ole iseenesestmõistetav isegi teisipäeva õhtul
Subaru Outbacki ja MR2-ga treileril Glasgow’st tagasi Londoni poole vurades võtsime eesmärgiks sõita nii kaugele kui võimalik, et päevast tiheliiklust vältida.
Juba enne Manchesteri hakkasime M6 kiirteeäärseid hotelle – mida on umbes üks iga 25 km kohta – järjest läbi käima.
Selgus, et teisipäev, 10. detsember on nii populaarne majutuse kuupäev, et neljas järjestikuses hotellis ei olnud võimalust meile öömaja pakkuda. Või siis ongi hotelliäri Inglismaa kiirteede ääres lihtsalt nii rentaabel.
Hilisõhtust oli saanud kesköö ning uus päev jooksis juba teist tundi, kui lõpuks kiirteeäärses käitises nimega „Services“ (teenused) seisime.
Paremini seda tõlkida ei saa, sest Inglismaal ei ole kiirteede ääres lihtsalt tanklad vaid kihvt komplekt, millesse kuulub tankla + veokiparkla + sõiduautoparkla ning variatsioonis erinevaid teenusepakkujaid. “Services” oleks meie mõistes nagu mini-kaubanduskeskus.
Veli vaatas põhjalikumalt Waze’ile otsa ning leidis mõne kilomeetri kaugusel hotelli Ibis Budget. Loogika oli see, et kui koht on piisavalt ebamugav ligi pääseda, siis nii paljud sinna ei sõida ning seega võib seal kohti olla.
Põgenesime Service’st tagumise värava kaudu ja lõikasime sõna otseses mõttes läbi kesk-Inglismaa maastiku mööda erinevaid karuradu otse hotelli suunas.
Kahes kohas tuli läbida üleujutatud tee, siis hiilisime kellegi laudast mööda, tundus, et üle kellegi põllu, kuni kõrgete hekkide vahelt terendas Ibis ning tuli tõdeda, et loogika toimis.
Taevas säras peaaegu täiskuu ning kogemus oli enam kui sürreaalne. Ei tohi unustada, et saba küljes rippus meil autoveotreiler ja Toyota MR2 selle küüdis.
„I locked myself out“
Pensionieas jutukas retseptsionist rääkis lakkamatult Inglismaa ajaloost ning ei tahtnud meid kuidagi magama lasta.
Kui (kohaliku aja järgi) kella kahe paikulõpuks vestlusest ebaviisakalt välja astusime ja vooditesse kustusime, koputas administraator mõni minut hiljem nukralt meie toa akna taga – ta lasi iselukustuva peaukse enda järel kinni ja jättis ennast õue.
Ilm oli niiske ja külm, olukord üsna ebamugav: vana meest ju õue ei jäta. Asi lahenes nii, et ajasin püksid jalga ja lasin ta välisuksest sisse.
Enne tuppa naasmist sain kuulda tänusõnu ja veel natuke jutustusi Inglismaa ajaloost. Üldiselt sain targemaks ja oskan nüüd pajatada näiteks sellest, kuidas maadeavastused ning nende tarbeks laevade ehitamine, aga ka lihtsalt puidu ahju toppimine umbes 500 aastat tagasi kogu saareriigi metsast tühjaks tegid.
Sain teada sedagi, kuidas kivisüsi oli kunagi odavam kui toit ning peamiselt seetõttu ei ehitatud saarel maju ja kortereid soojusisolatsiooniga.
Kehva kvaliteediga majad olevatki tänapäeva Inglismaa TOP10 probleemide hulgas, sest sisuliselt köetakse lihtsalt õhku.
Ajaloo vastu ei ole mul midagi, eriti kui see Inglismaa kohta käib, aga kui kell on Eesti aja järgi neli öösel ning eelmine öö on magatud autos, siis tahtsin igal juhul juba linade vahele pugeda.
Ning lõppkokkuvõttes meenutame kogemust ülivõrdes, sest ennast välja lukustanud vanamees oli sümpaatne, auto oli pargitud turvalisse kohta, saime pesta ning magasime järgmise lõunani.
Pikk uni sai võimalikuks tänu sellele, et vahepeal oli järjekordne „probleem“ end sujuvalt ise ära lahendanud: algselt pidanuks me juba hommikupoolikul Londonis olema ja uni olnuks lühike (Londonisse oli veel 5 tundi sõitu), aga selgus, et klient eelistas asjade pealekorjeks hilisemat aega.
Võtsime rahulikult, saabusime lubatust ainult kolm minutit hiljem ehk sõitsime 5 tundi kolme minuti täpsusega, laadisime Subaru ääreni Soome laste jõulukinke täis ja keerasime autonina Doveri suunas. Lihtne? Peaaegu.
Kaks tundi ummikus
Paar päeva varem, teel Šotimaale saime imestada, kui rahulik oli esmaspäevane tipptunni liiklus Londonist välja põhja suunas.
Teisipäevaõhtuse tipptunni liiklus SW10 Londonist lõuna suunas oli aga nagu tavaliselt väga ummikuline: ühte, umbes kilomeetrist teelõiku läbisime tigusammul jämedalt poolteist tundi, ülejäänud venimine võttis veel pool tunnikest täiendavat aega.
