Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liit korraldab 7. juunil Viljandis ahelreaktsioonimasinate festivali, kus on igaühel võimalus oma kätetööd näidata, eeldusel, et ahelreaktsioonimasin suudab koos teiste omasugustega tööle hakata ja metallkuule veeretada.
https://vimeo.com/267881768
Kas te olete varem kuulnud midagi sellisest MTÜ-st nagu Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liit? Mõni teaduse- ja inseneeriahuviline ehk ongi, enamus siiski mitte.
Veel enam: kas teadsite, et tehnikataibud kinkisid Eestile sajandaks sünnipäevaks festivali Noor Insener, mille sisuks osalejate ehitatud erinevate ahelreaktsioonimasinate üheskoos tööle panemine.
Kingituse tegemine läks korda ning tänavu tuleb uus ja eeldatavasti veelgi ägedam masinapidu. Toimub see 7. juunil Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia Vilja Maja hoovis.
Kui mullu registreeris oma ahelreaktsiooniagregaadi 62 osalejat, kellest kohale šõud tegema jõudis neist ühes tükis masinaga 42 (!) – osa langesid ära kas tegijate haiguse või ka mittevalmimise tõttu – siis tänavu loodavad korraldajad veel aktiivsemat osavõttu.
Ürituse üks algatajaid, Peep Tobreluts usub, et ahelreaktsioonimasina kokku panemine on jõukohane neilegi, kes pole Rakett69 teadusvõistlusel osalenud, aga õnnestumise korral võib tulemuseks olla inseneripisikuga nakatumine: “Meie festivali laiem idee on populariseerida inseneeriat ja teadust,” räägib ta.
Rube Goldbergi pärand
Viljandi festivalist osa võtmiseks on vaja ehitada ahelreaktsioonimasin. Rube Goldbergi masinad on viimastel aastatel saanud Eestis kuulsaks tänu Rakett69 teadusvõistlusele, mille finaalsaates kaks võitjakandidaati ja nende meeskonnad ühe toimiva agregaadi aja peale valmis peavad ehitama.
Rube Goldbergi masin on olemuselt ahelreaktsioonimasin, mis koosneb mitmetest eri mehhanismidest, mis väga keerulist teed pidi teostavad väga lihtsat ülesannet. Näitek veeretavad palli punktist teise, heiskavad lipu vms.
Seadeldise nimi tuleneb inseneriharidusega ameerika karikaturisti ja skulptori Reuben Lucius Goldberg’i (1883–1970) humoorikatest karikatuuridest, kus on kujutatud keerulisi ja jaburaid masinavärke lihtsaid asju tegemas.
Goldberg naeruvääristas oma töödes toonast masina-ajastu ihalust üha keerulisemate kaadervärkide järele, mis kõik pidid täiustama tarbeesemete ärevat maailma.
Tänapäeval ei naera enam keegi, selle asemel ehitab inseneeriahuviline hoopiski kodus ühe sellise valmis. Võimalusi on ju tuhandeid. Teist aastat pakutakse ka võimalust oma oskusi teistele näidata.
Eeskujuks EstCube
Ahelreaktsioonimasinate festivalile kirja saab ennast panna 22. maini. 7. juunil peab aga Viljandis väljanäitusel olema teiste omasugustega koostoimiv masin.
Juhendi kaadervärgi ehitamiseks leiab www.tehnoloogia.ee lehelt. Masina baasmõõtude väljatöötamisel on aluseks võetud kuupsatelliit.
Eestis on tuntud EstCube1 ja peagi näeb kosmoses EstCube2 satelliiti. Kui esimene oli üheosaline, siis teine saab olema kolmeosaline.
“Kuupsatelliitide välismõõdud on kogu maailmas kokkuleppelised: 1-osaline, 2- osaline, 3-osaline, 1,5-osaline, 6-osaline. Võtsime 3-osalise kuupsatelliidi mõõdud ja korrutasime igat pidi viis korda. Sellest siis selline väliskuju,” selgitab Peep Tobreluts.
