Sügisene koolivaheaeg on paljude perede jaoks parim aeg reisimiseks. Aiatööd läbi saanud, hakkavad sügisvihmad ja pimedus vaikselt närvidele käima ning nädalake puhkust soojal maal kõlab taevalikult. Meie valisime seekord reisisihiks Rumeenia.
Oktoobri lõpus leiab suvesooja veel suhteliselt lähedalt – Kanaari saared, Türgi või Egiptus on aastaid Eesti reisiseltskondi võõrustanud (kuigi tänu viimase aja terroriohule jäävad viimased paljudel külastamata). Aga ka Kreeta, Malta või näiteks Hispaania Päikeserannik pakuvad sel ajal veel päris mõnusat kliimat.
Otsustasime meiegi perega lõuna poole minna vaheldust otsima. Siiski vältisime peavoolu sihtkohti ning selle asemel, et basseini ääres peesitada, seadsime sihtpunktiks hoopis Rumeenia, mis oktoobri lõpus küll kindlasti Eestist parema kliimaga, aga lühikesed püksid ja rannashortsid võib siiski südamerahuga koju jätta.
MIKS JUST RUMEENIA?
Ega mingit suurt põhjust polnudki – siiani külastamata riik tundus piisavalt põnev nii oma looduse kui ka ajaloo ja vaatamisväärsuste poolest ja seega sündis otsus suhteliselt kiiresti.
Et aga kogu koolivaheaja nädal saaks sisustatud, valisime sõiduvahendiks lennuki asemel hoopis auto. Sõltuvalt asjaolude kujunemisest ca 5000 – 6000 km ja 9 päeva – igati tehtav näpuharjutus, eks?
Tõsi, 6. klassis käiva juunioriga tuli vestlus maha pidada – arusaadavalt pole terve koolivaheaeg auto tagapingil maha konutada kuigi ahvatlev väljavaade. Õnneks on kutt varemgi pikkadel autosõitudel kaasas olnud ja suurt veenmist tegelikult vaja ei läinudki.
Muuseas, teekond möödub tänu digirevolutsioonile tänapäeval palju kiiremini – audioraamatud ja taskuhäälingud on tänuväärt leiutised, eriti tänan siinkohal Kuku Raadio saadet Tarkade Klubi, mis meie pere absoluutne lemmik. Kuigi küsimused on enamjaolt parajad pähklid, sai isegi 12-aastane aeg-ajalt mõnele vastusele pihta. Ohh sellele järgnenud elevust…
MÕNUS REISIKAASLANE, OPEL INSIGNIA SPORTS TOURER
Õigustamaks auto- ja tehnikaportaalis loo ilmumist räägin siinkohal meie sõiduvahendist ka. Nimelt pakkus Opel Southeast Europe lahkelt mulle üht oma Baltikumi testiautot ja arvestades, et universaalkere ja säästliku diiselmootoriga Opel Insignia Sports Tourer on igati mõnus reisimasin, võtsin pakkumise tänuga vastu.
170 hobujõudu kombineerituna automaatkäigukastiga, lisaks enam-vähem kõik mida Opel suudab tänasel päeval varustusest autole peale panna – panoraamkatusest adaptiivsete kiirushoidiku ja esituledeni – nuriseda oleks tõepoolest patt.
Etteruttavalt olgu öeldud, et rahulolu Insignia’ga kasvas päev päevalt ning tagasi koju jõudnuna võin käsi südamel väita, et suur Opel on tõepoolest briljantne teekaaslane.
[nextpage title=”Teekond läbi Poola (vahepeatustega)”]
RISTIDEST JA EURORAHADEST
Ega teekonna algusest palju kirjutada pole. Lätis-Leedus on enamik lugejaid kindlasti ise käinud ja midagi uut ning üllatavalt trassil silma ei hakanud. Julgen vast teha üldistuse, et kui veel 10-15 aastat tagasi olid parimad maanteed Leedus, siis nüüd ei saa kumbki lõunanaaber enam Eesti asfaldilintide vastu – jutt käib siis eelkõige Via Baltica’st.
