Sony näitas selle kevade tipptelefone ning jagas vihjeid tulevikule. Margus Värton käis tuttuusi Xperia XZ2 ning Xperia XZ2 Compact – nutitelefone näppimas ning teeb nähtust-kogetust ülevaate.
Algus(ed)
Ühel heal lool võib vabalt olla rohkem kui üks algus. Sony telefonidest rääkiva loo üheks alguseks sobib vabalt mälestus kusagilt möödunud sajandi üheksakümnendate keskelt, mil ma enesele esimese Ericssoni telefoni ostsin. 337, selle kõige ägedama telefoni üleüldse.
Ericssonist sai mõni aeg hiljem SonyEricsson ning siis lihtsalt Sony. Selline ajalugu siis. Ajaloo lõbus tahk on see, et selle telefoni müüs mulle keegi kodanik Toomas Vabamäe kusagil Tartu linna servas.
Kuidagi mingit toredat moodi juhtus ka nii, et üks selles samas linnaservas asuvas majas toimetanud head keelevaistu hindav daam ehtis seejärel hulgaks aastateks mu eraelu.
Ilma selle telefoni ostuta ei kirjutaks ma ei siin ega mujal – ei autodest, ei telefonidest, tsiklitest ka mitte, ja palju muudki oleks olemata. Mobiiltelefoni ja selle müüja valik võib vahel olla üks ilmotsata oluline otsus, eks.
Aga olgu, me võime alustada ka hoopis mujalt – näiteks selle meenutamisest, kuidas Sony Barcelona suurel mobiilimessil just-just enese uusi tipptelefone esitles. See on palju värskem mälestus, tänavuse veebruari lõpust.
Telefonide nimeks öeldi Xperia XZ2 ning Xperia XZ2 Compact ja nüüd on need siinsamas, Eestis, ühe laua peal, mille kõrval seisab vahva Sony-mees Rikard otse Lundist, Rootsimaalt.
Kes sealkandis käinud, teab, et seal on üks suur büroohoone, mille fassaadile pleekinud SonyEricsson kirjatähtede kohale on nüüd SONY kiri kinnitatud. Eelmisest algusest teame, miks see nii on – ajalugu on kiuslik ning ei taha niisama olematusse kaduda.
Rikard töötab selles majas ning saab palka selle eest, et räägib meiesugustele, miks Sony telefonid head on. Me kuulame hoolega.
Telefon ei ole telefon
Kui ma enesele selle jutuks olnud 337 ostsin, siis oli see kõige vägevam telefon üleüldse. NMT-usku mehed rääkisid, et Benefon rokib, ent GSM-mehed teadsid täpselt, et Ericssoni 337 oli the phone – väike, kerge, tugev, toimiv.
Telefoniga helistati ning saadeti sõnumeid – ja kõik. Okei, magneesiumraamil telefoniga võis ka pudeleid avada (ja see on testitud), aga mingi tilulilu jaoks keegi toona telefoni ei pruukinud. Telefon oli tõsine asi – ja mida väiksem, seda tõsisem.
Tõsiste telefonide aeg kipub päästmatult minevikku vajuma, sest tänapäeval tahavad inimesed miskipärast, et telefon salvestaks videot, teeks pilti, näitaks filmi, mängiks muusikat ning asendaks nii arvutit kui mängukonsooli – vähemasti räägib nõnda Rikard.
Et suur ja sile Android-labidas on kõik telefonid üsna ühesarnasteks silunud, on tootjail laias laastus kaks valikut – kas minna kaasa Google programmiga Android One ning vormistada referents-riistvara enesepärasesse kastmesse (nagu näiteks see kontor, mis end nüüd Nokia nimega kaunistab) või võtta enese tootekotist kõik, mis võtta on, ja püüda see ostjale meelepäraseks vormida.
Sony on selgelt teise suuna valinud ning panustab kõvasti sellele, mida nad kaamerate ning PlayStationite tegemisest õppinud on. Seda ikka on – umbkaudu pooled maailma mobiilidest kasutavat Sony kaamerasensoreid ning enese fotokaameratele lisaks teeb Sony sensoreid ka näiteks Nikonile.
