Rohkem kui poole tuhande aasta vanune Teenuse küla Raplamaal on üks tänavustest Aasta küla kandidaatidest. Erakordse ajalooga ja värvika olevikuga küla paelus videomeister Sten Ottepit sedavõrd, et ta otsustas kogu külarahva kokku kutsuda ja nende igapäevaelu üles filmida. Teenuse külast pärit merekaitsja Agni Kaldma kirjutas Steni filmile kaasa oma loo kodukülast.
Teenuse külal on pikk ajalugu, mis ulatub tagasi 15. sajandisse. Küla on tihedalt olnud seotud mõisaga, mis on tänapäevalgi kohaliku elu keskpunktiks. Teenusel on kaks jõge, kaks silda, kaks bussipeatust ja vähemalt kakskümmend tuhat inimest, kes ütlevad, et tunnevad selle kohaga südamesidet.
Lisaks on siin läbi aegade elanud kuldsete kätega mehed ja kanged naised, kelle tegemiste järgi võiks Teenuse ümber nimetada ka Eesti kõige ehedamaks Leiutajatekülaks. Eesti oma Räniküla, Nokia, Innovatsiooni-inkubaator – nimeta kuidas tahad, sisu sellest ei muutu. Siin külas elavad tänaseni tõelised tehnikageeniused!
Sten Ottepi lühifilm annab Teenuse õhustikku ja elu-olu nüansirohkelt edasi. Autospordi fännid tunnevad kindlasti ära Eesti noorema generatsiooni driftiguru Randar Kajo, kes nupukalt lahendab olukorra, kui piimaauto külla tulemata jääb.
Agni Kaldma teeb mõnusa sissevaate aega, mil Belarussi traktorist tehti vajadusel natuke Volgat ning vabal ajal siristasid tehnikageeniused lumehanges südantkriipivaid sonette või rebisid kitarrel seda ainsamat keelt, et kallimale serenaadisid laulda.
Anna oma hääl Teenuse külale ERR portaalis Aasta küla 2017 hääletusel
https://www.youtube.com/watch?v=I5STM5I6vls&feature=youtu.be&app=desktop
AGNI LUGU
Teenusele jõudsin kui olin aastane. Palju ma sellest esimesest ega teisest ega kolmandastki kohtumisest ei mäleta, aga see polegi oluline. Oluline on, et need kohtumised on kestnud ja kestavad edaspidigi.
Teenuse oli õigupoolest kõigepealt Stenhusen, vasallimõis, mida piiras kolmest küljest jõgi. Hästi kindlustatud ja turvaline. Läheduses asuvast Vigala mõisast viis Teenuse mõisani lehise alleega ääristatud munakivitee.
Selle mõte olla olnud selles, et kui Vigala von Uexküll Teenuse von Maydellile oma kaarikuga külla hakkas sõitma, siis olnud seda munakiviteel juba kaugelt kuulda ja von Maydelli juures teati juba aegsasti kohvivesi tulele panna. Lehiseallee on osaliselt säilinud tänaseni.
[dropcap]KOLHOOS [/dropcap]Minu lapsepõlves oli seal kolhoos. Teenuse kolhoos, koos piimakarja, sigala, töökoja ja põldudega. Ja muidugi traktoristide, brigadiride ja kolhoosi esimehega. Viimane lõi meile tulles iga kord pea vastu madalat uksepiita ära ja oli peale seda mõnda aega uimane, aga see läks tavaliselt kiiresti üle.
Minu isa, hariduselt maamõõtja ja elukutselt ajakirjanik, pidas kolhoosis isegi mõnda aega aseesimehe ametit ja sellest ajast on maakodu sahtlites siiani mõnest nurgast veidi hiirte poolt näritud huvitavaid ürikuid.
[dropcap]VOLGA [/dropcap]Kolhoosi esimees ise oli värvikas mees, pikk ja sõitis Volgaga. Vahel tegi kiiremat sõitu ka. Armastas kihutada, oli nooruses ralliga tegelenud. Mis seal salata, vahel kihutas ka napsuse peaga ja eks ta sõitis seda Volgat ikka teinekord katki ka.
Omade peale kuhugi parteivalitsusse kaebama ei mindud, lahendati omavahel, ja ega külas meistrimeestest puudust polnud, Volga tehti kohe jälle korda. Keevitaja oli selline, kes oleks võinud vajadusel vanast Belarussist uue Volga ka kokku keevitada.