Suuremalt jaolt on siiski Poola piirini teeolud üsna head ja vaid katkematu veokite rivi võib nõrgema närviga juhi endast välja ajada. Siiski leidub piisavalt sirgeid lõike, kus gaasipedaaliga agressiivselt ringi käies saab taas mõnest fuurast mööda uhada.
Poolas hakkab mõne aja pärast silm tähele panema tee äärde püstitatud riste. Eks ole meilgi siin-seal mõni pärg või lillekimp märgina, et kellegi elutee just sel kohal katkes.
Mis aga piirilt Bialystoki poole viiva tee ääres toimub, on üsna jahmatamapanev – mingitel lõikudel tuli teeäärseid riste suisa 4-5 tükki kilomeetri kohta.
Põhjust pole vaja kaua otsida – meeletult tihe liiklus, kitsas tee ja tihtipeale kamikaze-likult kihutavad “maanteemürsud” on kiire retsept laipadega avariideni.
Poola saab suure riigi ja tähtsa transpordisõlmena Euroopa ühiskassast oma taristu kaasajastamiseks päris suuri summasid. Vaadates, mis nende juures teedeehituses toimub, julgen arvata, et kõik need summad kulutatakse ka ära.
Vähem, kui paarisaja kilomeetrine teekond Bialystokist Varssavisse venib ligi kolmetunniseks, kuna enam-vähem kogu trass on üles kaevatud ja kui poolakas juba ehitab, siis mitte paari-kolme kilomeetri kaupa.
Ei, märk teetööde alguses näitab, et järgmine kord saad normaalse kiirusega sõita näiteks 28 km pärast, kusjuures need vahepealsed lõigud on remonditavatest oluliselt lühemad.
Tõe huvides olgu mainitud, et kui ehitused ükskord valmis saavad, võiks teekond Poola pealinna lüheneda vast pool tundi või rohkemgi. Liiga suure rutuga tööd siiski ei tehta – laupäevasel pärastlõunal seisid teemasinad üsna omaette ja mingit liikumist nende juures näha polnud.
WIELICZKA SOOLAKAEVANDUS
Peale Varssavit saab ka lõuna poole sõites (Saksa piirile Frankfurt Oderisse suunduv tasuline tee on juba aastaid taganud üsna muretu kulgemise) nautida kiirtee eeliseid, kuigi ka siin tuli tänu kohalikelt saadud eelinfole teha korrektuure – otse Krakowi suunduv S7 kubises samuti teetöödest – mistõttu valisime hoopis S8, jõudes väikese ringiga Wieliczka soolakaevanduseni.
Kaevanduste külastused on alati põnevad, pakuvad ägedaid elamusi ning uskumatuid vaatepilte. Erandiks pole ka Wieliczka (http://www.wieliczka-saltmine.com). Valida saab erinevate ekskursioonide vahel (omapäid kaevandusse uitama ei lubata – tunneleid ja käike on sadu kilomeetreid ja keegi ei taha, et mõni Hiina turist päevaks või paariks ära kaob).
Paaritunnise giidiga tuuri jooksul näeb ära mitmed käigud ja saalid, kaevandusse ehitatud kiriku ning palju muud põnevat. Aeg möödub maa all nagu lennates, kuigi vaadates aastasadu vanu seadmeid ja kuuldes lugusid 18. või 19. sajandi kaevurite elust, siis toona võis aja kulgemine ilmselt hoopis teistsugune tunduda.[nextpage title=”Imekaunis, avastamata Rumeenia”]
VEEL ÜKS SOOLAKAEVANDUS, SEEKORD RUMEENIAS
Lühimat teed Poolast Rumeeniasse jõudmiseks tuleb läbida pisike jupike Slovakkiat ning Ungari idaosa. Lõviosa teekonnast sellel suunal ei möödu kiirteel ja eriti esimesed kilomeetrid madjarite juures ehmatasid korraks ära – ega me ometi kogemata Ungari asemel Ukrainasse ole sattunud? Siiski paranes varsti teekatte olukord märgatavalt ja edasi liikusime juba tavarütmis.
Peale ööbimist Debrecenis hoidsime nina Rumeenia poole ja üsna kiiresti saabusimegi piiripunkti. Ei mingeid uhkeid hooneid, kohvikuid või muud sarnast. Katusealune ja piirivalvuri putka, lisaks veokite ootejärjekord nii kaugele kui silm ulatab.