Ummikust saime lõpuks läbi ja korraks paistis helge tulevik ning ühtlasi lootus jõuda kella kümnesele laevale Doverist Dunkerque’i.
Aga siis otsustas seni täiesti eeskujulikult meid juhendanud autonavi hakata suunajuhiseid andma nii, et käskis parempöörde koha peal hoopis vasakule keerata. Vasakpöörde juures paremale, aga sugugi mitte… alati.
Just sel ajal olime Veliga jutuhoos ning lootsime navi peale: suurt kaasa mõtlemata järgisime lihtsalt juhiseid.
See oli viga. Sest lõpuni ei tohi ühtegi navigeerimisabi – olgu see TomTom Subarus, Waze või Google Maps – usaldada. Ikka tuleb kaine mõtlemine sisse lülitada ja kaasaütlevas käändes asjasse suhtuda.
See nihe sai parandatud tagasipöördega järgmisel ringristmikul, kuid trajektoor suundus nüüd hoopis läände ehk sadamast kaugemale. Miski oli täitsa rikkis.
Veli võttis kähku ette Waze, aga selle kasutamine londonilaadses suurlinnas on üldjoontes siiski paras ikaldus. Nimelt otsib algoritm alati kiireimat teed läbi liikluse.
Olgem ausad, väärtuslikus lastis treileriga väga ei tahaks kitsast, auklikku, teekünnistatud ning tagatipuks ka tihedalt autodega palistatud “otsekiiret” teed sõita.
Lõpuks aitas kõigi kolme komponendi kompleksne – Waze, autonavi ja loogiline mõtlemine – kasutamine meid Londonit ümbritsevale M25 kiirteele. Suuremate kadudeta ja autole haiget tegemata.
Teesulg ja läbi kompimine
M25 kiirtee on hilisõhtusel kellaajal teoorias n-ö vaba vesi. Teooriat kinnitavad paraku erandid, kuigi kiirteede öiseid sulgemisi Inglismaal ei saa enam vist erandiks lugeda.
Murphy ei magagi: just sel õhtul vaba vett meile ei võimaldatud. M25 mööda õiges suunas vuristades kriipis ühtäkki silma hoiatussilt: M20 suletud seal ja seal.
Hoolimislävi oli kõrge, sest just M20-t me sõita tahtsimegi, et Folkestone’s 24H Tescost rahakotisõbralikult midagi koju kaasa osta.
Keegi kusagil tegi igatahes kõik selleks, et me mitte mingil juhul kl 10 väljuvale laevale ei jõuaks, sest kui kiirtee on suletud, siis tähendab see keskmisest intensiivsemat rooliga võimlemist mööda kitsaid, aukus külavaheteid ja ringristmikke ning kui kiirtee liiklus on sinna suunatud, kipuvad ümbersõidud tavaliselt ka umbes olema.
Ja jälle meil vedas: ümbersõidud sujusid valutult ja jällegi ei olnud midagi valesti või kadunud. Polnud sisulist vahet, mis kellasele laevale jõuame. Küsimus oli pigem, mis kellast süüa saame ja mis kellast magama.
Võtsimegi rahulikult: sõime kiire burgeri, tegime kiire poeskäigu ning kiire tankimise, sest Inglismaal on bensiin odavam (1.5 eur) kui Belgias (1.6) ja Hollandis (1.8) ning siis läksime proovima, kuis Doveri sadamas suhtutakse sellesse, et sõiduautoga kaubaveo sektsiooni sisenetakse.
Jah, just, sel korral reisisime sel laevaliinil kaubavedajatega sama mulku kasutades, kuna kaubaveoks on leping olemas ja kiire eeltöö internetis reetis juba enne reisile minekut, et nii saab laevapiletid odavamalt.
Sõiduauto veokite vahel tõmbab kahtlemata tähelepanu. Doveri sadamas reageeriti meie liigutusele põhjaliku turvakontrolliga ja kombati meid mõlemaid Veliga läbi.
Olen käinud Inglismaal autoga 156 korda ning see oli esimene kord, kui Doveri sadamas niimoodi läbi otsitakse. Tavaliselt kedagi vaevu huvitab, kuidas, miks ja millega ma laevale lähen.
Igatahes jõudsime pärast kompamist kesköisele laevale nii, et saime ootejärjekorrast napilt mõne pildi teha, kui juba autotekile viibati.
Kirjeldatud lõik meie tagasiteest võiks numbritesse arvutatuna olla selline: Kensingtonist Doverisse on ligi 160 kilomeetrit. Distantsi läbimiseks kulus meil brutoarvestuses 6 tundi. Glasgow’st kokku (unetunnid sh) 30 tundi.
Jätkub…
* Praeguseks on mehed õnnelikult Finnlinesi laeval ja teel Helsingi poole. Tuju ei saaks parem olla, kuigi merel möllab torm. Järjejutu kirjutamiseks jääb söömise ja lebotamise kõrval kenasti aega. Koju jõutakse kõigi eelduste järgi laupäeva hilisõhtul.
