Nissan Qashqai uuenduskuur rõõmustab enim autojuhti
Uus kõrgem varustustase Tekna+ rõõmustab sõitjaid
Hinnad oluliselt ei tõuse, jõuab müügile sügisel
Euroopa müüduim krossover, ka kõikide kompaktsete maasturilaadsete esivanemaks nimetatud Nissan Qashqai on saanud natuke värskendust. Uute värvitoonide kõrval rõõmustab silma moodsam kokpit ergonoomilise D-kujulise rooliga ning kehasse voolitud istmetega. Sõit on vaiksem, muusika aga valjem; viisakas navi loeb endiselt ära kõik liiklusmärgid ja hoiatab kiiruskaamerate eest.
Mul oli võimalus veeta Nissan Qashqaiga üks päikeseline päev Viinis ja linna ümbruse mägi- ning külavaheteedel. Ma ei ole teab mis ajast täiesti üksinda autoga sõitnud ja uusi kohti avastanud, nautisin iga hetke ning sain Qashqai võimetest üpris hea üldpildi.
Kellele Qashqai meeldib, ärge pikalt kõhelge: see on hea hinna-kvaliteedi suhtega auto, mis ei uhkelda moodsa välimusega ega umbeägeda tingel-tangeliga, see-eest pakub lauskmaal rahulikku ja kindlat sõitu, tuksugu kapotikaane all bensiini- või diiselmootor. Qashqai ei ole vägev kurviliste tõusude vallutaja, aga Eesti oludes saab auto muretult hakkama igal juhul.
MÕNI VAHVA FAKT QASHQAI KOHTA, MIDA TE VÕIB-OLLA EI TEADNUD
Nissan Qashqai tähistab tänavu oma kümnendat sünnipäeva. Meil pigem linnamaasturiks nimetatud auto tõi tootja turule krossoverite ehk kõrgendatud linnaautode segmendis ning sellisena on Qashqai kogu maailmas ostjate südamed võitnud.
2002. aasta jaanuaris tulid Nissani insenerid kokku, et mõelda välja uus Almera. Aastase peamurdmise käigus jõuti tõdemuseni, et tegelikult oleks vaja midagi teistsugust, mis suudaks murda luukpärade ja kohmakate linnamaasturite ülemvõimu: krossover mõistena oli juba 15 aastat tagasi kasutusel ning segmends nähti oodatud “uut energiat”.
2004. aastaks said insenerid valmis esimese Qashqai ideeauto, milles püüti kokku panna linnamaasturite ja pereautode paremad omadused: kõrge isteasend, piisav sõidumugavus, kõrgem kliirens, palju ruumi.
Nissani krossoveri ideeautot esmaesitleti Genfi autonäitusel 2. märtsil 2004. Nimi Qashqai on tuletatud iraani hõimu nimest ja peaks väljendama linnastunud nomaadi olemust. Kummalisse kombosse oli pealtvaatajatel esialgu vähe usku – kellele peaks sellist autot vaja olema?
2006. aastal käivitus tootmisliin ning samal aastal said esimesed õnnelikud ajakirjanikud Soomes Qashqaiga ka ise sõita. Kui meedia oligi esialgu vaoshoitud, siis autoostjad oma innukust tagasi ei hoidnud: 2007. aastal müüdi enam kui 100 000 Nissan Qashqaid.
Nüüdisajal töötab tehas kolmes vahetuses, ning auto on müügil 99 riigis üle ilma. 2016. aasta lõpuks oli Euroopas müüdud 2,3 miljonit krossoverit, ning väidetavalt on iga kümnes müüdud auto kontinendil Qashqai. Nissani jaoks on tegu läbi aegade populaarsema mudeliga, millest tänaseks on väljas kaks generatsiooni ning küllap tuleb ka uusi kuniks jätkub maasturilaadsete buum.
VAIKNE JA MUGAV NII KÄES KUI ISTUMISE ALL
Esimene rõõmuhetk tabab mind autosse istudes: senine, “jaapanlastele” iseloomulik lämakas iste on saanud konkreetsema joone. Paari liigutusega saavutan mind rahuldava asendi ning teadmise, elektroonilised valitsad on rõõm – käsitsi keerutada ja kangutada lihtsalt ei viitsiks, sest pikal teel pause tehes avastan iga kord autosse istudes, et tahaksin isteasendit muuta.