Rumeenia ei kuulu Schengeni tsooni, mis tähendab, et esimest korda tuleb reisi jooksul passi näidata. Iseenesest ei võta piiriületus mõnest minutist kauem, aga emotsioon meenutab sellegipoolest 90-ndatel Leedu-Poola piiril toimunut.
Muuseas, kui Poolas keerasime kella tunni võrra tagasi, siis Rumeenia piiri ületamisel tuleb ajanäitajad taaskord Eesti ajale reguleerida.
Piirilt liikusime edasi esimese kohaliku vaatamisväärsuse – Salina Turda soolakaevanduse poole. Jälle kaevandus?
Jah, eks see pisut kummaline juhus ehk on, aga meie marsruudile jäid ette mõlemad ja patt oleks olnud Rumeenia oma kaemata jätta. Seda enam, et tagantjärele mõeldes meeldis mulle Salina Turda tegelikult palju rohkem.
Erinevalt Poola pikkadest käikudest ja paljudest kambritest on suurim osa tollest Rumeenia versioonist hoopis suur inimkäte poolt rajatud koobas – üle 80 meetri sügav ja piisavalt suur, et sinna kasvõi jalgpalliväljak mahutada.
Koopasse on rajatud korralik meelelahutuskeskus – ei puudu minigolf, paadisõit tehisjärvel ja isegi vaaterattaga saab 1 euro eest tiiru teha. Ühesõnaga, ka lastel tegevust kui palju, rääkimata tervislikust soolasest õhust, mis hingamisteede haigused kõik minema pühib.
SOOVITUSLIKUD KIIRUSEPIIRANGUD
Edasi sügavamale Rumeenia südamesse sõites said selgeks mõningad tõsiasjad Rumeenia liikluse kohta. Esiteks, kiiruspiirangud on rangelt soovitusliku iseloomuga.
Asulavälistel lõikudel mingit 140-150 kihutamist küll ei toimu, aga ilmselt ainult tänu teede kurvilisele iseloomule ja tihedale liiklusele.
Asulates seevastu ei viitsi keegi jalga gaasilt ära võtta – parimal juhul veeretakse läbi külade nii umbes 80 km/h, aga ka “sada” on üsna tavaline.
Oma osa liikluse “rahustamisel” on loomulikult veokitel. Kuigi ka need kihutavad vahepeal nagu pöörased, siis tõusudel nende ramm raugeb ja kui just möödasõidurada pole ehitatud, tuleb kannatlikult oodata.
Teiseks on mõne erinevusega autode läbilõige meiega küllalt sarnane, seda eriti Bucharestis. Erinevused seisnevad selles, et kõik taksod ja palju muidki masinaid pärinevad Dacia tehasest (prantslastele kuuluv kodumaine autotööstus ikkagi!) ja nagu näha, ei ole Rumeeniasse (veel) jõudnud linnamaasturite hullus.
Samuti kohtab vähe Jaapani päritolu autosid. Aga muus osas tunduvad masinad mudelipõlvkondi silmitsedes pärinevat samast ajastust.
IMEKAUNID RUMEENIA VÄIKELINNAD
Õhtupimeduses läbi järjekordse külakese veeredes tundub kummaline, et majad on juba 8-9 ajal kottpimedad. Võta nüüd kinni, kas tegemist on väga paksude kardinatega või veedetaksegi õhtuid pimeduses, aga valgust märkab silm vaid kirikutes. Ka tänavavalgustus tundub olevat rohkem luksuskaup.
Linnades on asjad loomulikult teisiti. Ja Transilvaania väikesed ajalooliste kindluste ümber kasvanud linnakesed – näiteks Sighisoara – on imeilusad ning pakuvad igaüks turistile vähemalt paar tundi jalutamis- ja avastamisrõõmu.
Loomulikult ei puudu siit-sealt ka vihjed suurimale kõikidest vampiiridest – Dracula’le. Küll on see ajaloolise tegelase Vlad Teivastaja sünnikodu, küll Bran’i loss Brasovi lähedal, millest olevat inspiratsiooni saanud oma maailmakuulsa kirjandusteose loomisel iirlane Bram Stoker.
