Ökoloog Mihkel Kangur, kes paneb auditooriumitäite kaupa tudengeid vaimustunult ennast kuulama ja kaasa mõtlema, räägib linnastumisest, autostumisest, tarbimisest. Loo lõpus on kolm igaühele jõukohast elumuutvat soovitust. Teeme maailma korda, eks!
Mihkel Kangur on hariduselt ökoloog. Tallinna ülikooli jätkusuutliku arengu dotsendina on tema kanda teemad, mis puudutavad igat inimest. Piltlikult on Mihkel Kanguri üheks ülesandeks harida tugevate faktiteadmistega loodusromantikuid, kes aga keskkonna tegelikust hoidmisest suurt midagi ei tea.
Kangur on ka üks Elurikkuse erakonna idee algatajaid ent nagu ta ise ütleb, ei tasu talle ühtegi parteilist silti külge kleepida:
“ERE-l pole tavaparteiga võrreldavat struktuuri. Tegutseme ökoloogilistest printsiipidest lähtuvalt võrgustikuna. Mind võib nimetada teaduse, hariduse ja keskkonna eest kõnelejaks.”
Asume kohe asja kallale – millest on tingitud, et oleme Eestis olukorras, kus üks auto on kahe inimese kohta? Ja mitte lihtsalt auto, vaid keskmisest vanem auto. Eriti suur on neljarattaliste kontsentratsioon linnades, mis Euroopa mastaabis on ju väikesed. Miks ei suuda inimesed näiteks Tallinnas autota hakkama saada?
Autostumise puhul peame rääkima erinevatest etappidest ja vajadustest. Kindlasti on autostumise taga osavalt ära kasutatud edevusevajadust staatuse sümboli loomisel ning varasemalt kättesaamatu vilja ihaluse realiseerumine.
Teisalt tuleb praegusel ajal vaadelda protsesse linnas ja maal erineval trajektooril liikuvana. Linnades, eriti Tallinnas ja Tartus, liigub üldise autostumise tõttu pendel sinna serva, kus auto omamist vajalikuks ei peeta.
Näiteks on tudengite seas pigem jälgitav trend juhilube mitte omada. See on küll subjektiivne arvamus, ja vajaks mingi uuringuga kinnitust. Lubade tegemine on kallis, auto on kallis. Seetõttu noorem generatsioon autos mingit olulist väärtust ei näe.
Kuna Tallinna elanikkond kasvab, siis kasvab ka autode arv. Ilmselt jätkub autostumine seni kuni auto toetab isiklikku autonoomsust.
Kui auto pakub kindlustunnet, et sellega jõuab kõige kiiremini kindlaks ajaks kindlasse kohta, siis autot ka kasutatakse.
[pullquote]Kerg- ja ühistranspordi eelisarendamisest võiksid olla huvitatud just autojuhid: iga lisanduv jalgrattur või bussisõitja tuleb potentsiaalselt autoroolist. See tähendab üks auto vähem jalus koperdamas.[/pullquote]
Meil on ju tasuta ühistransport, mis vägi peaks küll Tallinnas ajama inimese autorooli kui rongiga saab näiteks Nõmmelt kümnekonna minutiga siuh! kesklinna!?
Ühistransport on küll tasuta, aga sellest pole palju kasu, kui bussid ei liigu sobivatel marsruutidel. Puhas, korrektne ja usaldusväärne ühistransport on lahenduse üks osa.
Teine ja ehk olulisemgi osa on, kui turvaline ja liikuma kutsuv on meie keskkond. Kas me tunneme ennast hästi liikudes linnatänavatel? Kas me usaldame oma lapsi seal mängima-hängima?
Autonoomia algab iseseisvast liikumisvõimest, jõustades lapsi ise liikuma, luues neile turvalise ruumi kus nad saavad jalgratta abil oma sõiduvajadused rahuldada, oleme loonud juba aluse õnnelikuma, tervema ühiskonna kujunemiseks.
Seni on uuringud näidanud, et pigem on tasuta bussidesse kolinud need, kes muidu jalgsi liikusid. Siin on oluline probleem varjul.
Kerg- ja ühistranspordi eelisarendamisest võiksid olla huvitatud just autojuhid, iga lisanduv jalgrattur või bussisõitja tuleb potentsiaalselt autoroolist, see tähendab, et üks auto on vähem jalus koperdamas.
Maapiirkondades on autostumisega asi teisiti. Rääkisin Soome kolleegidega, kes ütlevad, et isegi neil on pea võimatu hakkama saada kui autot ei ole. Seal tundub see veelgi karmim – autota ei saa, aga maksudest ka keegi ei vabasta. Ning Soomes on automaks päris suur.
