1. septembrist alates saab üle Eesti 82 Olerexi teenindusjaamas oma pangakontolt välja võtta sularaha. Reeglid on lihtsad: väljavõetav summa peab jaguma viiega, ühekordne teenustasu on 32 senti ning raha saab vaid siis, kui seda kassas on.
Olerex pakub septembri algusest uut Sularaha Tanklast – teenust. Põhjendus, miks 82 mehitatud jaama edaspidi soovijatele nende pangakontolt füüsilisi kupüüre väljastavad, peitub eestimaalaste sularahalembuses. Olerexi teatel kasutatakse maapiirkondades jätkuvalt palju sularaha.
Eesti Panga statistika näitab, et viimase viie aastaga on sularaha osakaal võrreldes pangakaardi kasutamisega kõvasti muutunud — Eesti on kaardimaksete populaarsuselt Euroopa tipus. Paradoksaalsel kombel automaatidest välja võetava sularaha kogused aina kasvavad.
Keskpanga analüütikute hinnangul tingivad väljavõetavate sularahasummade kasvu kiire majanduse areng ning pankade surve sularahaautomaatide vähendamisele. Pangakontoreid on oluliselt vähem kui 7-8 aastat tagasi. See paneb inimesed raha varuma, sest kui sularaha peaks vaja olema, ei saa seda nii lihtsalt kätte.
Olerexi loodud Sularaha Tanklast – teenus on kahtlemata tänuväärne algatus ning ei vaja suurt lisasisendit. Vaja on teenindajaga bensiinijaama ja piisavat sularahakogust kassas. Edasi on lihtne: paljud kliendid, kes seni on eelistanud mõnd teist kütusemüüjat, tulevad esimest, teist ja mitmendat korda Olerexi, sest siit saab raha.
MITTE ROHKEM KUI 100 KORRAGA
Mõni “aga” selles panga mängimises siiski on: selleks, et kliendil oleks õigus oma kontolt sulli küsida, tuleb tal sooritada vähemalt eurone ost. See pole kuigi keeruline, sest mootorikütuste kõrval saab Olerexi tanklatest osta ka kabanossi, kuuma jooki ja kohvipiima.
Järgmiseks peab kliendi pank olema lubanud sarnased – “sina mulle pangakaart ja teenustasu, mina sulle sularaha” – teenused. Suurem osa Eesti pankadest poest ja nüüd ka Olerexi teenindusjaamast sulli väljarullimist ka võimaldavad.
Edasi on tingimus: summa, mille klient Olerexi tanklast küsib, peab jaguma viiega. Ja mitte alati ei pruugi sulli rullimine õnnestuda, sest müüjal ei pruugi kassas füüsilist raha lihtsalt olla.
Kui müüja ütleb “jah, on raha”, siis edasi sujub kõik kui lepse reega. Tankla kassast sularaha väljavõtmine on sarnane tavalise sularahaautomaadi kasutamisega: klient ütleb kassas enne ostude eest tasumist teenindajale sularahana väljavõetava summa ning sisestab makseterminali oma pangakaardi PIN-koodi.
Teenindaja maksab soovitud summa välja ja see võetakse maha kliendi pangakontolt. Korraga saab välja võtta minimaalselt 5 ja maksimaalselt 100 eurot. Nende vahele jääv summa muutub 5-eurose sammuga ehk välja saab võtta 10, 15, 20 jne eurot.
KUST TULEB RAHA JA KUHU KAOB TOLM?
Mõelgem hetkeks: mitut inimest te teate, kes tanklas makstes viiekaid või viiesajakaid lehvitavad? Virtsu-Risti tee Olerexis lookleb pea katkematu saba näljastest ja kohvijanustest, sest see on üks väheseid kohti teel Saaremaale, kust üldse midagi hamba alla saab. Või puhtalt pissida. Ent sularaha näeb seal vähe.
Kui võimalik, kliendid “lehvitavad” või maksavad kaardiga. Sest sularaha on teadagi haruldane, ja kui seda vaja läheb, ei ole seda niisama kusagilt võtta. Ausal inimesel. Nii et kus vähegi saab, maksavad kõik kaardiga.
Ei usu!? Loeme uuesti Eesti Panga statistikat: kus vähegi võimalik, maksab Eesti inimene kaardiga. Võrreldes aastatuhande algusega on sularaha roll ühiskonnas tuntavalt vähenenud ja digitaliseerimise tuhinas see trend jätkub.
Aastal 2000 sai oma töötasu või pensioni 30% Eesti inimestest, aastal 2017 vaid 4%. Igapäevaostude eest tasus 17 aastat tagasi sularahas umbes 68% elanikest, tänapäeval kasutab igapäevaostudeks sularaha vaid kümnendik inimestest.
Eesti Pank on euro kasutuselevõtust alates lasknud ringlusse aastas keskmiselt 140 mln väärtuses sularaha. 2011. aastal, ekvivalendi vahetamisel emiteeriti 615 mln. Kuhu see sularaha läheb?
Lähitalunikule ja turule, ja võib-olla tuttavale ehitusmehele ka, aga need kogused on väikesed. Nii aus olla, väide, et Eestimaal on kohti, kus sularahata hakkama ei saa, on täiesti vale – isegi kõige pisemas külapoes ja kõige kaugemas liinibussis saab maksta kaardiga.
Aastaid on KOVides haritud inimesi kasutama arvuteid ja kaardimakseid – digiraha on maapiirkondades (ja eriti just seal) paratamatus, sest pension laekub pangaarvele ja selle kättesaamiseks lihtsalt peab oskama moodne olla, sest pangakontor on relikt või siis asub lähim neist 50 km kaugusel.
Inimene oma ettenägelikkuses mõtleb maal, et võib-olla kaob elekter või internetiühendus, ja siis on hea, kui kodus on natuke sularaha. Kas ta nüüd sellepärast Olerexi tanklasse silkab, on iseküsimus.
Fakt, et vajadusel on paljude jaoks sularaha nüüd tõesti senisest lähemal. Ka kodukootud pangaröövlitel on nõks kergem oma viisteist minutit kuulsust ja räige vanglakaristus kätte saada.
Ent juhul kui elekter ja internet on lõpetanud töölepingu, ei anna raha ka Olerexi müüja. Interneti puudumise elab kergemalt üle – poed avatakse ka ühenduseta, vaid kaardimaksed on vajaka. Seega, jah, sularaha peab ausal inimesel kodus natuke varuks olema. Mine sa hullu hunti tea.
Kaanepilt: Olerex
