Pereema Liina kirjutab oma nädalavahetuse “elamustest” Tallinn-Tartu maanteel. 20- ja 9-aastase lapse ema tõdeb, et Eesti liikluses on asi hullem kui hull. Maantee on täis pööraselt kihutavaid ja hoolimatuid autojuhte, kel puudub igasugune hirm karistuse ees. “Ma pole iial enne tundnud sellist surmahirmu kui seal maanteeservas,” meenutab Liina.
Mul on mõned tähelepanekud Eestimaa elust-olust ja liiklusest omaenda äsjase kogemuse põhjal. Esiteks – tean nüüd, mida süvitsi tähendab väljend “helicopter parent“. Planeerisin veeta vihmase laupäeva õhtu noorema lapsega kinos: piletidki olid ostetud, kui tuli kõne vanemalt lapselt, kes teatas, et suunaga Tartust välja 30 km Tallinna poole lõhkes tal vasak tagumine rehv.
Autoabi, mis Tartust sündmuskohale oleks kohale sõitnud, küsis 90 eur. Mida teevad “helicopter parentid” selles olukorras!? Lendavad loomulikult kohale olukorda lahendama. See tundus esialgu valutum ja ohutum ja võib- olla ka odavam, startida kodust 150 km kaugusele lapsele appi, et varurehv koos alla panna. Naiivne lootus nagu hiljem selgus.
HEAD INIMESED ON OLEMAS
Ja siiski – head inimesed on Eestimaal alles! Enne, kui me poolele teele jõudsime, saime kõne, et võib-olla võite tagasi pöörata – üks paar Toyota Land Cuiseriga jäi seisma, pakkus abi varuratta allapanekul. See siiski ei õnnestunud – poldid osutusid müstiliselt kõvasti kinni olevateks….suur tänu neile siiski abi ja toetuse eest!
Ei jäänud muud üle, kui kutsuda Tartust autoabi. Tulid, kasseerisid 90 eurot, aga selle asemel, et panna alla autos olnud varurehv, otsustasid nad olemasolevat hoopiski lappima hakata.
Meie olime ikka alles poolel teel, kui tuli uus kõne pojalt, kes sedastas, et just lapitud rehviga sai sõita umbestäpselt 10 kilomeetrit kui see pauguga plahvatas. Muidugi põhjustas rehvi lõhkemine suure ehmatuse ja liiklusohtliku olukorra. Oeh.
Kohale jõudes proovisime siis kamba peale seda õnnetut rehvi vahetama asuda. Autoabi, kelle süü tõttu uus pauk käis, ütles, et tuleb tagasi vaid siis, kui uuesti 90 euri maksame! Ei, aitäh.
Olime maantee ääres suht halva koha peal, kitsal teepervel, ees oli ka kurv. Panime teele 2 ohukolmnurka, lisaks seisid kaks autot sisse lülitatud ohutuledega. Üks meist kandis ka helkurvesti, et anda märku möödujatele – võtke hoog maha.
EESTI LIIKLUS ONGI PÄRISELT HULL
Jah, see ei ole niisama jutt ajakirjanduses, et meie liiklus on hull, see on tõepoolest käsitlematult hull! Autodest, mis aeglustasid meid nähes ja kaarega meist möödusid, tehti omakorda veel möödasõite – seda kurvis, kiirusega üle 100 km tunnis.
Ma ütlen ausalt, ma pole iialgi enne tundnud sellist surmahirmu nagu seal maanteeservas, hullude kihutajate ja täiesti ignorantsete inimeste meelevallas. Veetsin sel päeval kella 15 st kuni südaööni kogu aja maanteel: selle aja jooksul ei õnnestunud näha mitte ühtegi politseipatrulli. Mitte varjugi!!
Ja me küsime suurte pealkirjadega iga päev meedias, mis toimub meie liikluses? See toimubki, et inimesed on kaotanud pea, puudub hirm karistuse ees, üksteisest ei hoolita! (üksikute eranditega).
Okei, lõpp hea – kõik hea. Pojal saadud asendamatu kogemus sõita pimedas 150 km koju kitsukese varurehviga, ohutuled vilkumas. OK, me tegime seda koos, kaks autot ohutuled vilkumas, pidevalt teeserva minnes, et seljataha kogunenud autod mööda lasta. Ju seda oli millekski vaja.
Aga kurb on, miks ja kuhu on inimestel nii kuradima kiire? Ja ma tahaksin politseipatrulle vahel Eestis sõites kohata, ma olen sel suvel väga palju sõitnud ja tean, millest räägin. Turvalist liiklemist!
TÄNUSÕNAD TUNDMATULE
Suure ähmiga jäi öösel kirjutamata, et tegelikult aidati meid kahel korral juhuslike möödujate poolt. Kui meie poja auto juurde jõudsime, selgus, et ei saa tõesti lahti neid kuramuse rattapolte – sest autosolev võti on liiga suure mõõduga nende jaoks – ja siis selgus veel, et auto erinevatel ratastel on erineva suurusega poldid.
Seega me sõitsime Tartusse, et osta sobiva suurusega võti, ja selle aja sees saime kõne, et kinni pidas üks suvaline puksiirabi auto, kellel olid erinevad vahendid autos – pani varuratta alla, ei küsinud sentigi raha – ja jättis veel õige võtme ka! Aitäh temale – nime ega aitajate kontakte kahjuks ei tea.
Uku Tampere: lihtne rehvivahetuse anatoomia ehk miks peaks auto “papud” enne sõitu üle vaatama
Kaanepilt: Uku Tampere
