Veiko Praks tegeleb vanaautode taastamisprojektidega. Parajasti valmib tema käe all roheline ZAZ 968 ehk seebikarbi-sapakas. Ta ei soostu kogukulusid avaldama, aga kinnitab, et raha kulub viiekohalise summa jagu. Pluss soetusmaksumus.
Sapakas ei olnud seitsmekümnendatel mingi edvistamise auto, kuid alustuseks oli see väga hea sõiduk omas ajas.
Veiko Praks meenutab, et kuna tema nooruses oli uus auto paljudele kättesaamatu ja isegi võimatu, siis isad ehitasid sõidukeid sellest, mis kätte said. Tema istus tunde isa kõrval ja hoidis mutrivõtmeid käes. Sapakaid oli nende peres vähemalt neli, isegi rohkem.
Esimene tõsisem kokkupuude autoremondiga oli Veiko Praksil aastal 1990, kui mees soetas õhinapõhiselt esimese oma auto, ilusa tumesinise null-ühe ehk VAZ 2101. Ostuhetke kogenematuse järel ilmnes aga, et „ilusa tumesinise“ all oli plastiliinitäide ja mastiks.
Praks kurnas aastajagu oma sõbra garaaži ja pani projekti pea kogu oma palga. Lõpuks sai valmis auto, mille algupärast oli säilinud kapott, pagasiruumi luuk ja katus. Kuna värvimiseks raha nappis, leidus tuttava tuttav, kes nõustus sõiduki üle värvima.
„Viisin oma aastapikkuse töö õhtul talle ja juba järgmisel hommikul tuli kõne: valmis, tule järgi! Värvi jätkus paraku vaid mõneks kuuks, siis hakkas kruntimata ja pahteldamata autolt värv kooruma. Aeg oli aga õnneks selline, mil auto seisukorrast olenemata jahtisid neid Venemaalt tulnud ostjad. Sinna ta tagasi läkski.“
Tänaseks valminud kaheksa autot
Vahepeal ammutas Praks häid kogemusi headest ja veel parematest autodest nagu VW Golf 1, VW Passat Coupe, Mitsubishi Colt, Mazda 323, Volvo 460, Nissan Terrano II. Kogemused tõid ta restaureerimise juurde juba teadlikumalt tagasi jaanuaris 2018.
Tänaseks on Veiko Praksi juhtimisel valminud kaheksa autot, millest lausa kuus kannavad musta numbrit. Kuna keretööde tegemiseks kodumajapidamises puuduvad nii oskused kui ka võimalused, usaldab ta need tööd spetsidele. Samuti nõuab mootorite lahtivõtt ja kokkupanek suurt abivahendite baasi ja kogemust ning tsinkimine ja kroomimine tuleb ka mujal teha.
„Kõige innustavam töö on ikkagi auto kokku panemine ja selle tulemusena tekkiv adrenaliin,“ ütleb Praks. Muidugi käib asja juurde ka auto lahti võtmine, kui vähegi võimalik, puhastab Praks detailid ise. Kõige ägedam töö üldse on kroomitud ja roostevabast metallist iluvidinate paika saamine.
Seevastu kõige keerulisem on silladetailide puhastamine, lahti võtmine ja kokkupanek. Nende taastamine ja töökorda saamine just sellisteks, nagu need tehasest välja tulid.
Nukkvõlli tekstoliit käis „omasoodu“
ZAZ 968 on Praksi sõnul mudel, mida ta isa kõrvalt nägi väikse lapsena üsna palju. Side sapakatega kadus 1970ndate lõpus. Uuesti kerkis see automark päevakorda 2022. aasta jaanuaris tänu sõbrale, kel olid margiga omad mälestused ja kes soovis sellist autot oma kollektsiooni.
„1977. aasta sapakas nägi päris kobe välja, eks ütlesin omalt poolt ostu juures julgustava sõna.“ Kui aga tuli mõte, et sõiduk võiks saada vanasõidukiks tunnustatud, muutus ka Praksi vaatenurk. Lahtivõtmisel selgusid nii mõnedki varjatud puudused. Mootoris käis nukkvõlli tekstoliit „omasoodu“, kerelt värvkatet eemaldades tuli välja nii pahtlit kui ka roostet.
