Samsung Gear S3 Frontier teeb paljusid asju väga hästi, kuid hinda arvestades kuulub see ikka luksusesemete ja mitte tarberiistade kilda. Samas ei saa salata, et tegu on tõelise tehnikaimega.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama ülestunnistusest, kuidas olen juba mitu aastat nutikellasid vargsi piilunud. Mite väga tõsiselt, aga umbes nii, et kui on toimiv asi soodsa hinnaga, võiks ju kaubaks minna.
Seni polnud aga asi toiminud ja/või hind sobinud. Samsung Gear S3 Frontieri mõnenädalane proovikasutus oli seega nagu tõsine sisseasumine nutikellade maailma, sest S3 kuulub omadustelt kahtlemata ärgedamate hulka.
Noh, hinnalt muidugi ka, mitte heas mõttes. 350 kuni 400 eurot, mis ma nägin kodumaistes veebipoodides selle eest küsitavat, paneb tõsiselt mõtlema. Sama raha eest võib saada väga korraliku mobiiltelefoni, aga siin on jutt nutikellast.
MIS JA MILLEKS ON NUTIKELL?
Ehk võiks nutikella nimetada mobiiltelefoni pikenduseks? Või laienduseks? Seda enam, et ühendus maailmaga toimub nutitelefoni vahendusel. Telefonil peab seetõttu olema pidevalt sisse lülitatud Bluetooth ja WiFi või mobiilne andmeside.
Mis omakorda tähendab, et nutitelefoni aku tühjeneb kosmilise kiirusega, eriti kui seal mingeid ekraani sisselülitamist nõudvaid asju teha.
Kuna S3 näol on tegemist tipptegija tippmudeliga, siis žanri kaanoneid tundmata eeldasin ma vaikimisi, et riistapuu on suurepärane.
Põhieesmärk oli kindlaks teha mitte niivõrd seadme plusse-miinuseid, vaid kas mina oma arusaamade ja soovidega üldse sobin kõige selle suurepärasega, mida Samsungi insenerid on välja nuputanud.
Ütlen kohe, et kõiki võimalusi ma ära ei kasutanud – lihtsalt need ei tundunud mulle vajalikud. Samuti ei hakanud ma mingeid äppe nutikellale lisama.
MÕISTUSPÄRANE MENÜÜ JA MÕISTLIK DISAIN
S3 on tavalise käekellaga võrreldes suurem ja raskem, aga mitte niivõrd, et see mind seganud oleks. Kahele nupule lisaks on juhtseadisteks veel klaasivõru (bezel) ja puutetundlik ekraan.
Menüüsüsteem on üldiselt mõistuspärane, aga et kasutajal igav ei hakkaks, siis kohati ikka parajalt ebaloogiline. Kindlasti tasub lugeda kasutamisjuhendit, ent mõned operatsioonid on siiski mõttetult keerulised.
Nutikellal puudub pesa USB-juhtme ühendamiseks. Suhtlemine välismaailmaga käib põhiliselt Bluetoothi kaudu, kuid näiteks tarkvara allalaadimine hoopis läbi WiFi. Laadimine on juhtmevaba, selleks on kella komplektis vastav alus.
Mis pani kohe muretsema, kui kaua aku vastu peab. Kas on vaja osta endale kolma laadimisalust? Umbes nii, et üks oleks kodus, üks tööl ja üks kogu aega kaasa. Ei ole vaja. Kindlasti mitte!
Minul läks lausa meelest äragi, et kella üldse laadima peaks. Tootja lubab kolm päeva, aga ma võiks mõnd nõrgemat mürki võtta, et mul õnnestus neljaski välja venitada.
Ehk ma pruukisin seda lihtsalt harva? Ent intensiivselt kella kasutades (põhiline energiaröövel on ekraan), tuleb teda tõesti iga päev laadida.
AJANÄITAJANA VÄGA VIIS
Kui rääkida nutikellast kui ajanäitajast, siis ses osas on ta väga hea. Sihverplaat ja seierid (kujundust saab ise valida) on loomulikult virtuaalsed, ent kogu graafika filigraanselt viimaste detailideni loomutruuks viimistletud.
Sihverplaadil, mida mina põhiliselt kasutasin, oli ka väga hea lahendusega stopperifunktsioon: seda pole vaja kuskilt menüüde sügavusest taga otsima hakata, piisab sõrmega ekraani keskosa puudutamisest, kui stopper ilmub välja ja läheb kohe käimagi. Geniaalne!
Kell on kõigele lisaks ka žestitundlik. See tähendab, et kui käsi tõsta, tekib ekraanile ka kella kujutis. Tõsi, seegi funktsioon ei töötanud 100-protsendilise töökindlusega ja mõnikord tuli kellaaja nägemiseks ikkagi nuppu vajutada.