Siiski tundub, et kaubitsejaid kõrvale jättes on kohalikud sellest seosest pisut ehk tüdinud, seda enam, et kohalikes usundites pole kuri surnuist ülestõusnu – Strigoi – kaugeltki mitte ainult lihtne vereimeja, vaid palju enamat.
Losse ja kindlusi on Transilvaanias muidugi üldse igale maitsele. Piirkonna ajalugu on tulvil väärikaid valitsejaid ja sõjakäike, mistõttu pole imestada, et iga paarikümne kilomeetri järel näitavad teeviidad järjekordse kultuurimälestise poole.
Kogu see piirkond tundub ka looduse poolest olevat üks Rumeenia kaunimaid. Vahetus läheduses asuvad riigi kõrgeimad mäetipud (üle 2500 m), mis oktoobris ülalpoolt juba lumevaibaga kaetud. Samas jagub avarust ja metsasalusid, mis oma sügisvärvid vaataja silme ette laotavad.
PEALINN BUCHAREST
Bucharestist ausalt öeldes liiga palju kirjutada pole. Ligikaudu kahe miljoni elanikuga suurlinn elab samas rütmis ülejäänud Ida-Euroopa sugulastega, ägab liiklusummikute käes ega paku hilissügisel enam erilist silmailu.
Tõsi, vanalinn oma toredate poekeste (kuulsaim neist ehk raamatuäri http://carturesticarusel.ro) ja uhkete restoranidega väärib kindlasti avastamist, samuti leiab Rumeenia pealinnast arvukalt muuseume, kui sääraseks meelelahutuseks aega jääb.
Loomulikult tuleb teha kohustuslik foto maailma ühe suurema kontorihoone – Rahvapalee – juures ja et auto parkimine ei kuulu sealkandis lihtsate ülesannete kilda, võib sobiva rakursi leidmiseks maha kõnnitud teekonda ümber maja suisa kilomeetrites mõõta.
Hinnad on meie tasemega võrreldes eriti mõistlikud, taksosõit äärelinna (Uber!) maksab 3-4 eurot ja linnaäärses kaubanduskeskuses võib paarikümne raha eest kasti kohalikku ülariiulite (loe – kallimat) veini täis laduda.
SÕITMATA JÄÄNUD MÄGITEED
Tagasitee möödus suuremalt jaolt kiirteedel, ka Bucharestist Ungari poole otsustasime valida läbi Budapesti viiva marsruudi, mis Euroopa rahasüstide toel saanud igati moodsa väljanägemise ning teekatte.
Küll pole vahendeid esialgu veel jätkunud kogu ligi 600 km lõiguks Rumeenia piirini, aga sellegipoolest sujub teekond oluliselt kiiremini, kui muudel maanteedel.
Üldse, kes autoga Rumeenia külastamist planeerib, võiks arvestada, et isegi oktoobris oli keskmine liikumiskiirus maanteedel vaid 60-65 km/h ja suvel on turiste oma matkaautodega kindlasti rohkemgi liikvel.
Tegelikult tahtsime tagasiteel külastada hoopis üht kahest kuulsaimast mägiteest – Transfagarasan ja Transalpina on kirjelduste järgi mõlemad hingematvalt ilusad ja autojuhtidele parajaks maiuspalaks.
Paraku aga nullis saabuva talve ootus meie tahtmise, sest viimane oli oktoobri lõpus juba üldse suletud ning esimesele lubati vaid talverehvidega, mida aga meie masinal polnud.
Ettevaatus pole loomulikult liiast, sest mitme kilomeetri kõrgusel valitsevad hoopis teistsugused ilmaolud, kui mägede jalamil. Seega on põhjust mõnel suvisemal ajal tagasi pöörduda.
[nextpage title=”Tagasitee läbi Ungari”]
UNGARI PEALINN BUDAPEST – PÄRL PEALINNADE SEAS
Kogu reisi ilusaim linn ootas meid aga ees peale Rumeeniast lahkumist. Ungari pealinn Budapest, rahvaarvult Bucharestiga võrreldav, elab viimasest hoopis erinevas rütmis.