„85 protsenti võtsin käsitsi haljaks, liivapritsi ma sõiduauto puhul ei kasuta. Žaporožets on selline huvitav auto, et kruntvärve tehases ei tuntud. Samuti ei tuntud sirgeid ja sujuvaid keredetaile. Sestap on taastamisel originaaliläheduse saavutamine üsna keeruline.“
Kui palju autole raha kulus, ei taha Praks rääkida, aga viiekohaline on summa kindlasti, arvestamata auto soetushinda. Ehk kui keegi küsib, et kas teed müügiks, siis teadmiseks, et restaureeritav Vene tehnika ei tooda kuidagi kasumit. „Sellel on vaid emotsionaalne väärtus iseenda jaoks.“
Peagi algab ZIL 130 taastamine
Veiko Praks on tööpäeviti Eesti juhtiva ehitusfirma Mapri Ehituse ostujuht. Ta hoolitseb, et objektidele soetataks õigeid ehitusmaterjale õiges koguses ja hinnaga. Kas ametioskused toetavad ka autojuppide hankimist? Pigem vastupidi, hoopis vanatehnikaga tegelemisest on olnud kasu igapäevatöös.
„Juppide hankimine sõltub väga suhtlemisoskusest. Väga palju infot liigub vanatehnika ringkondades inimeselt inimesele. Üldiselt väldin juppide soetamisel müügikanaleid nagu Osta või Kuldne Börs ja kasutan neid vaid äärmisel vajadusel.“
Millised autod Lõuna-Eesti vanatehnika klubis Levatek tegutseval Veiko Praksil endal on? Ta ütleb neid olevat kokku 16. Üks neist on tunnustatud vanasõiduk, 1976. aasta VAZ 2106. Tal on veel mitu Volgat ja üheksa erinevat Ladat, BMW 318 E30, Opel Astra FF, paar ZILi veoautot ja veel mõned sõidukid.
Aga mis autot mees teha igatseb? Ülisuuri ambitsioone selles vallas pole. Kuna tema mälestused ei hõlma Ameerika autosid ja 1980ndate Euroopa omi, siis jääb ta oma liistude juurde: „ZIL 130, mille pealisehitus jäägu veel saladuseks. Ettevalmistusi on juba kaua tehtud ja tingimused teostamiseks hakkavad tasapisi tekkima. Vanatehnikaga on nagu paljude muude teemadegagi, annad sõrme, kaotad käe,“ tõdeb Veiko Praks.
Veiko Praksi kümme soovitust vanaautot taastada soovijale
-
- Sul peab olema soov ja tahtmine. Päriselt.
- Tee selgeks, kas ja kui palju sa vanatehnikat enda jaoks väärtustad.
- Esita endale küsimus: kas mul on selleks hobiks üldse aega?
- Tee selgeks, kas sul on selleks võimalused ja ressursid. See tähendab peamiselt taastamiskohta ja finantse.
- Kui oled pereinimene, siis peab sinu hobi kokku sobima teiste pereliikmete tõekspidamiste ja tegemistega. Harmoonia loomiseks on päris palju nippe, aga sellest mõni teine kord.
- Uuri kindlasti teistelt restauraatoritelt, kui palju need tööd, mida sa ise teha ei suuda, maksavad.
- Kõige lihtsam on algust teha sellise liikuriga, mis on sul endal olnud. Teadmiseks, et Eestis loetakse vanatehnikaks vanusest 35+ aastat
- Tuleb kohe alguses selgeks teha, kas soovid välimuselt viisakat ja sõidukõlbuliku liikurit. Või mis kõige parem: soovid, et sul oleks pärast rasket tööd tunnustatud vanasõiduk.
- Kui tahad tunnustatud vanasõidukit, siis soovitan alustada sellelt lehelt https://evkl.ee/
- Ja veel üks väga oluline tarkus: kunagi ei piirduta vaid ühe sõidukiga.
- Tekst Heikki Sal-Saller
Fotod Jassu Hertsmann