Maal on kaks autot pere kohta praktiliselt paratamatu vajadus. Võibolla ongi mõttetu loota, et me maal saame igal pool pakkuda mõistlikku ühistransporti. Ka suured bussid maksavad raha, samuti nende hooldus ja remont.
Eeldada, et kuidagi metsade vahel suuri raudkaste liigutades mingi probleem saab lahendatud, on võibolla naiivsus.
Võib-olla ei pea me eeldama, et buss läheb kindlal kellaajal kindlast kohast. Paindlikud, kiiresti reageerivad süsteemid võiksid olla ehk kuluefektiivsemad.
Äkki oleks maal ühistranspordi asenduseks lahendus midagi UBERi laadset? Oma transpordivajadusest ette teada andes saab keegi kogukonnast ehk abistada ja abi osutamise kulu jaotatud kuidagi kogukonna ja sõitja vahel ära.
Praegune olukord tasuta busside näol pole kuidagi lahendanud inimeste transpordivajaduse küsimust. Pileti hind polnud sõitjatele piirav tegur, vaid asjaolu, et bussid ei sõida sobivatel aegadel ja marsruutidel.
See ei pane kuidagi bussifirmasid otsima sobivamaid sõiduaegu ja marsruute, kuna neil puuduvad sellisteks uuringuteks vahendid ja motivatsioon, raha ju tuleb ka praegu.
[pullquote]Kohalike omavalitsuste esmane ülesanne ei peaks olema elanike transpordiküsimuste lahendamine vaid transpordivajaduste vähendamine.[/pullquote]
Võib-olla oleme me autode süüdistamisse liialt kinni jäänud? Loome endale deemoni, sest keegi peab ju olema süüdi selles, et linnaõhk on saastunud ja kõikjal on suured ummikud?
Kindlasti on tobe süüdistada üht elutut asja meie hädades. Inimene on oma hädades ikka ise süüdi. Meil kõigil on võimalik valida, sh. kas ja millist autot me omame, kuidas seda kasutame.
Valikuvabadusega kaasneb ka vastutuse kohustus. Valikuid tehes oleks mõistlik teada valikuga kaasnevaid tagajärgi.
Milline on auto elukaar, auto kütuse elukaar, milline on erinevate sõidustiilide mõjud jne jne. Sellest lähtuvalt saab siis igaüks valida ja vastutada.
Kuid seda vastutust ei saa lükata lõpuks ka ainult tarbija kaela, autostumise ja sellega kaasneva eest on vastutavad ka tootjad ja valitsemine.
Meie käitumine ja valikud, mis tulenevad meie teadlikkusest mõjutavad väga oluliselt mis tagajärjed meie tegevustel on.
Automaailm areneb väga kiiresti, peame hoolitsema, et innovatsioon ja mõistlikud arengud saaksid mõjule pääseda, sest transpordivajadused ei kao kuhugi.
Kui vaatame transpordisektorit laiemalt, siis millised väljakutsed seisavad Eestis ees ääremaastumisel ja ka linnastumisel? Kuhu peaksime panustama, et inimeste liikuvust suurendada, samas loodust veelgi enam lõhkumata?
Suuremaid linnu annab meil veel tihedamaks ehitada. Õnneks liigub ka arendajate mõte üha enam tervikliku eluruumi välja ehitamise suunas.
Kohalike omavalitsuste esmane ülesanne ei peaks olema elanike transpordiküsimuste lahendamine vaid transpordivajaduste vähendamine.
Kompleksselt lahendatud linnades on inimeste liikumisvajadused väiksemad, oma igapäevased asjad saab lahendatud jalgsi või kergliiklusvahendiga. Pikemate sõitude tarvis on ühistransport. Autot vajatakse võimalikult vähe.
Linnastumisele vastupidine liikumine on samuti olemas. Kelle töö ei vaja kontoris istumist, iseendale töö andjad jne., nemad saavad üha paremini hakkama ka maapiirkondades.
Oleks mõistlik, kui realiseeruks see plaan mis on kirjas Eesti ruumilise planeeringu strateegias 2030 aastani, mille kohaselt oleks võimalik ükskõik millisest punktist jõuda lähimasse tõmbekeskusesse ligikaudu tunniga. Sõidad oma autoga lähimasse raudteejaama ja lähed sealt mugavalt linna asju ajama.
Kas Eesti peaks toetama loodussõbralikumaid sõidukeid ja kütuseid? Peamiselt räägime siin siis elektri- , vesiniku – , surugaasiautodest? Kas peaksime taastama toetused elektriautodele?