SEE AINUS FUNKTSIOON, MIDA PÄRISELT VAJASIN
Pulsimõõtja on see funktsioon, mis pani mind üldse nutikella ostu kaaluma. Ma saan aru küll, et see pole nutikella põhifunktsioon, pulsi mõõtmiseks on olemas ka aktiivsusmonitorideks nimetatavad seadmed. Aga kui juba Samsung on teinud valmis kombaini, mis võimaldab pulssi mõõta, siis miks mitte seda võimalust kasutada.
Paraku osutus pulsimõõtja funktsioon täiesti kasutuks. Või noh, mitte täiesti, umbes igal kümnendal katsel õnnestus mingi lugem ikkagi saada. Mis kinnitas mu kahtlust, et ilma rindkerel asuva andurita ikka normaalsest pulsimõõtmisest midagi välja ei tule.
Ehk on põhjus minu randmete anatoomilistes eripärades? Ei tea. Nutikell soovitas pidevalt oma optilisi andureid puhastada, aga sellest mingit nähtavat tulu ei tõusnud. Mõõtmiste õnnestumise ja ebaõnnestumise seaduspära kah tabada ei õnnestunud.
ÜLIAGAR SAMMULUGEJA JA TÄPNE ILMATEADE
Seevastu töötas väga hästi sammulugeja. Isegi liiga hästi, sest iga natukese aja tagant andis nutikell värisedes märku, et saabus oluline teade. Enamasti oli see „teade“ aga stiilis „Hästi tehtud“ või „Anna minna“ või „Suurepärane jalutuskäik“. Ühesõnaga müra, mitte info.
Kui aga rääkida nutikellast kui nutitelefoni pikendusest, siis üks kasulik funktsioon oli just seesama tõuketeatis.
Mulle väga meeldis mõte, et kui moblasse saabub e-kiri, ei hakka ta ise piiksuma ega prääksuma ega värisema, vaid edastab teatise nutikellale. Mis siis võbisedes sellest märku annab ja kust ma saan lugeda ka e-kirja teemat.
Aga kuidas ma ka oma telefonide menüdes ei kaevanud (kahes aparaadis vaheldumisi), ei õnnestunud see kuidagi. Kuni lõpuks, kui ma olin nutitelefoni seadistusi umbes saja seitsmendat korda muutnud, hakkas asi tööle! Ja töötas täpselt nii hästi, nagu ma olin ette kujutanud.
Veel üks kasulik funktsioon, mis ka lõppkokkuvõttes hästi töötas, oli Accuweatheri ilmateade. Tõsi, seda tuli nutitelefonist seadistada ja samuti pidi värske info tarvis olema nutitelefon pidevalt andmesidevõrgus.
MULTIMEEDIASEADMENA SIISKI VÄHEUSUTAV
Nutikell kui multimeediaseade on minu meelest aga üpris mõttetu. No mis pilte ma sealt poole lukuaugu suuruselt ümmarguselt ekraanilt ikka niiväga vaatan? Või muusikakuulamine – kui nutikell eeldab nutitelefoni olemasolu, toimib viimane multimeediaesitajana palju paremini.
Muusikakuulamisest rääkides… Kui nutikell oli telefoniga ühendatud, keeldus telefon omakorda auto vabakäeseadmega paaritumast. Telefonist pärit muusikat võis auto helisüsteemist ette mängida, aga telefonikõne auto vabakäeseadmesse üle ei läinud.
Proovisin kahe eri telefoni ja kahe eri autoga – sama tulemus. Ja kui oli valida, kas nutitelefon Bluetoothi vahendusel ühendada nutikellaga või vabakäeseadmega, jäi kell selles võrdluses teiseks.
SAMSUNG GEAR S3 ON TEHNIKAIME
Kõigele vaatamata on Gear S3 üliäge seade, sõna otseses mõttes tehnikaime. Selle arvutusvõimsus ületab suurusjärkudes Apollo 11 pardaarvuteid, mille abil USA astronaudid 1969. aastal Kuule lendasid.
Või mida siin poole sajandi tagusest ajast rääkida. Samsung Gear S3 põhiosaks on kahetuumaline protsessor, mida aetakse ringi gigahertsise taktsagedusega – mõlemad lahendused jõudsid lauaarvutitele millalgi 2001. aasta paiku.
Tõenäoliselt ei jää see tehnikaime omal alal viimaseks sõnaks. Küsimus taandub rohkem dilemmale, kas inimestel on niisugusi seadmeid vaja. Minul näiteks, nagu proovimisel selgus, ei ole.
Pildid: Toomas Vabamäe, vaata lisa Samsung
