Isejuhtivate sõidukite õigusanalüüsi vaheraport on jõudnud järeldusele, et tehnoloogilisi arenguid silmas pidades on mõistlik välja töötada robootikaseadus, mis looks aluse mistahes robot-agentide regulatsiooniks.
Vaheraporti koostamisel jõudsid Riigikantselei ja advokaadibüroo Triniti eksperdid tõdemuseni, et ainult liiklusseaduse muudatustest isejuhtivate sõidukite puhul ei piisaks ning vajalik on neid vaadelda laiemas juriidilis-poliitilises kontekstis, mis tagaks tehnoloogianeutraalse õiguskeskkonna.
Triniti vandeadvokaadi ja partneri Karmen Turki sõnul ei ole otstarbekas luua regulatsiooni ainult isejuhtivatele sõidukitele, kui samad küsimused tõstatuvad ka isekauplevatele börsirobotitele, iseopereerivatele arst-masinate ja muude tehisintellekti sisaldavate tehnoloogiate puhul.
Vaheraport annab märku, millised kitsaskohad lähiajal lahendamist vajavad. Riigikantselei digi-innovatsiooni nõuniku Marten Kaevatsi sõnul on Eestil võimalus olla eesliinil ja kujundada õigusruumi ajaks, mil iseotsustavad ja -õppivad robotid on tehnoloogiline reaalsus.
„Juhul kui robootika ja tehisintelligentsi reguleerimine tundub kellelegi segase teemana, siis võib seda lihtsustatult võrrelda mütoloogiast tuntud krattide reguleerimisega. Meil on kuskil olemas ja tulemas inimesi aitavad robot-kratid, kelle pädevus, volitused ja vastutus iseseisvaks tegutsemiseks tuleb õiguslikult paika panna. Nelja rattaga robotid on lihtsalt ühed nendest,“ selgitas Kaevats. „Vaheraport on üks hea lähtekoht, millele tuginedes on võimalik seda teemat kõigil avalikult arutada.“
Vaheraportis analüüsitakse eelkõige robootikaõigust ning peaasjalikult kahte lähenemist Eesti õigusele. Esiteks, omistada tehisintellekti sisaldavale masinale ehk robotitele teatud juhtudel isikustaatusega sarnane seisund.
Seda juhul, kui robot on võimeline tegema otsuseid ja tegutsema väliskeskkonnast saadud informatsiooni alusel, siis tsiviilkäibe tagamiseks peaksid selliselt roboti poolt sõlmitavad tehingud olema kehtivad nn robotipidaja suhtes.
Viimast muidugi vaid juhul kui robotipidaja soovib, et tema robotil oleks pädevus tehinguid tema nimel sõlmida. Näiteks, kas isejuhtiv auto võib käia „ise“ hoolduses ning selle eest tasuda või osutada Uberi laadset taksoteenust samal ajal kui omanik sõidukit ei kasuta.
Teiseks, robot osaleb tsiviilkäibes lisaks isikusarnasele subjektile ka objektina, mida saab müüa, vahetada ning selle vahendusel võib tekkida kolmandatele isikutele kahju.
Selliste olukordade jaoks analüüsib raport eelkõige roboti ja looma sarnasusi ning teeb ettepaneku rakendada tsiviilõiguslikku analoogiat ehk robot ei ole asi, kuid talle kohaldatakse asja kohta sätestatut ning ka vastutus roboti kaudu tekitatud kahju eest on nn vastutus suurema ohu allika eest. Vastutavaks oleks robotipidaja analoogselt loomapidajaga – ehk olenemata süüst.
Vandeadvokaat Karmen Turki sõnul analüüsitakse raportis eraldi ka alternatiive eeltoodule, näiteks kuidas laiendada robotipidaja tahteavaldust selliselt, et roboti tehtud tehing oleks kaetud selle pidaja tahtega, kuidas tagada liiklusseaduse, -järelevalve toimimine isejuhtivate sõidukite kontekstis jmt.
Möödunud sügisel riigikantselei juurde loodud isejuhtivate sõidukite ekspertrühma üheks ülesandeks on analüüsida õigusruumi muutmise vajadusi.
Riigikantselei korraldas aprillis riigihanke isejuhtivate sõidukite õigusanalüüsi analüüsi läbiviimiseks. Edukaks kuulutati Triniti Advokaadibüroo pakkumine ning tänaseks on valminud vaheraport kui üks hanketulemeid.
Allikas: riigikantselei, MKM. Kaanepilt: Ylle Rajasaar
