Autoerialad on noorte seas taas populaarsed. Käesoleval sügisel soovisid rekordilised 102 inimest alustada õpinguid autotehnika erialal Tallinna Tööstushariduskeskuses, mis oli enam kui 40 võrra rohkem kui planeeritud õppekohti.
Ka teistes kutsehariduskoolides on viimastel aastatel huvi autoerialade vastu kiiresti tõusnud ning koolid panustavad kõvasti kaasaegsetesse seadmetesse ja tehnoloogiatesse, et pidada sammu tööstuse arengu ja uute hübriidtehnoloogiatega. Tööturul oodatakse samuti pikisilmi uusi spetsialiste, kelle kompetents vastaks tänapäeva autode nõuetele.
Kuidas kutsekoolid sellise nõudluse pakkumisega hakkama saavad, milliseid praktikante ootavad autoteenindused ja millisena terendab käesolev sügis, kui sarnaselt kevadele tõotab koroona panna noorte erialapraktika pausile?
Kevadised õppetunnid
Pärnu Kutsehariduskeskuse tehnikaõppeosakonna juhataja Jüri Puideti sõnul oli enamik kutseõppeasutustest mõneti õnnega koos, kuna kevadine epideemia periood ei mõjutanud autoerialade praktikate sooritamist. “Harilikult algab praktikaperiood juba sügisel ja lõpeb varakevadel.”
Samamoodi möödus eelmisel aastal ka Tallinna Tööstushariduskeskuse autotehnikute ja -maalrite praktika, mis märtsikuu alguseks oli sisuliselt läbi. Kooli transporditehnika valdkonna juhataja Raivo Kruusik märgib, et oli paar ettevõtet, kes praktika katkestasid, kuid see oli eelkõige praktikantide ohutust silmas pidades.
Samas nendib Viljandi Kutseõppekeskuse autoerialade õpetaja Meelis Merila, et Viljandis jäi koroonakevade tõttu praktika pooleli umbes ühel kolmandikul esimese kursuse õpilastest, kuna tööandjad ei tahtnud võtta täiendavat riski bussiga tööle tuleva praktikandi näol. Merila lisab, et õnneks said õpilaste praktikatunnid siiski suvel järele tehtud.
Amservi järelteeninduse juht Ahti Aasala kinnitab sama ja lisab, et möödunud kevad oli varasemastest erinev ja eriolukorra ajal sooritamata jäänud erialapraktikad said tehtud suvel. “Sel aastal on meie juures praktika sooritanud või sooritamas 35 noort kas tehniku, maalri, autopesu, varuosade spetsialisti või muus kompetentsis. Keeruline öelda, kuidas aasta lõpp seda numbrit mõjutab.”
Hetkel on Amservi esindustes praktikandid tööl ja selles osas pole ettevõttel muudatusi plaanis seni, kuni üldine olukord koroona osas ei halvene kiiresti ning rangete terviseturvalisuse meetmetega on võimalik riske maandada. Aasala hinnangul kaotab praktika oma mõtte ja eesmärgi, kui õppiv noor ei saa enam vabalt oma tööülesandeid täita.
Keda ootab ettevõte praktikale?
Jüri Puidet räägib, et praktikakohtade pakkujaid on küll ja pigem on Pärnumaal probleemiks praktikantide vähesus. Sama nendib ka Tallinna Tööstushariduskeskusest Raivo Kruusik – eriti oodatakse praktikale ja tööle rohkem autotehnikuid, kui koolidel hetkel pakkuda.
Viljandi Kutseõppekeskuse õpetaja Meelis Merila tõdeb, et tööandjad on tänaseks mõistnud, et kui nad ise tööturul järelkasvu ei panusta, pole neil enam kedagi tööle võtta. “Eriti selge on see näiteks autoplekksepa eriala puhul, mida noored peavad füüsiliselt kurnavaks ja kus ettevõtted saavad müüte kummutada ja praktika kaudu eriala olemust tutvustada.”
