Helsingi ülikooli loomafüsioloogia dotsent Seppo Turunen soovitab kliimamuutuse pärast muretsejatel alustada üllatavast otsusest: loobuda tuleb oma lemmikloomast. Selgub, et ühe koera või kassi ökoloogiline jalajälg on võrreldav auto omaga.
Intervjuus Kodin Kuvalehtile ütles Helsingi ülikooli loomafüsioloogia dotsent ja endine Korkeasaari juhataja Seppo Turunen, et kliima kaitsmist tuleks alustada lemmikloomast loobumisega.”Koera omamine on isekas, me ei kohtle oma lemmikloomi nii hästi kui arvame”
Koer on inimese meelelahutaja
Soomes on 700 000 koera, Eestis tõenäoliselt mitusada tuhat: kuna täpne statistika puudub, ei tea keegi, kui palju neid tegelikult on.
Seppo Turunen soovitab koeraomanikul järele mõelda, miks tal lemmikut vaja on. Kas lihtsalt sellepärast, et see on moekas? Nn taskukoerte arv on linnades plahvatuslikult kasvanud, avatakse isegi koeretekohvikuid.
Koeraomanikke, kes saavad ilma lemmikloomata hakkama, on tõneäoliselt päris palju. Väga sageli on koera omamine isekas, isegi kui see nii ei tundu.
Koerad tekitavad meile meeldivat tunnet. Neid on mõnus sügada ja nad ei punni vastu. Koer on imeline näide tingimusteta armastusest: nad on nõus tegema trikke, meid tõlgendama, täitma meie soove. Vaid vähesed on oma elu jooksul teinud tööd, valvanud, abistanud vaegnägijaid jne.
Teisisõnu on koertest on saanud inimese meelelahutajad: “Peame iseenesestmõistetavaks, et koer naudib lemmikloomaks olemist, kui enda arvates oleme ta eest hästi hoolitsenud,” kõneleb teadlane.
Koera koht ei ole linnas
Teenistuskoeri kõrvale jättes ei ole koera koht linnakorteris ega linnas üldisemalt. „Me ei kohtle oma koeri nii hästi, kui arvame ja nagu peaksime. Linn ei sobi koera elukeskkonnaks. Keskküttega kodudes on kuiv õhk, ruumid on väikesed ja liikumine piiratud. Loom peab sageli suurema osa oma päevast veetma üksi,” selgitab Turunen.
Rootsis on sekkutud üksi olemise kannatustesse ja seadus keelab jätta koera üksi rohkem kui kuueks tunniks. Soomes vastutab omanik selle eest, et koer ei hauguks ega segaks kaaskodanike rahu.
Kolmandik Soome koertest on paksukesed, ka meie tänavatel kohtab tihti hingeldavaid ja vaevaliselt edasi liikuvaid loomi.
Koerad on liigtoidetud ja toidu koguste soovitused on liiga kõrged, omanikud toidavad oma lemmikuid samuti kui iseennast: lasevad neil igavusest süüa, viskavad maiuspalu.
Mitmed moekad koeratõud kannatavad ka aretusest tingitud terviseprobleemide pärast. Inimese edevusest on sündinud tõud, kus ainsaks valikukriteeriumiks on koera põnev välimus.
Olgu või näitena toodud brabandi grifoon, Belgia kuninglik õuekoer, maailma pisim jahikoer, kes on aretatud rotte ja hiiri püüdma ent tänapäeval ülipopulaarne “taskukoerake”.
Selle kuningliku ajalooga koeratõu esindajatel on tihti raske hingata, sest nende ninake oleks justkui panniga sisse taotud, ikka selleks, et sõbralik loomake saaks inimesele otse otsa vaadata.
Loobu lemmikloomast kui tahad kliimat kaitsta
Koera või kassi ökoloogiline jalajälg on umbes sama kui autol, mis sõidab aastas 15 000 kilomeetrit. Soomes on umbes 1,5 miljonit kassi ja koera, seega sõidab meil kogu aeg 1,5 miljonit lisaautot. Eestis on autosid veidi üle 700 000 ning kasse koeri tõenäoliselt kokku poole miljoni kanti.
Koerad ja kassid on, tahame või ei, lihasööjad. Selleks, et neile toitu valmistada, kulub rohkelt ressursse ning seda mitte üksnes põllumaa näol: Eesti koeratoidutööstus kõiki lemmikuid toita ei jaksa, suur osa “pabulaist” tuleb sisse tuua mujalt. See tähendab arvukalt transpordikilomeetreid.
Seppo Turunen on uurinud Soome näitel kassi- ja koeratoidu keskkonnamõju: “Kui meie lemmiklooma toit – veised, sead, kanad ja teravili – toodetaks ainult Soomes, kuluks sellele hinnanguliselt peaaegu viiendik meie riigi põllumaast.”
Ta soovitab järele mõelda ja teha valikud: “Kui teil on raske oma söömist või autosõitu vähendada, võite lemmikloomast loobumisega hakata kliimat päästma. ”
Üksik inimene väärib koera
Kõigil ei pea oma lemmiklooma olema. On sama lõbus jalutada oma tuttava koera või hoolitseda naabri koera eest.
Muidugi peame oma praeguste koerte ja teiste lemmikloomade eest korralikult hoolt kandma. Ent kui loomal on aeg minna parematele jahimaadele, on mõtlemise koht: kas ikka peab kohe uue lemmiku soetama? Uuesti – jutt ei käi neist loomadest, kelle ülesandeks on inimest abistada ülesannetes, millega ta ise toime ei tule.
“Usun, et ilma lemmikloomadeta oleksid inimesed looduse heaolust teadlikumad. Kui inimene elab üksi ja tal ei ole jutukaaslast ja kellegagi füüsilises kontaktis olla, on koer vajalik. Koeral on oluline roll ka maal, kui nad täidavad tööülesandeid,” tõdeb Turunen.
Hulkuvate koerte import tuleks keelata
Inimese isekus ilmneb kõige enam siis, kui nad ei viitsi lemmiku eest enam hoolitseda ja loom hüljatakse või lastakse sel igavusest mürgeldada.
Kassid tapavad linde, koerad murravad ulukeid. Lisaks söövad hulkuvad lemmikud metsloomade eest toidu ja levitavad haigusi.
Turunen on konkreetne: “Meile teistest riikidest (sh Eestist) toodud hüljatud koerad on haigurisk teiste jaoks, isegi siis, kui koer on vaktsineeritud.”
“Selliseid koeri ei tohiks endale võtta ka sellepärast, et ära antud koer annab seal, kust ta toodi, ruumi uutele tänavakoertele (ja koertevabrikud huugavad täiega). Rootsi on hulkuvate koerte sisseveo keelanud ja sama tuleks teha ka Soomes,” soovitab Seppo Turunen.
Artikkel ilmus ajakirjas Kodin Kuvalehti nr. 15/2019. Tõlkis ja toimetas: Marika Johannson
Kaanel: Kollane koer. Autor: Ylle Tampere
