Üle kümne aasta kasutasin ma ainult Apple’i seadmeid. Ja ausalt öeldes olin juba ammu lakanud endalt küsimast, miks.
Põhjus oli lihtne – need lihtsalt töötasid. Ilma tõrgeteta, ilma otsinguteta, ilma liigsete seadistusteta. Ma lihtsalt avasin karbi ja kõik oli valmis. Võib-olla just selles seisneski Apple’i võlu – tunne, et seade on loodud mitte selleks, et seda uurida, vaid selleks, et sellega elada.
Hiljuti sattus mu kätte Xiaomi 15T Pro – umbes 900 eurot maksev Androidi tipptelefon. Otsustasin teha katse: kas kümneaastase Apple’i ökosüsteemi kogemusega kasutaja suudab üle minna Androidile ilma ettevalmistuse, Google’i otsingute ja õpetusteta – lihtsalt võtta telefoni karbist välja ja sellega elama hakata.
Xiaomi 15T Pro tehnilisi andmeid saab vaadata siit.
Esimene mulje oli suurus. Olen kogu aeg eelistanud kompaktseid mudeleid, aga see ekraan tundus hiiglaslik. Mitte halb, lihtsalt harjumatu. Telefon tundus käes meeldiv, kuid mitte sama “monoliitne” kui iPhone. Materjalid on kvaliteetsed, kuid tänu suurusele ja raskuse jaotusele tundus see veidi kergem ja seetõttu ka vähem terviklik. Kuna minu jaoks on taktiilne tunne oluline, märkasin seda kohe.
Kaamerad üllatasid positiivselt. Eriti koostöö Leicaga ja väga hea käsitsi pildistamise režiim – midagi, mida iPhone’il pole. Fotod tulid tõesti head, kuigi kaameraliides aeg-ajalt veidi tõrkus. Andmete ülekandmine iPhone’ist toimis üllatavalt sujuvalt – pildid, kontaktid, rakendused. Kuid pisiasjad reetsid teistsuguse filosoofia: rakendusi tuli käsitsi alla laadida ja isegi taustapildi vahetamine võttis rohkem aega, kui ma tahtnuks.
Mõne päeva pärast sain aru, et Android on süsteem, kus on kõike natuke liiga palju. Rohkem reklaami, rohkem rakendusi, rohkem valikuid – vahel isegi liiast. Google Play pood meenutas mulle vana internetti: kõike on palju, aga väärtusliku leidmiseks tuleb pingutada. Pärast App Store’i tundus see eriti väsitav. Tabasin end mõttelt, et väsin pidevast visuaalsest mürast – hüpikaknad, soovitused, teavitused. See on osa Androidi maailmast, kuid mitte minu maailmast.
Seadistamisvõimalusi ja personaliseerimist on muidugi rohkem. Jah, ka iOS lubab nüüd muuta fonte ja ikoonide stiile, kuid Androidis tundub see loomulikum. Samas meenutas see mulle vahel olukorda, kus keegi palub restoranis lisada täiuslikule steigile kolmekordse juustukihi – maitsev, aga mitte alati ilus.
Ekraan väsitas silmi – mul polnud seda probleemi aastaid. Võib-olla oli asi taustvalgustuses või mõnes muus seades, aga õhtuti tundsin, et pärast mitmetunnist kasutamist (olen inimene, kellel on 6-8 tundi ekraaniaega päevas) silmad lihtsalt väsivad. Samas peab aku vapustavalt hästi vastu – üle ööpäeva, energiasäästurežiimis lubatakse isegi kuni 70 tundi. Xiaomi töötab kiiresti ja sujuvalt, viivitusteta.
Kaameratega sain lõpuks sõbraks. Need „parandavad“ pilti pidevalt ise – ja see on tegelikult hea. Tekib tunne, et telefon hoiab sul pildistades käest kinni, aidates sul saada ilusama tulemuse. Algajale fotograafile ideaalne. Minu jaoks, kes on harjunud kõike kontrollima, veidi võõras, kuid meeldiv kogemus.
Lõppkokkuvõttes otsustab siiski kasutusstsenaarium. Ma kasutan telefoni tööriistana – ruuterina, kaamerana, vahendina arvuti ja pilve vahel. Mul on vaja, et kõik toimuks kiiresti ja usaldusväärselt. Ja just siin Android alt vedas.
Kui proovisin saata umbes 250 fotot Google Drive’i, jäi kõik toppama. Ülekanne katkes pidevalt, rakendus nõudis, et ekraan oleks sisse lülitatud, muidu laadimine peatub. Ülekande kiirus langes ja ekraanile ilmus teade “waiting for network”. See oli hetk, mil tundsin, et kaotan kontrolli. iPhone’iga ma isegi ei mõtle sellistele asjadele.
Just siis tekkis mul tunne, et mu fotod on selle telefoni pantvangid. Nad lihtsalt ei taha lahkuda. Proovin neid saata õhu kaudu, kaabliga, pilve – ja iga kord on midagi takistamas. See abituse tunne, kui sõltud mitte võrgu kvaliteedist, vaid süsteemi loogikast, sai minu jaoks viimaseks piisaks.
Android on hämmastavalt paindlik ja avatud maailm. Siin saab muuta kõike – liidest, teemasid, loogikat, seadeid. Aga koos selle vabadusega tuleb koorem – vajadus teha iga päev kümneid pisikesi otsuseid. Apple seevastu võtab sult selle vabaduse, kuid annab vastu rahu. Ta vabastab sind valiku tegemise kohustusest.
Paljude jaoks on Android võimalus kohandada telefoni enda järgi. Minu jaoks – vajadus kohandada ennast telefoni järgi. Ja võib-olla just seetõttu ei tekkinud meie vahel keemiat. Xiaomi 15T Pro on suurepärane seade. Lihtsalt mitte minule.
Fotod: Vladimir Niinimäki