Aastad majanduskasvu ning rikaste naabrite lähedus on ilmselgelt hästi mõjunud. Võimsa ajalooga hooned on kõik kenasti korda tehtud, kultuuriobjekte jagub igale maitsele ning Doonau kaldapealne pakub igati Pariisi, Viini või Londoniga võrreldavaid vaateid.
Miinuspoolele tuleb küll paraku kanda paratamatult kõrge elatustaseme pahelisem osa – röövellik hinnakujundus. Isegi parkimine kesklinna täisautomaatses parkimismajas maksab pea Rumeenia hotellitoa hinna.
Too parkla oli muidugi vaatamisväärsus omaette – võtad oma kimpsud-kompsud autost välja ja jälgid, kuidas rööbastel liikuv tõstuk masina kuhugi hoone sügavustesse viib.
Igatahes suutis seesama masinavärk järgmisel päeval auto kenasti ka tagastada, seega igati toimiv lahendus ruumipuuduse leevendamiseks. Mugavuse huvides keerab seade sõiduki nina ka veel väljudes õigesse suunda – mis sa hing veel tahta oskad?
Muuseas, autoga Ungarit ja Slovakkiat külastades peaks kindlasti hoolitsema (kiir)teemaksu tasumise eest.
Kuigi politsei ehk iga nurga peal kinni ei peata, on kiirteedel tegelikult kaamerad väljas ja kleebise puudumisel leiab trahvinõue teid ka kodusest Eestist üles – täpselt nii juhtus meiegagi.
Tõsi, Ungari kleebis jäi seekord ostmata puhtalt teadmatusest – meie sõiduvahendiks olnud Insignia kandis Ungari registreerimismärki, mistõttu eeldasin, et sel ka kõik Ungarit puudutavad maksud makstud. Eeldamine tähendas seekord ligi 100 eurost planeerimata väljaminekut…
KOKKUVÕTTEKS
Peale mõnetunnist lõunapeatust Slovakkia pealinnas Bratislavas möödusid kaks viimast reisipäeva ühtlases autodevoos kodu poole liikudes.
Reisi lõppsaldoks jäi 5400 km ja Insignia läbis need keskmise kütusekuluga 6,5 l / 100 km. Ühtegi sekeldust autoga ei juhtunud, tehnika pidas kenasti vastu ja reisijad jäid samuti rahule.
Arvestades masina suurust ja teede iseloomu saab tulemusega vägagi rahule jääda. On ju tegemist sisuliselt juba “vanakesega”, sest 2017.a. alguses jõuab müügile Insignia täiesti uus mudel, mis ilmselt latti veel kõrgemale tõstab.
Väidan siiralt, et Opel on teenimatult paljude teiste markide varju jäänud, sest Insignia näol on tegemist väga hea kombinatsiooniga mugavusest ja täpsest juhitavusest.
Jääb üle oodata järeltulijat, et mõnel järgmisel reisil ka see samamoodi proovile panna – kohti, kuhu Eestist autoga sõita kannatab, jagub veel aastateks.
Loe Rumeenia kohta ka siit (inglise keeles)
Mina käisin kevadel oma uue Superb-iga bensiin 220 hobujõud Horvaatias, pea 6000km ja sain kompuutri järgi pikaajaliseks keskmiseks 6,4l/100km
Opeli diislilt oleks ikka veits paremat tulemust oodanud.
Aga Rumeeniasse üritan ise sellel aastal sõita.
Eks maanteel ongi tänapäevaste võimsate mootoritega masinate keskmised kütusekulud isegi suurtel kiirustel päris madalad ja 6,4 l / 100 km on igati hea tulemus tõepoolest. Opeli diisli kaitseks nendin, et Poolast lõuna pool möödus teekond enamjaolt mööda väikseid (kurvilisi ja kohati päris mägiseid) teid “nikerdades” ja näiteks Rumeenias tuli keskmiseks kiiruseks ainult vaevalised 65 km/h. Iseenesest siin Tallinna ja Riia vahel kulgedes võib vähemalt liitri või isegi kaks julgelt maha arvestada.