Viljandi mehed Mikk Maaten ja Raul Karu on võidusõitjatena kogunud tiitleid nii Eesti kui ka Baltikumi mastaabis. Koos vilunud vedrustusinseneri Gert Elmikuga üritavad nad nüüd läbilööki uues rollis. Hooaeg algab juba sel nädalavahetusel Riias.
Eesti autoringrajasõit ei piirdu sugugi Jüri Vipsi ja Paul Aroniga, kelle pingutusi vormeliroolis saavad huvilised teleekraanilt jälgida. Ka kodumaine ringrajasõit on tänavu uue hingamise saanud. Pärast aastast vaheaega mängitakse jälle välja Eesti meistritiitel, seekord niinimetatud uues BMW-klassis, kus sõiduriistadeks on ühesugused E90-põlvkonna BMW 325-d.
Kui palju täpselt eestlasi sel hooajal rajale jõuab, pole veel täpselt selge. Aga kuna kõigil võistlustel sõidetakse paralleelselt ka Balti meistrivõistluste (BaTCC) arvestuses, peaks starti tulema üle 30 auto. Aga sõidetakse veel paljudes teisteski klassides, nii sprinte kui ka kahe ja kuue tunni pikkusi kestvussõite. Kui varem vaatasid eestlased pikematele sõitudele veidi viltu, siis elmisel aastal asuti üha julgemalt sealgi osalema.
Selle uue tõusulaine harjal teeb oma debüüdi ka Viljandis baseeruv meeskond Krauman Motors, ja seda korraga kolme autoga. Kahekordne Balti meister Mikk Maaten läheb püüdma oma kolmandat tiitlit TCR-klassi Volkswagen Golfi roolis. Uues BMW-klassis aga juhivad Kraumani autosid debütandid Carmen Kraav ja Pavel Beskrovnõi (kui päris täpne olla, siis Pavel pole debütant – tal on seljataga üks võistlusstart). Intervjuud mõlemaga saab lugeda siit.
Mikk Maaten on koos Raul Karu ja Gert Elmikuga ka üks Kraumani liikumapanevatest jõududest. Allpool räägib ta meeskonna sünniloost, ootustest uue hooaja eel ja üldse autoringrajasõidust.
Kes on Krauman?
Raul ja tema kaasa Marita panid selle nime. Sealt võib välja lugeda Karu, sealt võib välja lugeda Raul, sealt võib välja lugeda Maaten – niimoodi nad seda mõtlesidki. See oli juba päris ammu, aga siis tekkis periood, kus minul BMW-ga edasi sõita ei olnud kuskil ja tuli minna Baltikumi tiirule – läksin leedulastega sõitma. Ma praegu ütleks, et Krauman on koju tagasitulek, millest olen ammu unistanud.
Aga tiim ju tegutses, telk oli püsti ja autod seal all?
Autod olid telgi all küll, aga see oli pigem teenuse osutamine, mitte oma meeskond. Jõujaamale näiteks. Kren Tunder oli oma sõitja ainult, kui ta veel BMW Cupi sõitis, seal ma kogu aeg tegelesin temaga. Aga Kraumani nime all ei ole võidusõitudel käidud.
On küll! 2019 ma olin ise Krauman Motorsi tiimis hobikartide 12 tunni sõidul.
See oligi esimene kord.
Aga hea nimi – kõik küsivad, et kes see Krauman on. Vaevalt ma esimene olin.
Jah, meie sõitjad samamoodi uurisid, kust see tulnud on.
Sinu pressiteadetes oli vanasti lause, et sa tegeled Viljandi võidusõidumeeskonna arendamisega. Kas see oligi tegelikult Krauman?
Kui me pihta hakkasime, st kui mina uuesti sõitma hakkasin, olime Ants Racing. Ants Viljandi on transpordifirma, aga nende huvi võidusõidu vastu järjest rauges. Võib-olla ka sellepärast, et mina tulin jube tõsiselt selle kallale. Jäime Rauliga järjest rohkem kahekesi ja lõpuks leidsime, et mis me ikka teiste eest väljas oleme, oleme parem ise enda eest väljas.
Oli ka mingi hetk, kust võib selgelt vahe vahele tõmmata?
Selge vahe tuli sellest, kui Raul omal käel tööle hakkas ja Antsust täitsa ära tuli. See vist oligi 2019.
Silmapaistvaim osa teie tiimist on kindlasti vägev treiler. Milline selle saamislugu oli?
See on tegelikult Rauli enda ehitatud kahekordsest pesuveo haagisest. Treileri omanik oli tšehh, kes vedas Saksamaalt hotellide musta pesu Tšehhimaale pesemisele. Iga nädal käis tiiru Saksamaal, korjas hotellidest pesu kokku, pesi ära ja viis jälle tagasi. Interneti kaudu sai selline haagis leitud, kohale sõidetud, proovitud. Täitsa korralik haagis, kui teiste tegelaste omadega võrrelda. Telk on sinna otsa tehtud Lätis, selle lasime ise teha.
Eesti võidusõitja kohta on sul üldse Lätis-Leedus palju suhteid.