Kindlasti ei ole ma seda meelt, et midagi tuleks ära keelata. Kuid toetada tuleks neid asju mida me tahame näha kasvavat. Kui me saame disainida autosid mis teevad loodusele vähem haiget, siis tuleb sellesse ka panustada.
Innovatsioon autotööstuses pole lõppenud, erinevad arengusuunad on võimalikud, me peame hoolitsema et vaba ja eetilise mõtte areng autonduses saaks vohada.
Nagu öeldud, auto pole süüdi. Prügi pole süüdi. Me peame muutma oma tarbimisharjumusi, et ohjata lõputut asjadevoogu. Kuidas tarbimist ohjeldada? Kas üldse peaks ohjeldama? Eestlased on statistika põhjal järjest jõhkramad kulutajad ja kulutatakse põhjusel, et tahetakse näida rikastena.
Näljane ahmib. Oleme jõudnud tarbimispeole ajal kui on aeg hakata nõusid pesema. Püüame osturallilt võtta viimaseid hulle päevi.
Liigse ja ületarbimise tõttu oleme me viinud Maa ökosüsteemid olukorda kus EV200 tähistamine on pigem küsitav võimalus. Me oleme nagu õgardlusse nakatunud inimene, ja liigsöömisega kahjustanud kõigi oma organite toimimist.
Maks on tsirroosis, veresooned kolesteroolist ummistunud, kopsud tahmunud, liigesed kulunud ja aju verevarustus puudulik.
Ainus tee paranemisele on tarbida vähem, panna end dieedile. Leidma elurõõmu asjades ja tegevustes mis ei kahjusta teiste liikide ellujäämise võimalust. Siis on ka meil võimalus ellu jääda.
Ka siin kehtib printsiip, et valikuvabadusega kaasneb vastutus. Vastutust saab nõuda informeeritud inimeselt. Paremad teadmised, vastutusvõime, koostööoskused, oma teadmiste ellu rakendamise oskused on omadused, mis vajavad arendamist.
Aga parem peab olema informatsiooni kättesaadavus. Kas me teame kuidas valmib meie leib, kasvab jõuluks söödav siga, kes õmbleb me särgi ja kes teeb jõuluehted?
Kui me teame põhjalikult kõigi nende protsesside taustu, kas me oleme nõus neid siis ka sellisel määral tarbima?
Kas sa oled õnnelik kui tead, et su seljas oleva pluusi õmbles kokku alalealine Bangladeshi tütarlaps kusagil umbses keldris ja ta sai kümne särgi õmblemise eest 5 senti töötasu?
Ehkki Te ei taha väga poliitikast rääkida, peame seda ometi tegema, sest piltlikult on kõik meie otsused omal moel poliitika. Millised on olnud viimase viie aasta kõige jämedamad möödapanekud Eesti poliitikas?
Ignorants. Meile, meid valitsevatele poliitikutele on Maa keskkonna olukord väga hästi teada. Kuid sellegi poolest üritatakse vastutusest kõrvale hiilida.
Meil räägitaks küllalt palju kliima muutustest ja sellele on keskendunud palju poliitilist tähelepanu. Samas on sama ohtlikud trendid jälgitavad bioloogilise mitmekesisuse osas.
Väidetavalt pole liikide väljasuremine maailma ajaloos kunagi olnud nii kiire kui praegu, kuuenda massilise liikide väljasuremise perioodil.
Viljakate muldade hävimine – aladel, millelt oleme ära tõrjunud teised liigid, oleme mulla viljakuse kaotanud ja huumusel lasknud erodeeruda.
Puhta vee varude katastroofiline vähenemine. Arusaamine sellest, kui kompleksse süsteemiga me praegu kokku puutume ja millised on meie tegevuste tagajärjed, ignorantsus selliste muutuste suhtes ja jätkuv pime usk pideva kasvu võimalikkusesse on ehk meie kõige suure möödapanek.
Mida peaks järgmise 3-, 5-, 10- aasta jooksul keskkonnapoliitikas muutma? Mis on meie probleemid, mida kohe lahendada, ja mis on kaks prioriteeti?
Kõige esmalt peame muutma suhtumist, et on olemas mingi selline asi nagu keskkonnapoliitika. Keskkonna teema ei ole käsitletav eraldi poliitikana.
Me peame oma tegevusega keskkonna sisse ära mahtuma ja see tähendab hariduspoliitikat, majanduspoliitikat, julgeolekupoliitikat jne.
Lahendused on nendes poliitikates. Tunnustamine, et teiste liikide elus püsimine suurendab meie ellu jäämise võimalust.
Vähem varastamine pole aktsepteeritav, vargus on vargus. Samamoodi pole olemas keskkonnale vähem negatiivset mõju avaldavaid tehnoloogiaid.
