Esimese kogemuse nutikate ekraanidega saab laps tihtipeale juba titeeas: siis kui vanem pistab rahulolematule järeltulijale rahustuseks nuhvli pihku. Väikelapsed on äraütlemata osavad ekraane kasutama. Tõnu Tammer RIA-st soovitab, et niipea kui väike inimene on võimeline asju mõistma, tuleks temaga rääkida ka küberturvalisusest .
Tänapäeva lapsed ja noored on digimaailmas toimetamisel olemuslikult palju osavamad kui nende vanemad, kuid soov kõike teada saada ja kogenematus võivad internetis valusalt kätte maksta.
Seega võiks lapsevanem võtta sihiks, et niipea, kui laps maailma asjadest aru saama hakkab ning oskuslikult ekraane käsitseb, tuleks temaga rääkida ka valitsevatest ohtudest. Tahad kasutada, pead mõistma.
Väikelaps on piisavalt suur, et mõista ohte
Riigi Infosüsteemi Ameti küberintsidentide käsitlemise osakonna CERT-EE juhi Tõnu Tammeri sõnul on üks võimalus laste internetikasutust kontrollida läbi erinevate piiranguäppide ja internetilehekülgi blokeerivate programmide.
Kuna lapsed on erakordselt nutikad: suuremad neist oskavad kontrollivat tarkvara naksti! kahjutuks teha, pole keelud kuigi efektiivsed.
Selle asemel tuleks lastele hakata varakult internetikäitumise põhitõdesid õpetama ning alustada võiks juba 5-aastastest.
“Selles vanuses lapsed on juba aktiivsed internetikasutajad ning suurimad ohud nende puhul on kahtlased veebilingid ning sealt pärinevad viirused ja pahavara, mida nad enesele teadmata võivad arvutisse paigaldada,” selgitab Tammer.
Võõras on võõras on võõras
Probleemide vältimiseks tuleks lapsele selgitada, et internetis ei tohiks teha midagi sellist, mida ta päriselus ei teeks.
Näiteks võtta vastu võõraid sõbrakutseid, suhelda võõraste inimestega ning võtta tundmatutelt vastu kingitusi või linke.
“Laps peab saama aru, et internetis on palju kasutajaid, kelle seas on ka halbade kavatsustega inimesi, kes enamasti tahavad tema ja ta vanemate raha kallale pääseda,” rääkis Tammer.
Oluline on lapsele selgitada ka, et kui tal on suhtlusringis inimesi, kellega suheldaksegi vaid interneti kaudu ja keda ta kunagi päriselus kohanud ei ole, siis peab ta olema veendunud, et see inimene on usaldusväärne.
Niipea kui vestlus tüürib isiklikuks või hakatakse küsima andmeid näiteks pangakontode kohta, peaks laps appi kutsuma täiskasvanu, aga enne tuleb talle selgeks teha võimalikud piiripealsed olukorrad.
Kuigi mõistlik oleks võõrastega netis üldse mitte tegemist teha, siis teatud mängukeskkondades ei ole see alati võimalik: mängitakse teistest riikidest pärit kasutajatega, suheldakse inglise keeles ja see on lapse jaoks põnev ning osati ka arendav ajaviide. Ka suhtluskeskkonnas tekib n-ö kirjasõpru, kes võivadki väga lahedad olla.
Kooliealiste laste puhul tuleks tugevalt sisse tuua internetisuhtluse ja privaatsete andmete kaitsmise temaatika, sest neil on mõnikord juurdepääs ka vanemate krediitkaardiandmetele või PayPal’ile, et sooritada netis väikseid oste (näiteks mängusiseselt).
Üks oluline teema on suvalised lingid, videod, spämm jms, mida peaks oskama vältida, sest just nende kaudu on võimalik kaaperdada kontosid, saada ligi tundlikele andmetele jne. Seega peaks järeltulijale maast-madalast selgeks tegema, et tundmatute inimeste poolt saadetud tundmatuid linke, videosid jm ei klikita.
Usalduslik suhe lapsega on A ja O
Lapsed haaravad õhust nii head kui halba. See on lapsevanema kohus – kui ta leiab, et järeltulijale on internetis istumine mõistlik ajaviide – õpetada õigeid asju. Näiteks on kaheastmeline tuvastus kontole sisenemisel täiesti tehtav ja jõukohane ka väikesele inimesele.
Iga uue rakenduse või mängu allalaadimisel peaks vanem olema oma lapse kõrval ja aitama tal seda seadistada nii, et hilisemad turvariskid oleksid välditud.
RIA eksperdi Tõnu Tammeri sõnul tuleks järeltulijatele varakult selgeks teha, et nemad ei ole internetis leviva ebasobiva sisu, vaenulike rünnakute või ähvarduskirjade puhul süüdlased ning igast kahtlasest juhtumist on sobiv oma isa või emaga rääkida.
Näitena toob Tammer eelmisel aastal internetis levinud Momo mängu, kus õõvastava välimusega väljamõeldud tegelane manipuleeris lapsi ohtlikke ülesandeid täitma ning kellest paljud lapsed ei julgenud oma vanematele kohe rääkida.
“Lapsevanem peab olema inimene, kelle puhul laps teab, et ta saab teda usaldada, kui puutub internetis kokku ebamugava, hirmutava või ahistava materjali või inimestega,” ütleb Tammer.
Samuti peaks küberturvalisuse aspekte käsitlevad tunnid olema igas koolis kohustuslikud ning vanemad peaks olema aktiivsed uurima, kuidas nende lastel neis tundides läheb, samamoodi nagu matemaatikas või ajaloos.
Tammeri kinnitusel on oluline olla küberturvalisuse osas lapsele partner ning üheskoos temaga õppida, kuidas internetis ohutult toimetada, et võimalikke probleeme ennetada, selle asemel, et neid lahendada.
Kuidas lapsega küberturvalisusest rääkida?
- Tee asjad kõigepealt endale selgeks ning siis jaga teadmisi lapsega - Alusta lastele internetikäitumise reeglite selgitamist juba lapseeas - Räägi lapsega internetiohutuse teemadel regulaarselt - Tunne tema tegemiste vastu huvi - Selgita, et internetis leidub ka igasugust jama - Räägi lapsele lihtsas keeles, mis on delikaatne info - Räägi lapsele, miks ei tohi jagada isiklikke andmeid - Sea sisse kodused hea internetikasutuse reeglid
.
Loe siit, miks on mõnikord hea olla ise ja lasta lapsel olla ekraanivaba
Kaanepilt: Ylle Tampere. Alusmaterjal: Samsung Eesti