Tallinna Tööstushariduskeskuses õppivad noored peavad läbima ettevõttes 1040 praktikatundi, mille jooksul peaksid õpilased kinnistama oma teoreetilisi ja praktilisi teadmisi. Eriala praktika sooritatakse harilikult põhikooli baasil kolmandal kursusel ja eelnevalt keskkooli lõpetanud õppijate puhul teisel kursusel. Pärnu Kutsehariduskeskuses moodustab kolmeaastasest õppeperioodist praktika kuus kuud.
Kas praktika maht on tööandjate hinnangul piisav? Aasala hinnangul on praktika noore spetsialisti koolitamisel ülioluline ja Toyota müügi ja järelteenindusega tegelev Amserv on just sel põhjusel juba aastaid uute tehnikute ja teiste spetsialistide koolitamisesse panustanud, kuna soovib tööturul näha enam töötajaid, kellel on olnud reaalne kontakt autoteeninduse igapäeva ja praktikatega.
Sisseelamisperiood jääb sellevõrra kindlasti lühemaks. “Näen ise, et alles praktika jooksul omandatakse päris töövõtted ja töödistsipliin. Koolitööst eristab kindlasti ka see, et töid teostatakse kliendi autole. Klient maksab teenuse eest ning talle on lubatud kindel tähtaeg – nende asjadega peab praktikant kindlasti arvestama,” ütleb Aasala.
Lisaks ütleb Aasala, et igal Amservi praktikandil on oma mentor, kes aitab teoreetiliste ja praktiliste teadmistega ja aitab püsida kliendile antud “lubaduste raamides”. “Mentor ei tee ise asju ära, aga annab nõu ja juhendab ning kontrollib, sest kokkuvõttes vastutab tema lõpptulemuse eest.”
Amservi järelteeninduse juhi sõnul on paljud töötajad valmis mentori rolli võtma ja kandma, kuna ka neil endal on see võimalus kunagi olnud ja see toob nende argipäeva vaheldust. “Mõnikord murtakse koos pead õpilase lõputöö teema kallal ja tihti märkab praktikant ettevõttes kitsaskohti, mida ülejäänud personal ei pruugi märgata, sest nendega ollakse harjunud.” Amservi järeteeninduse juhi sõnul on keskmiseks praktikaperioodiks ühe õppeaasta jooksul 2 kuud.
Lisaks pakub Amserv motiveeritud autoeriala õppuritele ka võimalust kandideerida 1000-eurosele stipendiumile. Stipendium määratakse ühe õppeaasta jooksul Tallinna, Pärnumaa, Järvamaa ning Viljandi kutseõppekeskuste autoeriala õpilastele, kes on avaldanud toetuse saamiseks soovi ja kelle on kool esitanud nominendiks. Ka käesoleval õppeaastal alustatakse stipendiumi maksmist uutele õpilastele.
Hübriidtehnoloogia pealetung – kas koolid on selleks valmis?
Autotööstusel on juba aastaid olnud tugev surve võtta suund keskkonnasõbralikemate ja -säästlikemate tehnoloogiate suunas ja arendustöö käib kiirete sammudega. Kõikidest Eestis käesoleval aastal müüdud uutest autodest on ligi 10% hübriidajamiga.
Nende sõidukite hooldamine, kontroll ja remont erineb tublisti bensiini- või diiselmootoriga auto hooldustöödest. Milline on kohalike kutsekoolide valmisolek koolitada autoerialade spetsialiste, kes oleksid kompetentsed hübriidtehnoloogiaid käsitlema?
Tallinna Tööstushariduskeskuse transporditehnika valdkonna juhataja Raivo Kruusik otsest murekohta siin ei näe. Pigem on see koolidele põnev väljakutse. “Autotehnikute tulevik on kindlasti paljulubav ja põnev ning lähituleviku õppekavad sisaldavad ilmselt juba palju suuremas mahus elektri- ja hübriidautode tehnoloogiaid.”
Ta lisab, et tehnika areng on olnud tohutu – täna juhivad autosid juba suures osas arvutid ja tõepoolest peab kaasaegne autotehnik olema ka nö itimees, kes tunneb arvuteid ja programme. “Autotehnik näiteks valmistab ette sobivate parameetritega faile erinevatele väljundseadmetel, paigaldab, häälestab ja hooldab juhendite alusel transporditehnika IT seadmeid, jms.”