Pole siis ime, et XZ2-perekonna telefonidesse on nad pistnud parima, mida praegu oskavad. Revolutsioon küll jääb aset leidmata – mälukiibiga integreeritud sensor oli Sony mobiilides tarvitusel juba eelmises põlvkonnas – ent tehnoloogia võimete piire nihutavad nad sellegipoolest isukalt.
FullHD ülikiirkaamera 960 kaadriga sekundis on igatahes uhke saavutus, ehkki ma ei ole kindel, et keskmine kasutaja seda just ülemäära sageli kasutaks.
Musklipunnitusena on see aga muljetavaldav igatahes – nagu ka 4K-lahutusega HDR-video. HDR on lühend, mis tähistab laia dünaamilist ulatust ning mille sisu on see, et hele saab salvestises olla väga hele ja tume kohe väga tume.
Asja uba on selles, et digisensorid ei suuda senini inimsilma kohanemisvõimele vastu saada ja peavad inimvõimetele vastava pildi kokkupanemiseks tegema mingit digitaalset hookuspookust ning kokku heegeldama erineva säriga kaadreid.
Fotodega tehti seda juba ammuaega, videoga aga suhteliselt hiljutisest ajast. Sony lükkaski nüüd HDR-võimete piiri videos 4K ehk 3840×2160 pikseli peale. Võimas.
Kaamerasensoritega oskab Sony muudki peale hakata kui pilte ja filme teha. Näiteks oskavad nad 3D-objekte skaneerida ning luua telefoni omanikust soovikorral näiteks 3D-autoportree. Seegi pole uus oskus – XZ1 oskas sedasama.
XZ2 aga on edasi arendanud nii sensori võimeid kui tarkvara nutikust ning nüüd saab 3D-huviline lasta skaneeritud mudelit töödelda tasuta serveriteenusel ning sellele manada 4K-lahutuses tekstuure.
Muljetavaldav – kahtlemata. Oluline – no ma ei tea… Kindel on aga, et Sony sõnum jõuab kohale – meie, Sony, oskame teha maailma parimaid ühesensorilisi kaameraid. Point taken. Kahesensorilistest räägime kunagi hiljem.
Uus disainikeel, kaks kesta
Nagu ikka viimaste mudelipõlvkondade jooksul, esitles Sony nüüdki korraga kaht tipptelefoni – Xperia XZ2 ning selle väikevenda Xperia XZ2 Compacti.
Olen ise Compacti innustunud fänn ning mõistlikus mõõdus tippmudeli tootmise eest Sonyle siiralt tänulik – seda sellest hoolimata, et lähitulevikus Huawei toodet pruugin.
Labidamõõtu telefon ei ole hea mõte ning 5,7 tolline „suur” ja 5-tolline „väike” on väga mõistlik paar. „Suur” on tegelikult käes üllatavalt mõnus ning sellelgi on põhjus – see aparaat on laiuses kokku tõmmanud ning pisut pikkuses veninud, 18:9 kuvasuhteni.
Sony armastab iga põlvkonna telefonide kujustusele mingi popi nime anda ning kinnitab, et kõik on nüüd hoopis paremini kui enne.
Tegelikkuses aga on kõlavatest sõnadest hoolimata Z-seeria algusest peale olnud üsna lihtsa kandilise klotsi kujuline ning muutused on olnud pigem funktsionaalsusega seotud. Jah, funktsioone on lisandunud (sõrmejäljeluger näiteks), ent üldine loogika on alati sama olnud.
Nüüd lõpuks on tahukast saanud üks mõnusalt käes püsiv sujuvate joontega kumer vidin, mis hoolimata plasti kasutamisest korpuse tagaküljel on üks tõesti meeldiv telefon.
Õhukesel ja kumerate servadega korpusel on ka miinuseid – sõrmejäljeandur ei mahtunud enam kuidagimoodi külje peale ära ning pidi telefoni tahaküljele kolima.
Ehkki eelmise mudeli kasutajaile esmalt harjumatu, tundub koht igati loogiline ning sõrm ei pea sensorit uuest kohast kobama. Ergonoomikaga on uuel telefonil asjad paremini kui kunagi varem.
Tehnilised üksikasjad
Uudishimulikud on kindlasti juba tähele pannud, et tehnilistest andmetest oleme siiani üsna pinnapealselt pajatanud.
