Kui eelmisel nädalal leidsime paar mõnusat paarilist lume- ja jäärajale, siis sel nädalal vaatasime välja sellised, mis pigem nunnumeetri käima löövad ning oma olemuselt maanteele-linna sobilikumad on.
Võib tunduda uskumatu, aga juba järgmisel aastal täitub tervelt veerand sajandit Volkswagen New Beetle’i tootmise algusest. Soovides jätkata (loomulikult mitte korrata) kunagise Põrnika edulugu ning ratsutades toonase retrovaimustuse laineharjal, otsustas Volkswagen tuua välja uue, eelmisega sama disainikeelt kasutava, kuid sisult täiesti erineva sõiduki.
Arvestades, kui positiivselt võeti vastu 1994. aastal esimene prototüüp, veeres juba kolm aastat hiljem tehaseväravaist välja esimene seeriatootmises olev uus Põrnikas – vaatamata sellele, et Mehhikos toodeti originaalset „vana“ Põrnikat veel käesolevalgi sajandil.
Eelmise „vana“ Põrnikaga sidus uut peamiselt nimi ja üldine kujundus. Loomulikult olid kadunud nii taga paiknev mootor kui õhkjahutus, auto oli esiveoline ning kütusest sõltumata paiknes ka mootor nüüd klassikaliselt ninaosas.
Sisuliselt oli tegu teise keresse tõstetud neljanda põlvkonna Golfiga ning auto põhines grupi PQ34 ehk lihtsamalt A4 platvormil, jagades seda lisaks Golfile ka paljude teiste menukitega nagu Audi A3 ja Audi TT, SEAT Leon ja SEAT Toledo ning esimese põlvkonna Škoda Octavia. See kõik tähendab, et ka tüüpvead on Uuel Põrnikal eelpoolmainitutega sarnased.
Uus Põrnikas sai endale üsna laia mootorivaliku, mis on meile toonaste Golfide ja Passatite pealt hästi tuttavad. Bensiinimootorite ampluaa hõlmas endas 16-klapilisest 1,4-liitrisest kuni 3,2-liitrise V6-ni, lisaks sai auto endale ajastule kohaselt ka 1,9-liitrise diiselmootori.
Käigukaste jagus igale maitsele, automaatide valik ulatus neljakäigulisest klassikalisest kuuekäiguliste Tiptronicu ja DSG-ni, lisaks pakuti viie- ja kuuekäigulisi käsikaste. Uus Põrnikas püsis tootmises koos väikese näovärskendusega tervelt 14 aastat, andes 2011. aastal teatepulga edasi teise põlvkonna Uuele Põrnikale.
Esimene – punane algusaastaist
Kuna auto24.ee portaalis oli loo kirjutamise hetkel müügil 22 esimese põlvkonna uut Põrnikat, siis valisime teadlikult need, mis auto olemusega kõige paremini kokku käivad. Esimene auto pärineb aastast 1998 ning hodomeetri näiduks märgitakse 187 tuhat.
Kui tegu peaks olema päriselt läbisõidule vastava numbriga (miks ka mitte, sest Põrnikate läbisõidud ongi reeglina väikesed), on sõidukil ressurssi veel küll ja küll. Auto eest küsitakse 1700 eurot, mis kuulub uute Põrnikate hinnaskaala soodsamasse otsa.
Kapoti all on kaheliitrine kaheksaklapiline vabalthingav mootor, mis arendab 85 kW. Tegu on üsna töökindla jõuallikaga, mis pole tänapäeva standardite kohaselt küll ökonoomseim, kuid tõenäoliselt seda autot väga pikkade vahemaade läbimiseks ei ostetagi – pigem on tegu kas pere teise või pühapäevaautoga.
Kindlasti sobib see hästi ka üksikule, kuna olud tagaistmel on kitsukesed ning ka pakiruum ei hiilga mahutavusega – 210 liitrit oleks tänapäeval kehv tulemus ka väikeautode hulgas, kuid Põrnikalt ju ei oodatagi mahtuniversaali ruumikust, vaid ennekõike stiili ja eristumist ning seda pakub ta kuhjaga.
Teine – punane kabriolett
Kui alguses toodeti üksnes kolmeukselist luukpära, siis kuuendal aastal lisandus kereversioonide hulka ka kabriolett. Nii eristubki teine auto ülejäänuist pehme katuse poolest, mis võimaldab sellest suvel lühikese ajaga teha väga stiilse lahtise kulguri. Hodomeetri näiduks märgitakse 132 tuhat kilomeetrit ning omaniku vältel on tegu väga heas korras sõidukiga.
Hinnasildil ilutsevaks arvuks on 3400, mis teeb sellest omasuguste seas kallima otsa sõiduki. Ja kuigi 55-kilovatine baasmootor ei võimalda kiirendusvõistlustel kõrgeid kohti püüda, on see punane ja lahtine auto mõeldudki ennekõike rahulikuks kruiisimiseks, sest salli saab lehvima ka üsna madalatel kiirustel.
Kindlasti tasub eriti hoolikalt üle vaadata katuse seisukord, sest aastad võivad olla oma töö teinud ning selle remont võib auto hinnaga võrreldes osutuda ebaproportsionaalselt kalliks.
Mõlemad autod on toodud värskelt Saksamaalt ning Eesti olusid pole näinud. Arusaadavalt tekitab lünklik ajalugu pisut kõhklusi, kuid selles vanuses tulebki osta mitte läbisõitu, vaid seisukorda. Õnneks on mõlemad autod käsikastiga, mis on end tõestanud oluliselt töökindlamatena kui selle aja Tiptronicud ja DSG-d.
Golfil baseeruva auto remont aga on lihtne ning varuosad taskukohase hinnaga, mis tähendab, et kui ostuprotsessi käigus auto hoolikalt üle vaadata (lasta) ning selle käigus suuri vigu ei leia, on tegu silmatorkava ning armsa sõidukiga, millesarnaseid enam ei tehta.
Fotod: müüjad, Auto24