“Sellel aastal teeme möönduse, kui masina transpordiks pole head võimalust, siis võib ehitada ja 2-osalise ehk siis meie baasmõõdust 2/3-mõõdus masina,” lisab ta.
Palju ühesuguseid kuule
Masinapeole toodav kaadervärk peab käivituma põrandast 30 sentimeetri kõrguselt siseneva metallkuuliga ja protsessi lõpus peab masin väljutama 50 sentimeetri kõrguselt kas sama või teise sarnase metallkuuli.
Suure ahelreaktsiooni eeltingimus on, et masinate sisend- ja väljundavad on samasugused. Teisisõnu – kodus saab oma masina häälestada tundmatust masinast tuleva kuuliga ning väljutada see järgmisse tundmatusse masinasse.
Selliselt saab Viljandis võimalikuks mitmete eri ahelreaktsioonimasinate ühehdamine suuremasse ahelasse: “Festivalile tuuakse kohale varem valmistatud ja häälestatud masin. Need seatakse suuremasse ahelasse,
vinnastatakse / seatakse valmis,” räägib Tobreluts.
Juhendis on nõue, et masin peab olema taas töövalmis viie minutiga. Peale ühisesitlust sätib iga meeskond oma masina taas töökorda ning umbes 5 minuti pärast on taas esitlus.
“Kui mõni masin tõrgub, siis võib iga masina looja või loojatest üks seista masinale lähemal ning tõrke korral aidata protsessile kaasa. Mitte mingil juhul ei tohi masinate juures lust lahtuda,” lubab Tobreluts.
Viljandisse võib tulla ka eelmise aasta täiustatud ja uuendatud masinaga. Kui mullu olid masinad ühes jadas ja läbimängu tehti kahel korral, siis tänavu on esitlusel ühekorraga veerand või kolmandik masinatest ning neid esitletakse tunnistes plokkides.
Paika sättimine võtab tiimidel umbes 10 minutit, 5-minutiliste vahedega toimuvad ühisesitlused (kokku kuni 45 minutit) ja esitlusala vabastamine käib viie minutiga. Seega jõuab läbi mängida mitmeid eri agregaatidest koosnevaid ahelreaktsioone.
Keegi ei võida ent lõbus on kõigil
“Festivalil võitjaid ei ole. Rõhutame sõna “festival”, sest eesmärk pole võitja-kaotaja selgitamine vaid enese (oma masina) näitamine ja teiste masinate vaatamine ning mängu ilu nautimine kui üksik masin on ühendatud kõikide teistega suuremasse ahelasse,” räägib Tobreluts.
Möödunud aastal valiti publiku lemmik, kelleks sai Tallinna 21. keskkooli meeskond. Lemmik valitakse ka sel aastal ning korraldajail on kavas osavõtjaid mitmeti tunnustada.
Ehk siis: registreerid end festivalile (viimane tärmin on 22. mai), tuled 7. juunil oma ahelreaktsioonimasinaga Viljandisse, paned selle üles ja ühendad teiste sarnaste masinatega.
Eeldatavasti oled sa ka sõbrad oma kätetööd ja kohapealset šõud kutsunud vaatama. Ja siis hakkab juhtuma. Tegelikult kõlab see üsnagi uskumatuna – kümned ja kümned ahelreaktsiooni masinad üksteist ärgitamas, et sihile jõuda.
Korraldasime lihtsakoelise publiku lemmiku hääletuse mille võitis Tallinna 21. keskkooli meeskond. Samas andis hääletus väärt tarkust, et sellisel kujul hääletus sõltub väga suuresti noorte pealehakkamisest ehk siis poolthääli koguti sotsiaalmeediast.