Sellel on väga selge põhjus – Sony kasutab Qualcomm Snapdragon 845 kiibistikku koos Adreno 640 graafikaprotsessoriga, mida saame leidma veel suure hulga tipptelefonide seest. Seega on see küll tipptase, aga mitte midagi iseäralist.
4 GB operatiivmälu ning 64 GB salvestusruumi on mõlemad head uudised, nagu ka see, et XZ2 koos kompakt-suguvennaga tulevad meie kandis müüki kaht SIM-kaarti toetavas versioonis.
Kes kaht numbrit ei pruugi, võib teise kaardi asemele hoopis SD-mälukaardi pista ning nautida sisuliselt ammendamatut salvestusruumi.
Sony usub, et telefon peab pakkuma meelteülest tajukogemust ning selle kogemuse osaks on lisaks pildile ja helile ka füüsiline tagasiside.
Senini on seda pakkunud lihtne vibromootor, ent suurema XZ2 sisse on lükitud seade, mida Sony nimetab Dynamic Vibration System’iks. See on juuripidi PlayStationi puldis olev vidin, mis võimaldab oluliselt rikkalikumat võdinavalikut.
Mulle pole oluline, innustunud nutimängurile ehk küll. Mina olen Compacti-mees ning sellesse uut võdisejat ei pakuta – lihtsalt ei mahu.
Ei mahu ka suuremas telefonis olev Qi-standardile vastav traadita laadimise süsteem, kuid sellega ka tehnilise poole pealt erinevused ka piirduvad – Compact on muus osas suurema venna kloon, lihtsalt pisem.
Et ekraani lahutusvõime on väikevennal pisut madalam, võib vabalt juhtuda, et graafikalt palju tahtev rakendus võib väiksemal telefonil hoopis kiiremini ringi käia.
Halbu uudiseid on ka – kõige halvema moodsa trendi kohaselt on kõrvaklapiauk uudistelefonist kadunud. See-eest leiab karbist jublaka, mis selle USB-C-st tekitab.
Kust kokkuhoid tulema peaks, sellest mina aru ei saanudki, aga no nii on. Kõike, mida Apple ees teeb, ei peaks ju ometigi järele tegema – klapipistik on üks tore klassikaline liides, mille kadumisest minul on igatahes kahju.
Pilk tulevikku
Esitluse lõpuks laskis Rikard piiluda ka tulevikku – nimelt Sony arusaama sellest, mismoodi kahe sensoriga kaamera töötama peaks.
Jah, XZ2 saab olema Sony viimane ühe sensoriga kaameraga tipptelefon. Missugusele telefonile topeltsensor külge poogitakse, selle jättis Rikard veel saladuseks, aga ega Sony mudelireaga kursis olija väga pikalt mõtlema pea.
Küllap tuleb selgi korral umbes poole aasta pärast turule miski, mille nimeks võiks olla näiteks XZ2 Premium – suurem, kangem, kallim. Ei pea ilmselt liialt mõistatama, mis selle preemiumiks teeb.
See kõik muidugi ei tähenda, et Sony praegune kaameratehnoloogia kuidagi puudulik oleks – ei, see on tippklass igatahes. Lihtsalt teised oskavad nüüd ka ning nendest möödajooksmiseks on uut lähenemisnurka vaja. Ootame igatahes huviga.
X-päev on ukse ees
X-päev on 10. aprillil – siis peaks iga huviline XZ2 soovi korral ostetud saama. Hinnalipikul on soovitusnumbrid 599 ja 799, millest siis iga müüja ja operaator vastavalt lahkusele või siduva lepingu pikkusele mingeid tükke ehk ära hammustab.
Ettetellimine on ka – kuni 5. aprillini ning traditsiooniliselt annab Sony eeltellinuile mingeid vidinaid kaasa. Sedapuhku on nendeks Bluetooth-klapid WF-1000X.
Proovinud ei ole, aga pidada head olema. Vabamäe käest neid telefone küll enam ei saa, aga hoolimata Telia ning Sony teede (usutavasti ajutisest) lahkuminemisest pakuvad neid nii ülejäänud operaatorid kui paremad jaemüüjad.
Nagu öeldakse – jälgige reklaami. XZ2 on tähelepanu igatahes väärt.
Pildid: Sony Eesti