Pärnu Kutsehariduskeskuses autoerialasid juhtiv õpetaja Priit Auväärt lisab, et kuna tehnika areneb väga kiiresti, siis kutsestandard ja seeläbi ka riiklik õppekava ei jõua alati sama kiiresti järele. “Seetõttu oleme sarnaselt teistele koolidele alustanud iseseisvalt elektrisõidukite teemade ja moodulite lisamist õppekavasse valikainete näol. Viimaseid saab muuta ja lisada iga-aastaselt.”
Uute tehnoloogiate õpetamine vajab koolide poolt investeeringuid ja tasemel õpetajaid; kas Eesti koolidel on vajalikud teadmised ja eelarve? Pärnu Kutsehariduskeskuses on juba alustatud elektrisõidukite projektiga, mille käigus valmistatakse koos õpilastega väike elektrisõiduk. Selleks kasutatakse lihtsaid ja odavaid lahendusi, küll aga on ülesehitus ja juhtimisloogika samad mis suurematel elektrisõidukitel. Projekti rahastus tuleb kooli eelarvest.
Samuti on Pärnu kool koostamas 104 tunni mahulist elektrisõidukite e-õppe materjali, mis valmib Euroopa Liidu digitaalse õppevara projekti käigus. “Loodav õppematerjal on margiülene ja seletab elektrit ja selle alustalasid, elektrisõidukite detaile ja juhtimisloogikat ning ohutustamist,” sõnab Auväärt. “See peaks tagama piisava vundamendi ja teadmistepagasi tehnikule, kes hakkab elektrisõidukeid hooldama ja remontima.”
Juhtivõpetaja lisab, et tegelikult aitab materjali kogumine ka õpetajatel ennast täiendada ja harida ning huvi teema vastu on suur nii õpetajate kui õpilaste seas. “Kuna otseselt elektrisõidukeid kuskil õppida ei saa, taandub kõik õpetaja arendamisele ja iseseisvale õppimisele.”
Tallinna Tööstushariduskeskus on viimase paari aasta jooksul varustanud oma õppetöökojad kaasaegsete seadmetega ja püüdnud viia klassid sellisele tasemele, mis vastaksid tänapäeva standarditele. “2019. aasta kevadel uuendasime 70% töökoja seadmetest – autotõstukid, tööriistad, autopesula sisseseaded, rehvipesuseade. Soetasime 3 uuemat kasutatud autot õpilastele praktikatundideks.”
Kruusiku sõnul on hübriidtehnoloogia suunal suureks abiks olnud Toyota ja Lexuste maaletooja Toyota Baltic, kes 2019. aasta sügisel kinkis koolile uue Lexus UX hübriidauto.
“Lennukeid õhus ei remondita”
Küsimusele, kas suurema nõudluse rahuldamiseks peaks riik suurendama õppekohtade arvu autoerialade õppekavadel, vastab Kruusik, et siin võiks riik ennekõike mõelda praeguste autotehnikute täiendkoolituste peale. “Täiendkoolitust vajaksid autotehnikud, kes omandasid hariduse nii 15-20 aastat tagasi, sest tehnika on ju vahepeal teinud korraliku tiigrihüppe.”
“Kindlasti koolitavad ka ettevõtted ise oma tehnikuid, kuid võib-olla võiks siin kaaluda kutsekoolide abi kasutamist, sest kutsekoolid on ju loodud ja olemas, et täita tööturu vajadusi ja selleks ei peaks tööandja enda ressurssi kulutama. Tööandja saaks keskenduda oma põhitööle – klienditeenindusele,” on Tallinna Tööstushariduskeskuse autoerialade valdkonna juht veendunud.
Laialdane koroonalaine ja võimalik distantsõpe välistab Kruusiku hinnangul aga igasuguse täiend- ja statsionaarõppe. “Kutsekoolide jaoks on distantsõpe kõige hullem! Seda on võimalik läbi viia vaid esmakursuslastega keskkooli ainete õppimisel. Erialaaineid pole selliselt võimalik õpetada. Nagu öeldakse – lennukeid ei remondita õhus!”
Fotod: Tallinna Tööstushariduskeskus, Pärnu Kutsehariduskeskus, Viljandi Kutseõppekeskus, Amserv