See on niisugune naljakas lugu jah. BMW-de ja Golf TCR-i ettevalmistuse asju oli mul tunduvalt edukam ja tulusam ajada Lätis-Leedus. Peamiselt siiski Leedus – tundub, et see on nii palju Saksamaale lähemal ja seal on kuidagi lihtsam selliste asjadega. Millegipärast on Eesti ringrajasõit ennast Soome külge pookinud, mitte Läti-Leedu külge. Tallinnast vist paistab, et Soome – see ongi maailm.
Aga veel haagisest rääkides on see toonud ka päris palju võimalusi. Raul on teiste tiimidega käinud Spas 24 tunni võidusõidul ja Mugellos 12 tunni sõidul. Pluss lugematu hulk Palanga 1000 kilomeetri sõite Leedus. Nii et Krauman Motors on väga palju võidusõite näinud. Aga eks üks asi toob teisi kaasa. Raul on selline mees, et kui ta kuskil kohal on, siis parandab ta enamiku autode vead ära. Ja need vead antakse talle parandada, sest tal tuleb see nii loomulikult välja.
Millal te otsustasite, et Krauman Motors hakkab ise suurelt ette võtma? Tänavu on ju telgi all kolm autot.
Ma olin sellest juba pikalt unistanud. Vanad ajad olid meeles, kui sai oma sõpradega võidusõidule mindud. Kui ma lätlaste-leedulaste tiimides sõitsin, oli teistmoodi – tegin oma osa ära ja oligi pidu läbi. Aga oma asja tegemine kukkus välja nii, et kõigepealt tuli Pavel. Ühel Riia võidusõidul tõi BaTCC peakorraldaja Andis Meilands ta minu juurde ja ütles, et näed, siin on Eesti mees, tahab BMW-ga võidu sõitma hakata. Aidake tal autot ehitada ja tehke servist. Mina hakkasin Paveliga alguses üldse inglise keeles rääkima, Lätis see ju juhtus. Tuli välja, et ta räägib väga hästi eesti keelt.
Aga ülejäänud kaks autot?
Mul oli endal eelmisel aastal seljaoperatsioon, sõita ei saanud ja ma sattusin oma endisesse Leedu meeskonda kestvussõidule tiimipealikuks. Neile sai niisama jutujätkuks öeldud, et kuulge, andke oma Golf TCR mulle rendile, ma teen ta kiireks ja vaatame, mis saab. Ja nemad võtsid sõnasabast kinni, ma olin isegi üllatunud.
See sõit, kus ma tiimipealik olin, läks neil ka ütlemata hästi. Mingit erilist kiirust ma sõitjatelt ei oodanud, aga kõik tegid nii-öelda oma ära, vigu keegi ei teinud. Pärnu võidusõidul oli eelmisel aastal väga kõva tase ja tulla seal kolmandaks, napilt kaotada teine koht tänu turvaauto sekkumisele – see oli tugev tulemus. Pärast sõitjad veel ütlesid ka , et hea on sõita, kui sul on tiimiboss, kes ei hakka sind suruma ega raadio teel karjuma. Nii tekkiski võimalus saada enda käsutusse üks Volkswagen Golf TCR. 2017. aasta auto, ei ole üldse vana, kuigi kilomeetreid natukene juba on.
Tiimis on tegelikult kolmas osapool ka – Gert Elmik, kes on minu tädipoeg. Ja peale selle kõrgharidusega vedrustusinsener.
Ohoo, selline amet on Eestis ju haruldasem kui lendorav!
Jah, kuidagi ta selle tee võttis endale. Tal on pikka aega olnud võidusõiduhuvi, pisik on juba sellest ajast, kui minu isa veel sõitis. Ta otsis endale võidusõidus töökohta, et mitte tänavasõiduautodega tegeleda. Mina aitasin ta DHR Estonia karditiimi. Ja tema seal karditiimis sõitnud Carmen Kraavile selle mõtte pähe sokutas, et peaks BMW-ga sõitma. Carmen on küll alles 15, aga ma teadsin, et alaealised on ennegi sõitma saanud, sellest probleemi ei tekitata. Ja ta ei olegi stardirivis kõige noorem. Nii nad mõlemad meie tiimi tulidki.
Esialgne plaan oli üldse nii, et mina oleksin Golfiga sprinte sõitnud, aga kuue tunni sõitudes oleks seal teised sõitjad olnud ja mina neil tiimipealik. Minule oleks just tiimipealiku roll pikamaasõitudes kõige rohkem pinget pakkunud. Ühe korra olin tiimipealik leedulastega, teise korra Palanga 1000 km sõidus – lõpp oli seal küll kuulsusetu (avarii turvaauto taga), aga sinnamaani juhtisime oma klassis. Ja tiimijuhi amet on vahva, reaalselt vahva!
Kuuetunnisel sõidul pole sul ühtegi vaba hetke ja kui midagi juhtub, pead kohe reageerima. Kõhklemiseks aega ei ole. Palangas oli hetk, kui oleks tarvis olnud auto kohe boksi kutsuda, aga korraks keegi segas ja auto sõitis boksitee otsast mööda. Väike valeotsus ja mitu minutit kaotust.