D-kujuliseks muditud rool istub mõnusalt käes, on kergem ja mõjub sportlikult. Kes proovinud uut Micrat, teab tunnet. Ka uus X-Trail saab samasuguse baranka. Pisiasjad loevad, sest rallikährikut Qashqaist ei tee, aga mõnusalt kokpitis end tunda tahaks küll.
Sõitjateruum on vaikne, tõepoolest vaikne! Sõltuvalt jõuallikast kostub sisse vaid tasane tiksumine või ühtlane zumin, käsikastiga auto juhil peab olema korras kõrvakuulmine, et tunde järgi sõita. Mul on lausa vigastus nimega absoluutne kuulmine, aga tõusudel pole sellest tolku, sõiduviisi nimi on “kolmas, heal juhul neljas käik”.
Vaikus on saavutatud tänu amortisaatorite peenhäälestusele – põikstabika jäikust on suurendatud, rattavedrude oma vähendatud, kummiosi modifitseeritud. Esiuste ümber on täiendav tihendiring ja tagauste klaasid paksemad, tagarataste koopad ja esiuste siseküljed on senisest paremini vooderdatud.
Bose helisüsteem suudab kabiini paisata suhteliselt talutava kvaliteediga klassikalist muusikat. Me oleme Viinis, eks. Järelikult on raadiokanalite valikus vähemalt kümmekond head ja paremat muusikakanalit.
Kasutan võimalust neid läbi lapata ja testida helisüsteemi nüansse. Tõsi, võiksin piirduda ka kaasliiklejate autodest kostva muusikavalikuga – õhk on kuum, avatud aknaga Viini kitsastel radadel ratturitega kõrvu kruiisides kostab kõikjalt Methenyt ja Mozarti. Seega, Bose pole must be, aga kui antakse, võtan vastu.
Tekna+ varustustase tervikuna on väärt üle vaatamist. Kõige suurem boonus on minu jaoks, et uue auto lõhn ei pane pead valutama. Selle asemel haistan nahksisu ja päikese käes soojeneva PVC mahedaid aroome. Mõnigi irvitab nüüd, et kassi kõrv ja koera nina, aga need on autode puhul pigem boonuseks kui vigastuseks.
Tekna+ standardis tuleb kaasa korralike tepingutega nahksisu, elektriline juhiiste ja istme- ning küljepeeglite asetuse mälu. Kaheksa kõlliga Bose on ka sisse arvatud ning täitsa tasuta lubatakse valida uudne Plum-värvitoon ja antakse kauba peale hõbedased reelingud ja peeglite tagapaled.
Nõnda julgengi Tekna+ ostmist soovitada, sest Qashqai mõjub detailses viimistluses klass kõrgema sõidukina. Mis omakorda tähendab, et auto väärtus järelturul on mõnevõrra kõrgem lihtsamatest analoogidest.
Tulevane PRO Pilot teeb juhi töö natuke lihtsamaks. Qashqai saab esmakordselt sõiduraja hoidmise abi (senise lärmaka hoiatuse asemel), kohanduva kiirusehoidiku ja ummikuabilise. Palju see hinda lisab või kuidas päriselus töötab, saame teada uue aasta alguses.
SÕIDAME … AGA MITTE VÄGA MÄEST ÜLES, EKS!
Austrias on teid, kus võib sõita kiirusega kuni 130 km/h. Mägedesse ronida lubatakse enamasti viie- ja kaheksakümnega, mõnel üksikul juhul ka sajaga. Märgates eesti kolleegi ees vaikselt sussisahinal mööda külge üles nahistamas, ei jätnud ma võimalust kasutamata ja võtsin sappa kuni mööda sain ja siis juba volilt kimada võisin. Lasteaed.
Ärge seda kodus järele tehke. Ma olen mägedes üsna palju sõitnud ning lihvinud oma sõiduoskusi erinevatel koolitustel. Vähem kogenud juhil tulekski sussi sahistada, sest suurel kiirusel pimedasse kurvi lennates on oht õhulendu kuristiku kohal jätkata või põrgata kokku ootamatult nurga tagant vastutuleva autoga või sõita üle teele ilmunud ratturist. Neid viimaseid kohtab Austria mägedes sageli.
