Suvi ajab Eesti autojuhid päris pööraseks: Maanteeameti uuring näitab, et suvel kihutab koguni 60% kõigist autojuhtidest. Kiiruseületamise ja raskete liiklusõnnetuste vahel on selge seos. Kui lisada sellesse pilti ka roolimobiilikud, keda on sadu tuhandeid, on tulemus masendav.
Politsei- ja Piirivalveamet fikseeris möödunud aastal Eesti teedel 33 802 kiiruseületamistö Lisaks fikseerisid automaatsed kiiruskaamerad 112 989 kiiruseületamist.
Maanteeameti poolt 2017. aasta septembris läbi viidud küsitlusuuringu andmetel järgib alati kehtivat kiirusepiirangut vaid 21% sõidukijuhtidest. Maanteeameti püsiloenduspunktide andmetel on suvekuudel kiiruseületajate arv lausa 60% suurem kui teistel kuudel.
Masendav on teadmine, et suur osa kihutajatest on samal ajal roolimobiilikud ehk tüübid, kes tegelevad roolis kõige muu kui juhtimisega. Kui panna kokku need kaks asja – suurel kiirusel märkamata jäävad olulised asjad ja sahmimine, ongi õnnetus käes.
KIIRUS MITTE “ALATES” VAID “KUNI”
Rikkujate kogus on masendav: Eesti teedel ületab süüdimatult kiirust kolmest juhist kaks ning pole vahet, kas kiirus on “lubatud” 10 üle või 40.
Kiiruseületajate arv ning liiklusõnnetuste hulk on omavahel seotud: suvel, kui kiirused kasvavad, juhtub rohkem raskete tagajärgedega liiklusõnnetusi. Seda statistikat, kui paljud kihutajad sotsiaalmeedias istumise või supi söömise kõrvalt liiklusmärke ei näe, ei ole kuskilt võtta.
Ajavõit, mille saab lubatud sõidukiirust ületades, on tühine, kuid raske õnnetuse võimalus suur. Kiiruse kasvades pikeneb sõiduki peatumisteekond ning aheneb juhi vaateväli.
Ahenenud vaateväli on see, mida loed: märkamata olulised asjad, teele astunud inimesed või teed ületavad loomad. Ja ehkki moodsatel autodel on peal liiklusmärkide tuvastamise süsteem, on sellest vähe abi, kui juht vahib telfat või ajab sõidu ajal kaaslasele kätt seeliku alla.
Kui maanteel on piirkiirus 90 km/h, siis see ei ole “alates üheksakümmend” ega ka “pluss kümme on okei”, see ongi 90 km/h põhjusel, et sel teelõigul pilguga toimuvat haarata ning adekvaatseid otsuseid langetada võiks.
ÜKS SEKUND = 14 MEETRIT
Asulas 50 km/h ja 30 km/h pole samuti lihtsalt niisama, juhtide piinamiseks üles pandud vaid asja pärast: linnakiirusel (50 km/h) liigub auto sekundiga ligi 14 meetrit. Juhi reageerimisaeg on minimaalselt vähemalt sekund.
Hetkest, mil juht näeb ohtu, reageerib ja langetab otsuse – näiteks pidurdab, kavandab põike – on elupikk sekund. Punane sekund, mille järel hakkavad asjad juhtuma.
Seega on auto läbinud 14 meetrit ning vale kiiruse puhul on otsasõit või muu katastroof vältimatu: korras piduritega auto pidurdusteekond kuival asfaltil on keskmiselt 12,1 meetrit, vihmamärjal teel keskmiselt 40 meetrit.
JUHI AINUISIKULINE OTSUS
Maanteeameti ennetustöö osakonna ekspert Sirli Tallo ütleb, et tervelt sihtpuntki jõudmine on enamasti juhi, mõnikord ka temaga kaasas oleva ning survestava seltskonna otsus:
„Sõidukijuhtide kiiruskäitumise pikaajalist trendi hinnates on suurimast lubatud sõidukiirusest kinnipidamine maanteedel mõnevõrra paranenud, kuid asulaliikluses, kus juba vähesel määral piirkiiruse ületamine suurendab liiklemise ohtlikkust, pole viimase kolme aasta jooksul paranemist toimunud.”
Tallo lisab, et just sõidukiirus on tapvate õnnetuste peamiseks põhjuseks. Aga liiklusoludest lähtuva liikumise tempo saab valida iga juht ise.
PPA juhtivkorrakaitseametnik Kalmer Tikerpe nendib, et lubatud kiirusel tehtud eksimus ei ole iseenesest ohtlik. Ülekiirusel aga ei pruugigi olla õnnetuse vältimine võimalik:
“„Kui inimene teeb roolis vea, siis sõltub kiirusest, kuidas see realiseerub ehk kui rasked on tagajärjed – kas selleks on ehmatus, varaline kahju või abivajav inimene. Kui aga tagant tulevad juhid ületavad kiirust, siis ei pruugi olla võimalik õnnetust vältida. Kiirus on see, mis eristab ehmatusi ja hukkunuid.“
HAKKA KIIRUSJÄLGIJAKS
Maanteeamet on aastaid läbi viinud erinevaid liiklusohutuskampaaniaid. Ja kuigi mõnikord on küsimus, kas kambakesi ja hoogtöö korras läbi viidud aktsioonid ka soovitud tulemuse annavad, pole paremat rohtu haiguste raviks välja mõelda osatud.
Masendav liiklusdebiilikute kogus meie teedel paneb ahastama. Võimalik, et kui kriitline mass kampaanias osalejaid tiksub täis, paraneb ka üleüldine liikluspilt. Proovima peab – “Aga mina olen kiirusjälgija“- aktsioon, mis kestab 16. aprillist 13. maini, on võimalus hakata heaks.
Kampaania on üks osa EV100 raames läbiviidavast „Aga mina“ eeskujukampaaniate sarjast, mille kaudu Eesti riigiasutused ja eraettevõtted toetavad ja on eeskujuks teadlike ning turvalist elukeskkonda kujundavate valikute tegemisel.
Kampaania eesmärk on liiklejatele teadvustada, millist ohtu kujutab piirkiiruse ületamine asulakeskkonnas, eriti linnas. Kampaaniaga samal ajal toimuvad Politsei- ja Piirivalveameti liiklustalgud.
Allikas: PPA, Maanteeamet. Kaanepilt: Ylle Rajasaar