Te olete vist veel teisigi autosid ehitanud?
Jah, Raul tegi turvapuuri Kristo Krinpuse autole ja Remo Raudsepa autole. Oma autod on ehitatud nende teadmiste põhjal, mis me vanast BMW Cupist kaasa tõime. Ega ma muidugi ei tea, mis esimesel võidusõidul saab, ma ei julge öelda, et me kuskil headel kohtadel oleme. Eks meil ole ka kõigil veel õppida.
Kogu niisuguse standardklassi lõbu ongi see, et testida, testida, testida. Garaažis väga palju hoogu juurde ei saa, rajal saab hoogu juurde – vana BMW Cup näitas selle ilusti kätte. Pole näiteks mõtet ehitada autot, mis on korraks kiire ja siis ära laguneb.
Kui palju Carmen ja Pavel üldse sõita on saanud?
Ma olen arvutanud, et auto võtab 30 liitrit bensiini 100 kilomeetrile ja mõlemad on sõitnud läbi umbes 400 liitrit.
1300 kilomeetri kanti – pole üldse paha!
Vähe just ei ole, aga samas saaks veel sõita.
Kas sõitjate testiajad – eelmise aasta kontekstis väga korralikud – Pärnus olid sinu jaoks ootuspärased?
Pigem natuke üllatavad. Rada oli kevadel meie testide ajal kindlasti väga kehv, ikka väga must. Samas, teistpidi jahe ilm mootorile meeldib. Me ei tea muidugi, kuhu eelmise aasta esiots on talvega arenenud. Ja lätlased vehivad ka Riias trenni teha. Lihtsat kindlasti midagi ei ole, aga me oleme vähemalt kohal oma kahe algajaga. Mingit plaani ma neile ette panema ei hakka. Kui sõitjat hakata tagant suruma, siis ta pigem pingutab üle ja kaotab aega. Meeletult suruda võib väga suuri tippe, aga mitte algajaid.
BMW on üsna raske, sõitja peab tegema ühte asja korraga, sest auto ei suuda kaht asja korraga teha. Samas annab auto kohe teada, kui sa teed kaht asja korraga või nõuad tema käest liiga palju. Tagasiside on tal väga hea.
Sinul Golfiga on seevastu selge – Balti meister TCR-klassis on ainus võimalik siht?
No ei saa ju vähemaga leppida! Ma täpselt ei tea, kes seal tänavu sõidavad, aga lätlane Valters Zviedris Audiga peaks olema täitsa küsija ja Peeter Peegil on Hondaga ka täiesti arvestatavad ringiajad ette näidata. Võidusõiduks piisab juba kahest autost, aga Baltikumis on TCR-autosid kokku üle kümne.
Kui kõik läheb hästi, tahaks hooaja lõpupoole sõita ka ühe TCR Eastern Europe sarja etapi. Aga selleks peab väga hästi minema , et üldse minna proovima. See sõit ilmselt jääb Brnosse, mis on meie radadega võrreldes nagu öö ja päev. Aga vähemalt on seal sama Hankooki rehv nagu meil. Näiteid on lähiminevikust küll, et ega meie tase pole kehv. Mina olen BaTCC suhtes väga positiivselt meelestatud, mulle Balti sari meeldib.
Kõigele muule lisaks oled sa veel Carmeni ja Paveli sõidutreener.
Jah. Carmeniga me alustasime nii, et mina õpetasin talle, kus on sidur ja kuidas käivad käigud. Aga ta õpib üllatavalt kiiresti. Nüüd on juba näha, et kui läheb kiiremaks ja keerulisemaks, siis ta üritab mingeid asju ära jätta, kui välja ei tule. Varem ta seda väga ei teinud. Aga ta on hästi-hästi püüdlik: rahulikult kuulab, siis läheb rajale ja teeb seda, mida räägiti.
Ilmselt on Pavelil selle poolest lihtsam, et ta on enne sõitnud. Carmeniga on ehk praegu keerulisemgi – hoog on üles läinud, raske on kõiki neid asju ära teha, mida vaja teha. Ja siis veel sõitmisele ka keskenduda, et kiiresti saaks. Pavelil see viimane ots, kus ma suutisin aidata, tuli natuke paremini välja.
Eks paistab, mis võistlustel hakkab saama, kui 30 autot peaks rajale tulema. Viimases trennis panime nad koos sõitma ja siis hakkas kohe vigu tulema. Pavel vaatas korra kurvi sissekeeramisel peeglisse ja just sel hetkel jooksis tagumine ots alt ära. Õnneks liiv turvaalal püüdis ta kinni. Järgmistes trennides tulebki seda harjutada, kuidas üksteise järel sõita ja kohti vahetada. Tiimikaaslase olemasolu on ju selles mõttes suurepärane: teised treenivad üksinda, teie saate kahekesi koos teha.
Igatahes ma huviga ootan hooaega. Kerge pole kindlasti üldse.
Fotod: Toomas Vabamäe, Pille Russi