Masinad, nende ehitamine ja nende proovilepanek on Teenusel alati au sees olnud. Sõidetud on kõigega, millele vähegi mootori peale panna annab. Rallitatud on jõeäärsetel kõrvalteedel, talvel jõejääl ja nüüdseks on rallipark üle kolinud meie maakodu põllule.
[dropcap]KANGED NAISED [/dropcap]Üldiselt andsid kolhoosiajal külas tooni naised ja pean ütlema, et seda on nad jäänud tegema tänaseni. Poe juurest tegid igatahes kõik mehed väga kiiresti minekut kui kolhoosibrigadir Maie villis kuskilt paistma hakkas ja traktorist Taimist polnud täpsemat põllutööde tegijat.
Pood, mis tegutseb muuseas samas kohas siiani, oli tähtis koht. Teisipäeviti toodi leiba ja neljapäeviti õlut. Või oli see nüüd vastupidi, mine võta kinni.
Lapsi võeti suveks kolhoosi lehmakarja karjalasteks. Tädi Armilde, kolhoosi karjak, oli ühtlasi ka karjalaste karjataja ning sai sellega suurepäraselt hakkama.
Ise käis ta oma jõeäärsest talust lauda juurde hobuse ja vankriga, korjas lapsed tee pealt peale ja pärast poetas teeotsas jälle maha. Lehmakarjas veedetud suvedest sai sõprus igaveseks.
[dropcap]TANTS JA TAGAAJAMINE [/dropcap]Külas oli noori üksjagu. Nii neid, kes kohapeal elasid kui ka neid, kes suveks maale tulid. Ega sellist kindlat kogunemiskohta polnudki, ja eks igalt poolt, kus kogunema hakati, aeti ju varsti jälle minema, aga see väga ei seganud.
Oligi päris naljakas aeg-ajalt mõne kurjema külatädiga bussijaama ümber või silla all tagaajamist mängida ja maast ju puudust polnud. Eks tehti ikka lollusi ka, kus poleks tehtud.
Külatädid ilmselt ei teadnud, et nende ööseks piimapukile jäetud piimanõusid kasutati mootorrattaga õlle järel käimiseks, sest hommikuks pandi need ju jälle kenasti tagasi.
Kas vanemad teadsid, et õhtuti varakult uniseks jääv ja lakka kaduv tiinekas tegelikult sinna alles varastel hommikutundidel magama saabus, pole mulle ka teada. Noorus on hukas igas põlvkonnas, ei olnud meie omagi selle poolest eriline.
[dropcap]LEIUTAJATE KÜLA [/dropcap]Teenuse külas osati teha kõike. Päriselt. Ettejuhtuvatest materjalidest. Meistrimeestest ja muidu värvikatest kujudest ei ole seal kunagi puudust olnud.
Siberieestlane Volli läinud keset talve sünnipäevalauast kaduma, teda mõne aja pärast otsima minnes leitud Volli peadpidi värava kõrvalt kõrgest lumehangest. Volli tahtnud Siberit meelde tuletada.
Puskari Jürka, küla tehnikageenius, on oma luuletuste ja lauludega kuulsam kui küla ise ning on leidnud kajastamist isegi Eesti Ekspressi veergudel. Tundmatu ei olnud külalüürikutele ka sürrealism, näiteks võib maakodu külalisteraamatust leida sellise salmi:
Jahe külm tõusis tikutoosist,
Mille nurgas oli turg
Seal saagis härg oma pliiatseid.
Põllumees, loomakasvataja, autojuht, masinaoperaator, maanteehooldaja, lasteaednik, raamatukoguhoidja, käsitöömeister, pagar, poemüüja, looduskaitsja, õpetaja, teadlane, metsamees, jalgrattur, treener, driftisportlane, silmakirurg, insener, õpetlane, baarmen, ehitaja, torulukksepp, pillimees, tudeng, õpilane, pensionär: see on ainult väike läbilõige kirjust seltskonnast, kes täna Teenuse külas toimetab.
Küla naisselts korraldab ühisüritusi, aga kangetest naistest ma juba rääkisin: võite päris kindlad olla, et kui kuskil mõnda „munadega tädi“ kohtate, siis mingit servapidi on ta Teenuse külaga seotud, siinne õhk lihtsalt on selline.
HÄÄLETAGE TEENUSE KÜLA AASTA KÜLA 2017 AUHINNALE SIIN
Video ja fotod: Sten Ottep. Tekst: Agni Kaldma
