Vladimir Niinimäki käis sõitmas Volvo klassikuga ning tõdeb, et Volvo 960 on nagu kohver täis minevikumälestusi. Ehk on nüüd aeg soetada omale auto, mis on su eakaaslane?
Läbi suletud laugude tunnen, kuidas hommikune päike tungib akna taga läbi kastani noorte lehtede. Kajakad kisavad, nende naer on justkui välja veninud kummipael, ja tuttavad joodikute hääled maja ees pingil arutavad midagi väga tähtsat, kuigi väga ebaselgelt.
Tahaksin ärkamise hetke võimalikult kaua venitada, jäädes kevadhommikusse teki alla. Päike kõditab nina, ja suletud silmadega lebamine muutub peaaegu võimatuks.
Välisuks klõpsatab, võti kõriseb lukuaugus – isa läks tööle. Köögist levib praetud pannkookide lõhn. Meenub, et täna on tähtis koolieksami konsultatsioon. Ja siis – pikk suvi. Miks ma ei jäänud sinna aega?
Vahel tahaksin tagasi minevikku. Et meenutada, kuidas päike tungis eredalt läbi suletud kardinate. Kuulda, kuidas põrandalauad köögis ema sammude all natuke kriuksuvad, samal ajal kui ta hommikusööki valmistab.
Ja veel – tahaks uuesti juua seda termoseteed, mille avasime tee ääres vanaema juurde sõites, kuskil kaugel 1996. aastal. Seisin kogu tee püsti, hoides kätega auto esiistmetest kinni, ning jälgisin teed, kui vanaisa juhtis oma sinist Fiati läbi linnade ja külade ning iga koht oli täis ajalugu – selles apteegis töötas minu vanaema, tolles majas elas vanaisa parim sõber…
Volvo 960: kohver täis minevikumälestusi
Kui Indrek andis mulle kätte kõige väärtuslikuma auto võtme, mis tal on, mõistsin, et asi on tõsine. See ei ole lihtsalt Volvo 960, see on tõeline kohver minevikku. Keeran võtit ja avan ukse – seda mehaanilist heli ei saa segi ajada ega jäljendada, sest see on salvestatud vanadele helikassettidele, mida keegi ammu ei kasuta.
See sama lõhn. Veel üks asi, mis viib mind minevikku. Bensiin, veidi õli, vana, 32-aastane veluur – see paneb natuke pea ringi käima. Sulgen ukse ja leian end täielikus vaikuses. Väline maailm lakkas olemast, olen aastas 1992.
Keeran võtit ning 2,9-liitrine ridakuus ärkab ellu. “Poolest pöördest” – praegu on see fraas kaotanud igasuguse tähenduse, kuid Volvo puhul on see asjakohane.
Leian Spotify’st Modern Talkingu – just nemad seostuvad minu lapsepõlvega. Ema pani neid koristamise ajal iga kord mängima ja see muutus minu jaoks väikeseks peoks. Vanad, originaalsed Volvo kõlarid esitavad väga tuttavat meloodiat.
Mäletan nalju vanade Volvode kohta – pensionäride autod. Praegu nimetatakse seda viisakalt kruiismiseks – sõidan rahulikult, vaevu maksimaalse lubatud kiirusega Lahemaale oma lemmikteede suunas.
Väga mugav. Väga uinutav. Tundub, et igasugune tegevus, mis nõuab hetkelist otsust, oleks selles autos kohatu. Vilgas kiirendus? Miks? Enam kui üks reastumine? Kuhu sa nii kihutad?
Auto, mis ei püüa midagi tõestada
On naljakas, kuidas autokultuur ja -tööstus on aegadega muutunud. Täiesti erinevad autod… ja ometi niivõrd sarnased, justkui igaüks neist püüaks kõigile kõiges meeldida.
Need tahavad olla ühtaegu nii sportlikud, pereautod, suured ja väikesed kui ka ökonoomsed ja võimsad. See Volvo 960 ei püüa midagi tõestada.
See on suur, aeglane, mitteökonoomne, kuid supermugav kohver, mis viib omaniku minevikku. Tundub, et siin on mõtlemise koht – kas ma ehk tahaksin omada autot, mis oleks minu eakaaslane?
Fotod: Vladimir Niinimäki ja Anastassia Volkova