On keskkonda hävitavad tehnoloogiad ja ökosüsteeme taastavad tehnoloogiad ja majandusmudelid. Esimeste kasutusaeg on läbi, edasi saame minna vaid nende keskkonnasuhestumise viisidega mis meil jalgu alt ei sae.
Me peame kiiremas korras lõpetama fossiilsete kütuste põletamise energeetikas, ning muutma oma toidu tootmise mahedaks, elu taastavaks.
[pullquote]Kasvata omale ise toitu. Aknalaual kasvatatud sibulapealsed ja basiilik on juba tubli samm looduse heaks ilma suurema vaevata.[/pullquote]
Keskkonnaharidus ja selle rakendamine – võõrandume järjest rohkem loodusest, seda näitab ka värske uuring. Milliste vahenditega võiks inimesed looduse juurde päriselt, mitte vaid emotsionaalselt üle reageerides tagasi tuua? Kas üldse on lihtsaid vahendeid?
Kui me oleme lapsed, siis oleme me maapinnale lähemal ja uudistame igat putukat ja rohuliblet. Täiskasvanuks saades, tõuseb me pea järjest kõrgemale ja me ei märka enda ümber teisi elusolendeid. Me kaotame kontakti loodusega, võõrandume.
Meile tehakse selgeks, et loodus on kaos, haigused ja mustus, ning ainus kes siin lahendusi suudab pakkuda on riik ja korporatiivne majandus. Ära võta ise mitte midagi ette, tegutse kastis.
Eksimuste eest saad karistada, millegi uue avastamine, küsitavaks seadmine saab karistatud. Kuna mõõta on eksimusi lihtsam, siis jätame valemist välja tunnetusliku poole, mis peaks eelnema faktiteadmiste kontrollile.
Võti peitub õpitavaga emotsionaalse positiivse sideme loomises. See aitab õppida ka faktiteadmisi, ilma milleta pole võimalik süsteemset maailmapilti kujundada.
Emotsionaalset sidet, motivatsiooni õpitavaga aitab hoida ka oma ümbruse, kooli, kogukonna kasutamine õpivahendi ja -objektina.
Kuid ennekõike peame toetama süsteemse mõtlemise arengut, mõistes süsteemi toimimist, selle unikaalsust ja väärtust hinnata osates tuleb igaüks tagasi juurte juurde.
See on kompleksne probleem, kuid selle jaoks on olemas metoodikad ja lahendused, aga kas me tahame muutust?
Ja lõpetuseks – nagu ikka, puust ja punaseks. Mihkel Kangur, nimetage palun kolm asja, mida saab igaüks meist kohe oma elus muuta, et isiklikult võtta vastutus maailma allakäigu peatamisel?
Kõige suuremad keskkonnakahjud on seotud toidutootmisega. Liha tootmine on sealjuures kõige suurema kuluga.
[dropcap]! [/dropcap]Söö vähem liha. Meil pole tarvis nii palju liha süüa, me saame täisväärtuslikuma toidu kvaliteetsemast lihast. See on küll kallim, kuid kulub teda vähem. Samuti on meil mõistlikum süüa mahetoitu, teha sellega loodusele ja iseendale pai.
[dropcap]! [/dropcap]Kasvata omale ise toitu. Aknalaual kasvatatud sibulapealsed ja basiilik on juba tubli samm looduse heaks ilma suurema vaevata.
Rõdul saab tomateid ja kartuleid kasvatada. Rääkimata sellest kui sul on ligipääs viljakale maale. Aia eest hoolitsus pakub rahuldust ja pakub külluslikku oiduvalikut. Peamine, sa tead ise kuidas su toit on kasvanud.
[dropcap]! [/dropcap]Jäta teistele ruumi. Eriti kui sul on hallata mõni maatükk, siis ära ürita sellest kujundada elupuudega ümbritsetud pügatud muruväljakut.
Selliste alade võrdlemine kõrbega pole kohane, kuna kõrbed on tõeliselt elurikkad. Jäta parem aeda ruumi ka pisut metsikumatele aladele, mida niidad võibolla 1-2 korda aastas.
Kusagil võiks vedeleda üks oksahunnik, väheke kive, võibolla isegi putukahotell. Kompostihunnik on selliste aedade elementaarne osa.
Lisaks sellele, et sul on seeläbi rohkem aega, pakub elurikas aed tuge su köögiviljakasvatuse ponnistustele hoides eemal kahjurid.
Loe ka, mida arvab kliimamuutusest Eesti200 variminister Jaak Laineste
Piltide autor: Piret Räni, TÜ
