Meie planeet linnastub. Rändlindude elu muudavad linnatuled raskeks: tehisvalgus, ja eriti võimsad ja eredad leed-tuled muudavad tähekaardi lugemise võimatuks ning sunnivad sulelisi kõrgemalt lendama. Pikemalt kirjutab sel teemal Linnuvaatleja blogi.
Nii Ameerikas kui Euroopas, kus ligi 75% inimestest elab linnapiirkondades, on linnastumine toimunud võrdse tempoga.
Eriti kiiresti toimub linnastumine Aafrikas ja Aasias, kus linnad kasvavad nii kõrge sündimuse kui uute inimeste saabumise tõttu maarajoonidest. Linnas on elu lihtsam kui maal.
Nendes piirkondades on linnaelanikkond paarikümne aasta jooksul peaaegu kahekordistunud, linnades elab 40% rahvastikust.
Arvatakse, et igal aastal kolib 50 miljonit inimest üle ilma linnadesse. Eestis on linnastumine muust maailmast veidi erinev: siin toimivad samal ajal ka valglinnastumine ja vastulinnastumine, ent hinnanguliselt elab 2/3 kogu rahvastikust linnades või linnade lähedal.
Linnastumine toob kaasa valgusreostuse: üha suuremad alad kaetakse tehisvalgusega, mis viimasel ajal tänu leed-tehnoloogia võidukäigule on järjest intensiivsem: võimsad leedid suurendavad valgusreostust veelgi. Ja loodus kannatab selle reostuse käes.
Rändlinnud loevad maamärke
Kuigi õige lennusuuna leidmine on osaliselt talletunud lindude geenidesse, on orienteerumiseks olulised hulk tegureid nagu maamärgid, öine tähistaevas, Maa magnetväli ja teatud puhkudel ka lõhn.
Tugev vastutuul ning erakordselt tugevad sajud sunnivad rändavaid linde lendama kas maapinnale lähemal või jääma paigale.
On teada, et ka tehisvalgus raskendab lindudel tähekaardi „lugemist“, elektripirnid kiirgavad valgust, mis võib oluliselt segada lindude nägemisvõimet.
Nii võivadki sulelised hakata valgusallika ümber ringiratast lendama, selle lähedal maanduda või halvemal juhul põrgata kokku hoonetega.
Valgusreostus mõjutab lennukõrgust
Ühendriikides viie aasta jooksul läbi viidud uuringust selgus, et valgusreostus mõjutab ka lindude lendamise kõrgust.
Et teada saada, kuidas valgus linde mõjutab, võrreldi viie aasta jooksul üle idaranniku suurlinnade ja hämarate maapiirkondade kulgevat lindude rännet, kasutades selleks radareid.
Kuigi teatud puhkudel võib radari pildile jääda massiline putukate ränne, on linnu- ja putukaparved eristatavad lennukiiruse järgi – putukad lendavad harva kiiremini kui 5 m/s.
Kuigi lindude lennukõrgust mõjutavad mitmed keskkonnatunnused – näiteks selge ilmaga lendavad kõrgemal ja üle pimedate alade kõrgemalt lendamist soodustab kõrgem õhurõhk –, ilmnesid eri alade võrdlusel ka pidevast valgusreostusest tulenevad mõjud – linnastunud piirkondi ületasid linnud kõrgemalt kui pimedaid piirkondi.
Suurem oli lennukõrguste erinevus eriti kevadel, mil linnasid ületades oli lindude mediaan lennukõrgus 260 m, pimedaid alasid ületades aga 230 m; sügisel olid vastavad näitajad 305 m ja 290 m.
Kuna üle linnade kulges kevadränne oluliselt kõrgemalt tavapärasest kõigis viies mõõdetud kõrgushorisondis – kõrgeim keskmine lennukõrgus linn vs maapiirkond vastavalt 1107 m vs 1061 m – võib järeldada, et kevadrändel olevaid linde häirib valgusreostus oluliselt.
Ka sügisel ületasid rändlinnud valgustatud linnasid kõrgemas horisondis oluliselt kõrgemalt kui pimedaid alasid (vastavalt 1244 m vs 1166m).
Kuid samas ei täheldatud märkimisväärseid erinevusi kuni 400 m kõrgusel lendavate linnuparvede puhul – see näitab, et sügisrändel olevaid linde valgusreostus nii oluliselt ei mõjuta.
Kuna kõrgemalt või madalamalt lendamiseks ning kõrguse muutmiseks tuleb lindudel kulutada ohtralt energiat, on valgusreostusel tõenäoliselt otsesed mõjud ka suleliste ellujäämusele.
Rändlindude lennulkõrguse kasvamine valgustatud linnade kohal on oluline info lennukorraldajatele, et tagada ka edaspidi ohutu lennuliiklus.
Allikad: Cabrera‐Cruz SA, Smolinsky JA, McCarthy KP, Buler JJ (2019). Urban areas affect flight altitudes of nocturnally migrating birds. Journal of Animal Ecology 00: 1– 15.
Kaanepilt: Ylle Tampere