Korraldajad tunnustavad publiku lemmiku võitjaid kui leidlike ja ettevõtlike noori. Edaspidi püüame festivalil jätkata publiku lemmiku välja selgitamist kuid siis teisi meetodeid kasutades.
Ahelreaktsioonimasin valmib ka mõne päevaga
Rakett69 teadusvõistlusel tuleb finalistidel Rube Goldbergi masin valmis ehitada 24 tunniga. Viljandi festivali toimumiseni on veel umbes kuu, seega jõuab teha masina ja selle töökindlust ka testida.
“Masina ehitamise aeg sõltub ehitajate hulgast,” tõdeb Peep Tobreluts. “On näiteid kus ehitab üks õpilane loovtööna ja seda ka peale koolitunde. Samas on masinaid mida on ehitatud kogu klassiga ja valmis saadud koolitundide (tehnoloogiaõpetus) raames.”
Iga masina inspiratsioon on looja enda peas. Peep Tobreluts näiteks, kes omandab magistrikraadi, tegi oma ahelreaktsioonimasina teemal “Viljandi paadimees”.
Tema kursuseõed aga leidsid inspiratsiooni lõputust loengutele sõidust, mis toimusid nii Viljandis kui Tartus,
vanast laulukesest “Viisk, põis ja õlekõrs”.
“Meid ühendab kunstide ja tehnoloogia õpetaja magistriõping,” selgitab Tobreluts. “Ilmselt tuleks iga ehitaja käest küsida, kust tuli idee..”
Eelkoolitused Tallinnas ja Viljandis
Festivalile Noor Insener II ehk ahelreaktsioonimasinate mürglile saab end kirja panna 22. maini. Masinaehitajatele korraldatakse 2 tasuta eelkoolitust: Tallinnas 10. mail ja Viljandis 17. mail.
Neile, kes 7. juunil TÜ Viljandi kultuuriakadeemia Vilja Maja hoovis suuri ahelreaktsioone pealt vaatamas, pakuvad korraldajad võimaluse õppida kohapeal lihtsa masinaraami ehitamist. Kohapealt saab vajalikke osi kaasa ka osta.
Kavas on töötoad, mille sisu elgub mai lõpuks. Külastajad saavad kohapeal meeskondadega muljeid vahetada ja kogemusi hankida. Tiimidel omakorda on võimalus etenduste vaheaegadel oma kaadervärke tutvustada.
Käed tagumiku alt välja!
Milleks ja kellele sellist kummalist üritust üldse vaja on? Ennekõike neile, kes otsivad, kuhu pöial on kadunud ehk siis kõigile, kes tahaksid midagi oma kätega teha, kasutades koordineerimisorganina aju.
Inspiratsioon, et kätega on võimalik käegakatsutavaid ja töötavaid asju teha, tulebki ahelreaktsioonimasinate festivalilt. Näiteks.
Korraldajad loodavad, et üritus muutub traditsiooniliseks ning seda saab teha stiilis “igal aastal uues kohas”, ka maailma veerekese pääl.
Tobreluts ütleb, et mitte kunagi ei peaks masinapidu arenema stiilis “suurem kui mullu”. “Näiteks juhul kui järgmistest festivalidest mõni toimub kusagil noortekeskuses, siis osalejate piirmäära saab võtta tuleohutuse eeskirjast ehk Päästeamet ütleb kui mitu inimest võib saalis viibida,” selgitab ta.
Kes tahab ahelreaktsioonimasinate ühist mürglit oma õuele, siis tuleks korraldajatega ETL-st ühendust võtta ja lahkesti paluda ühel või mitmel neist korraldajatega liituda – nii saab tekitada festivalide ahelreaktsiooni.
Ikka üks kogenud korraldaja ühest otsast sisse ja järgmine juba uude kohta inseneerianakkust levitama. Sest kust need uued autoinsenerid muidu tulevad!? Küll see Goldberg oli üks nutikas mees!
Kaanepilt: Mart Soobik. Video: Rakett 69