Üks tasuta tip ka – kitsal ja käänulisel mägiteel on mõistlik kiirust vähendada, ükskõik kui kõva äss sa enda meelest ka pole. Kui on õnn ühesuunalist mööda üles ronida, siis tuleks hoida kurvi sisekülge, pilk enda ees teel. Igasugune kõrvale ja alla jõllitamine paneb reaalselt pea pööritama. Hõredam õhk koormab keha lollide mõtetetagi.
EHTEESTLASLIKULT LEEBED JÕUALLIKAD
“Kimamine” on Qashqai kontekstis suhteline mõiste. Ehkki sõiduki kere jäikust on parandatud ja vedrustust täiustatud ning aerodünaamiline koefitsent endisest väiksem (sel viimasel ei ole kurviteedel küll suurt rolli), hakkab Qashqai suurel kiirusel ja järskudes kurvides “läbi vajuma” ja muutub kergelt alajuhitavaks.
Et tegu on linnaautoga, pole sellelt mõistlik oodata teab-mis erksat roolitunnetust ega üleüldse üleliigset erksust. Mõlemad “ühekomakuuesed” – 163 hj bensiini- ja 130 hj diiselmootor – on üsna tasase olekuga.
1.6-liitrine bensiinimootor “poos” end kurvitõusudel 80+ km/h täiesti kinni, nii, et kiirus tuli maha võtta ja käik alla vahetada, et jõud uuesti üles leida. Tõusvatel teedel sõitsingi lõpuks madalama käiguga ja raske jalaga.
Põhiprobleemiks mõlemal mootoril kipub olema kitsas pöördevahemik, kus jõud peale antakse. Eesti lamemaalase jaoks pole eelneval jutul tegelikult mingit pointi, meie tingimustes saab kenasti hakkama 1,2-liitrise bensiinimootoriga ja jääb veel ülegi.
HEAD ASJAD, VEEL PAREMAD ASJAD!
Ka kordan ma oma varasemaid väljaütlemisi ja kiidan Nissani kuuest variaatorkasti, mis diiselajamiga hästi läbi saab. Et poleks segadust ja liigseid lootusi, siis variaatorit saab vaid koos esiveoga ning bensiinimootoritest ainsana pakutakse seda 1,2-liitrisele, 115-hobujõulisele ajamile.
Qashqai on varustatud rohkete viledega, mis mõnel juhul üsna tüütult pinisema hakkavad. Bosele lisaks on infolustis kaks väga head vidinat: 306-kraadi kaamera, mis manööverdamisidiooti edukalt aitab ning navi, mis näitab kätte kiiruskaamerad.
Navi “loeb” (päriselt!) märkidelt piirkiirust ning juhatab õigele teele. Ja teeb seda tööd erakordselt suurepäraselt, mis tähendab, et sõidu ajal pole vaja vahtida mujale kui teele ja enda ette armatuurile, kuhu aegsasti kõik pöörded kuvatakse. Üksikult võõras kandis sõitvalt autojuhilt sada punkti!
KOKKUVÕTTEKS
Nissan Qashqai on justkui kõikide praeguste ja tulevaste krossoverite vanaema: pehme, tasane, hoolitsev. Kui hästi tahta, võib pühapäevahommikul perega marjule sättides tunda autos levivat pannkoogilõhna.
Karta, et kuskil on mõni puujuurikas, millest üle ei pääse, ka ei tasu – läheb vabalt üle ka esiveolisena. Ämmamoori maha jätta pole kah vaja – hea tahtmisega viis mahub autosse ja väike kola pagasiruumi ka; tehkem memmele headmeelt!
Kui peaksin tänapäev endale ostma värske Qashqai, valiksin igapäevasõitudeks taevakarva Vivid Blue Tekna+ varustuses ja 1,2-liitrise bensiinimootoriga ning automaatkastiga versiooni. Nelikvedu – kellele? Kui tõesti kipitab, siis palun, 1,6-liitrine nelikveoline diisel on valikus olemas.
Paljud, kes ütlevad, et uue auto eest ei tahaks palju üle 25 000 euro lauda käia, aga samas tahaks kõike ja natuke rohkem, siis Qashqai pruugib olla vastus teie kummalistele palvetele. Sügisest saab juba kohapealsetes salongides üle ka vaadata.
Loe Nissan Qashqai kohta lähemalt maaletooja lehelt
Fotod: Ylle Rajasaar, David Smith/NIssan
Nissan Qashqai
